tag:blogger.com,1999:blog-112679732024-03-07T07:05:23.954+02:00eluherneke42gretahttp://www.blogger.com/profile/05440104506893606799noreply@blogger.comBlogger683125tag:blogger.com,1999:blog-11267973.post-68497382522372553172013-02-10T17:03:00.002+02:002013-02-11T13:21:43.868+02:00Iga teekond saab alguse südamest<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiNMJR3OEUaR4nJMqbHqbTnqxJMEvOTLEFuA-W3Ds7-kaspmevGfHESf97rx4p00iSs_adEIEtnQiESMZFrVwxO7TbQso3EkIB3aTiG8J8MKCKqWo7E6fAiOovTLJ8r6THG-KCV/s798/2C0B4853.png" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiNMJR3OEUaR4nJMqbHqbTnqxJMEvOTLEFuA-W3Ds7-kaspmevGfHESf97rx4p00iSs_adEIEtnQiESMZFrVwxO7TbQso3EkIB3aTiG8J8MKCKqWo7E6fAiOovTLJ8r6THG-KCV/s320/2C0B4853.png" width="247" /></a>Ma ootasin seda raamatut juba ammu. Kristeli blogi oli mulle juba ammu tuttav ja vägagi südamelähedane. Ja siis ma sain teada, et ta tegeleb millegi hoopis mahukamaga.....<br />
<div>
<br /></div>
<div>
Kui kuulsin sellest, et raamat on valmis, olin suures õhinas kuni hetkeni, kui sain teada, et lugeda saab seda teksti vaid elektrooniliselt. Veidi ma kõhklesin, aga õige pea olid selle raamatu leheküljed kumamas minu küllaltki pisikese telefoni ekraanil. Arvasin, et selline lugemine on tüütu ja väsitav, aga tekst sai minu üle võimust ja ma ei pannud enam vahet tähelegi. Paberraamat tähendab füüsilist sidet, lisaks lugemisele on mängus raamatu lõhn ja raskus. Digiraamatuga sellist sidet tekkida ei saa. Või nii ma vähemalt arvasin. Võib-olla see on tõsi teiste raamatute puhul, aga selle konkreetse raamatu puhul jäi meedium just selleks mis meedium on - vahendajaks. Sõnade jõudu see ei vähendanud.<br />
<br />
Enne, kui ma midagi muud ütlen, pean hoiatama - kõigile see raamat ei sobi. On inimesi, kes Itaaliast lugedes tahavad kinnitust oma väljakujunenud arvamusele, lõbusaid lugusid kultuuride erinevustest väljakujunenud rahvuslike stereotüüpide esitluses. Selliseid raamatuid on tegelikult palju ning kes midagi sellist otsib, kindlasti mõne sellise teose ka leiab. Aga nagu autor isegi ütleb on klišeesid täis raamatuid palju kuid seda, mis Itaalias elavale inimesele tegelikult äratundmisrõõmu valmistaks, peaaegu nagu ei olekski. Ja sellest ka soov kirjutada raamat, mis vaatleks Itaaliat teisiti...<br />
<br />
Selles raamatus stereotüüpe ei ole. On inimesed, isksused. Igaüks neist on erinev. Lihtsalt juhtumisi on kõik need inimesed itaallased. Just itaallaseks olemine neid ka ühendab ja lõimib kokku raamatu peatükid. Sellegipoolest on nad eelkõige siiski inimesed, igaüks omamoodi, ja alles seejärel itaallased. Ometi on igaüks neist oma tegude ja olemusega lisanud midagi suurde ja hoomamatusse kultuurikogumisse, kõigepealt Itaalia ning seejärel Euroopa ja maailma kulutuuri. <br />
<br />
See raamat ei anna ühest vastust küsimusele, milline on Itaalia ning millised on selle riigi asukad. Pigem annab see raamat vihjeid ja pusletükikesi, mille kaudu luua ise pilt sellest maast ja selle inimestest. Mina küll eelistan seda lahendust etteantud või mõnikord isegi pealesurutud vastustele, mis ei jäta ruumi alternatiivideks, mis ei võimalda edasisi küsimusi ja arutlusi.<br />
<br />
Muidugi, ka selle raamatu puhul on võimalik leida seda, mille üle nuriseda. Teksti on jäänud itaaliakeelseid sõnu, mis keelt mittevaldavale huvilisele kaikaid kodarasse loobib.Näiteks <i>ferragosto</i> - ma tean, mis see on, sest olen itaalia kultuuriga juba piisavalt tuttav, aga kas seda keskmine eesti lugeja siiski teab? Ehk oleks võinud mõned mõisted paremini lahti seletada? Sellistes kohtades on valida tundmatust sõnast üle libisemise ja lugemisega jätkamise või peatumise ja sõna täheduse sõnaraamatust välja otsimisega. Kumbki ei ole just täiuslik lahendus. Samuti on kohati tunda, et keeleliselt ei voola tekst just alati päris sujuvalt - üle kahekümne aasta teises keeleruumis elades on see täiesti arusaadav. Siiski, ehk oleks olnud abi sellest, kui toimetaja oleks veidi otsustavamalt teksti üle vaadanud ja itaalia keelest omaselt, kuid eesti keeles võõralt kõlavad laensõnad mõne lihtsama sünonüümiga asendanud. Aga see on muidugi valikute küsimus. Teisalt on ju need veidi võõralt kõlavad sõnad just eksootilised ning lisavad isikupära autorile.<br />
<br />
Muidugi on see eelnev lõik tegelikult lihtsalt kerge normine. Nokkimine pisiasjade kallal. Tõsiasi on see, et raamat on hästi kirjutatud ning, mis kõige tähtsam - see on tõepoolest südamega kirjutatud. See ei ole pealiskaudne turisti reisikiri. See kirjutis, mis läheb süvamale. Ei ole see raamat üheselt positiivne või üheselt negatiivne. Nagu juba ennist öeldud - vastuseid ette ei anta. Räägitakse heast ja räägitakse halvast, aga armastusega. Ja just selline see tõeline armastus on: häid palakesi ei saa lihtsalt kõigest muust välja sõeluda. Ka kibedad tükid tuleb alla neelata! Oluline pole hinnangute andmine, vaid proov mõista ja tõepoolest kõike südamega näha.<br />
<br />
Südamega nägemine ei ole kerge. Ümbritsev peab inimesse imbuma aeglaselt, see nõuab palju aega. Ja pärast seda on vaja veel palju aega, et kogemused saaksid settida. Mitte kõigil ei ole võimalust veeta Itaalias 20 aastat. Isegi kuu aega on liialt pikk aeg. Ma ei arvagi, et keegi seda tegema peaks. See raamat oleks justkui kogumik lihtsaid elulugusid aga.... Aga kes tahab Itaaliast natuke rohkem teada ja kelle hing on avatud teistmoodi nägemisele saab kasutada Kristeli raamatut teejuhina, et jõuda natuke lähemale <i>tõelisele </i>tähendusele.<br />
<br />
PS: lingid e-raamatu ostmiseks ning katkendeid raamatust leiab siit: <a href="http://teekonditaaliasse.blogspot.it/">http://teekonditaaliasse.blogspot.it/</a><br />
<br />
<br />
<i>veidi muudetud 11.02.2013</i><br />
<br />
<br /></div>
gretahttp://www.blogger.com/profile/05440104506893606799noreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-11267973.post-42196347275884631652013-01-31T14:54:00.002+02:002013-01-31T14:54:51.323+02:00Mulle on osaks saanud.......suur publikumenu ja üleüldine heakskiit blogi taasavamise eest. Sellest innustatunda ma kirjutan kohe veel. Aga ärge ometi edaspidi oodake, et lausa kaks kirjutist nädalas tuleb. Järgmine kes teab millal tuleb.<br />
<br />
Sel nädalal olen vähem vampiir, kui eelmisel. Kujutage ette, käisin lausa Roomas. Käisin raamatukogus oma inglise keele grammatikat värskendamas, sest järgmine reede ootab mind ees eksam. Eksam on selleks, et selgitada välja, kas olen piisavalt tasemel, et osaleda koolitusel CELTA sertifikaadi saamiseks. Asjad on muidugi veel lahtised - ma pole otsustanud, kas see peaksin selle sertifikaadi hankima või mitte. Inglise keelt arendaks kohe kindlasti, aga.... Rahaline investeering on päris suur ja...<br />
ja ma ei tea kas tasub ära<br />
On ehk kellelgi on kogemusi, soovitusi?<br />
<br />
<br />
Muidu on nii, et olen üsna kimpus ajaga. Ei saa sellest aru :) Helistan päev varem ilmunud töökuulutuse asjus ja selgub, et see koht on juba võetud (või valetatakse, et on). Siis on aga vaja teha mingisugust tööd koduses ringis ja aega on küll ja küll. Noh, tuleme G-ga tema vanematekoju. On vaja kaste tassida. Aeg juba ka üsna õhtune. Siis aga üks inimene seal loeb lehte, teine vaatab internetis ringi, kolmas teeb kolmandat asja. Ja mina mõtlesin, et tuleme kohale ja teeme selle asja kohe ära. Eriti kuivõrd rõhutati, et sellega on üsna kiire. Vot ei saa ma selle ajatajuga kuidagi järje peale.<br />
<br />
Autoga sõitmisega ei saa ka järje peale :D Hakkasin täna supermarketisse minema, teadsin isegi, kus see asub, aga ikka võtsin ringristmikult vale tee, jõudsin siis kerge ringiga õige teeotsa peale, tahtsin parklasse sõita, aga vot ei tabanud seda õiget parklasse sissesõidu kohta ära ja... mis siis ikka. Otse edasi 4-5km, sest käänulise ja kitsa tee peal mingisugust mõistlikku ümberpööramise kohta ei ole. Lõpuks sain jälle järje peale, aga et mitte riskida, parkisin kaugemale ja kõndisin poodi! Kas kujutate ette :) Peaaegu täiesti mõeldamatu arvestades, et kui üks kord vihma sadas ja ma kiiresti 20 m autoni kalpsasin, siis oldi üllatunud - <i>ma oleksin ju võinud autoga lähemale sõita, et sa märjaks ei saaks!</i><br />
<i><br /></i>
Ütleme nii, et ega ma Eestis ka just mingisugune supernavigeerija ei ole, aga siin minu ebakompetents võimendub kohe mitmekordselt. Tiirutan nagu pistrik ümber oma sihtmärgi, aga ründamiseks sobivat momenti ei leia :D<br />
See supermarket oli veel lihtne lugu, sest ma teadsin, kuhu ma välja pean jõudma. Üks teine kord oli aga vaja automehhaaniku juurde sõita. Töökoda asus kiirtee kõrval. See tähendab, töökoda paistis ilusti välja, aga kiirteelt mahasõitu ei paistnud kuskil. Nii lähedal oli see töökoda, ja nii võimatult kaugel. Panin aga navigeerija telefonis tööle ja pärast ilmatumasuuri ringe jõudsin sinna ka kohale. Siis palusin G-l et ta näitaks mulle, kuidas sinna siis ikkagi kergesti sõita ja - me eksisime ära!<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />gretahttp://www.blogger.com/profile/05440104506893606799noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-11267973.post-12035340667537305202013-01-28T13:54:00.002+02:002013-01-28T13:57:37.634+02:00Teised panevad blogisid kinni......aga mina mõtlesin, et teeks vahelduse mõttes ta hoopis lahti.<br />
<br />
Nüüd on eluke jälle natuke teistmoodi ja see tähendab, et nagu natuke ehk oleks ka midagi öelda. Minu ambitsioonideks on muidugi suured sügavmõttelised arutelud, aga alustame siiski tagasihoidlikult ja argiselt.<br />
<br />
Niisiis, olen jälle Itaalias. Seekord on asi päris hirmuäratav, sest kui varem, ka pikkade perioodide puhul oli mul mingi tähtaeg ja tagasisõidu piltet, siis nüüd pole mul kumbagi. Kuigi ma olen siin veetnud üksjagu aega, siis nüüd mul jälle teistmoodi tegevused ja seega tundub, et koht kuhu ma sattunud olen, on ikkagi midagi peaaegu täiesti uut.<br />
<br />
Tuleb askeldada, ringi käia, küsida, organiseerida, planeerida ja..... noh, te ju tunnete mind. Pole midagi tülgastavamat ja tüütumat kui kirjutada ametlikku laadi e-maile ja helistada tundmatutele inimestele, et mingisugust infot saada. Aga sellega on kuidagi vaja toime tulla ja oma lohutuseks ma siis ütlen endale, et see aitab mul iseloomu kasvatada. Ohjah....<br />
<br />
Siiamaani olen ma siiski saanud päris hästi kõrvale vingerdada. Nagu taevane õnnistus langesid mulle üksteise järel kaela mitmed tõlketööd ja pühendudes neile sain mugavalt kogu asjaajamise veidi tahaplaanile jätta.<br />
<br />
Tegelikult olen ma need paar nädalat peaagu nagu vampiir elanud, sest toas töötades pole olnud erilist mahti õues päevitamas käia. Seda enam, et ega seda päikest siin praegu ülekülluses niikunii ei ole. Sajab hoopis vihma ja aeg-ajalt ka rahet. Ja mõnikord tuleb taevast äikest. Jaanuarikuus on see küll üks kentsakas asi.<br />
<br />
Ma oleksin justkui aklimatiseerunud, ära harjunud selle suure õnne, päikesevalguse ja suhtelise rohelusega, kuid siis sõidame teise linna - L'Aquilasse, kus lumi on maas. Ja siis on ikkagi natuke õigem tunne, sest jaanuaris peab ju lumi maas olema vaatamata sellele, et tänu sinisele taevale ja päikesevalgusele on ikkagi selline tunne nagu oleks märts, mitte jaanuar.....<br />
<br />
<br />
<br />gretahttp://www.blogger.com/profile/05440104506893606799noreply@blogger.com4Frascati Province of Rome, Italy41.8085208 12.67610409999997541.7611918 12.595423099999975 41.855849799999994 12.756785099999975tag:blogger.com,1999:blog-11267973.post-504577459377833932011-03-30T13:12:00.027+03:002011-03-30T13:59:39.183+03:00<i>- </i><i>Tead, juba päris tükk aega on nii olnud, et ma pole üldse mitte millegi pärast muretsenud. Nii hea on olla...</i><br />
<i>- See on vanadus, Greta!</i><br />
<br />
<br />
No kui <i>see</i> ongi vanadus, siis mis mul saakski selle vastu olla? Muidugi, kui ma nüüd väidaksin et see umbes kuu aega tagasi niivõrd tähendusrikkasse vanusesse jõudmine üldse muretsema ei pannud, siis oleks see nii suur vale, et hakkasite mind ahelsuitsetajaks pidama. Veerandsajandivanuseks saamine on nagu mingil viisil tähenduslik, aga veerandsajandi vanune olla? Noh, umbes kuu aega olen seda juba praktiseerinud ja on täpselt nii nagu ma tegelikult juba ammuilma teadsin - äi ole sääl miskit erinevust võrreldes veerandsada miinus üks või oletatavasti ka veerandsada pluss üks vanuses olemisega!<br />
<br />
Või siis natuke ikka? Natuke naljakas on see, et näiteks feissbukis kogemata või meelega vanade klassikaaslaste pilte vaadates, nende kellega igapäevases elus peaaegu üldse kokku ei satu, imestan ja üllatun selle üle, kuidas küll kõik nii vanad ja khõmmm... veidi närtsinud välja näevad! Mõned on päris priskeks ka muutnud. Mina aga saan pidevalt alusetuid komplimente selle kohta kui "pisikeseks" ma jäänud olen! Ärge muretsege - küll ma varsti kõik kilod jälle tagasi mugin! Igatahes eelmise teema juurde tagasi tulles - nad piltidel sellised veidi hirmutekitavad "täiskasvanud" inimesed! Kusjuures elusast peast seda tunnet ei teki. Siis on inimesed ikka sellised nagu nad on alati olnud. Aga piltidel...tjah! <br />
<br />
Kuna ma näiteks kooli kokkutulekutel pole käinud (vabandust, aga kohe kuidagi ei kutsu), siis ma ei tea ka seda, mida nad orkutis või feissbukis ei kirjuta ja mida nad õigupoolest teevad või mida nad on <i>saavutanud. </i>Sest kahekümneviiendaks, nii tähenduslikuks eluaastaks justkui peaks juba mingisuguseid saavutusi olema? Mind küll provotseeriti niisuguse küsimusega. Et mis see minu kõige suurem saavutus on. Ma ütlesin: "Mäh!" Või kui mitte just mäh, siis midagi sellesarnast küll. Võib-olla ütlesin hoopis: "Boh!" See on ju palju eksootilisem mühatus! No mis häälikuid ma oma mühatuse tarbeks ka ei kasutanud, mühatus oli see nii või teisiti. Ei ole mõtet minu käest seesuguseid asju küsida! Hoolimata sellest, et ma pole (veel) suutnud valmistada Tarkade Kivi või kirjutada Surematut Teost, olen ma vast nipet-näpet ikka saavutanud ka. Aga oma suurest edevusest hoolimata olen ma tagasihoidlik inimene ja mis ma neist pisiasjadest ikka räägin.<br />
<br />
Üks asi, muidugi, pole kohe mitte kuidagi pisiasi. Aga see on nii suur asi, et sellest ei saa ka nagu eriti hästi rääkida. Ja see ei ole ju mitte mingi saavutus, see on ise minu juurde ära eksinud (nagu parimate asjadega elus ikka kipub olema), sisse pugenud ja nii suureks ja oluliseks kasvanud, et mu hing ei jõua piisavalt kiiresti järele. Mõni päev on küll selline tunne, et kohe lähen seestpoolt lõhki. Minu suureks õnneks näib aga mu hing olevat piisavalt elastne. See on see, millest ma peaaegu kunagi ei kirjuta, sest mul on selle Suure Asja ees nii suur aukartus, et ma ei taha teda kuidagi sõnadesse "tõlkida", teda piirata ja painata. See on see Suur Asi, mis mind, surmapõlgurit, pani natuke - no hea küll- päris palju - kogu seda meid ümbritsevat ajalikkust kartma, sest oma suures egoismis, ma ei taha sellest Suurest Asjast kuidagi ilma jääda. Korraks autoroolis kinnivajunud silmad või üks maavärin või kasvõi üks täiesti anonüümne kamakas Tapjajääd ja - klõps! Ongi otsas. Ainult et tegelikult jääb see kui mitte kogu eluks, siis väga pikaks ajaks kummitama. Olen kuulnud, et kui kelleltki amputeeritakse näiteks jalg, siis veel mõnda aega pärast jalast ilma jäämist on seda jalga tunda. Mõistusega on teada, et teda enam ei ole, aga kuskil mingi osa inimesest hoiab sellest kõvasti-kõvasti kinni. Selle Suure Asjaga oleks vist samamoodi....<br />
<br />
Vot, mis peitub möhi taga! See Suur Asi ongi see, mis mul on. Minu kõige suurem saavutus on mulle sülle kukkunud mütsakas, mis esimesel silmapilgul tundus küll üsna põnev, aga siiski ebaoluline ja hoopis teistsugune, kui see, mida kõikide õnnelike lõppudega muinasjuttude põhjal oodata võiks. Noh...küllaltki argine ju ilma ühegi jalge ette toodud kuusirbita! Ma ei tea, mis saab, aga mind hämmastab see, et sihuke roosamanna ikka veel kestab ja kohe kuidagi ära tuhmuda ei taha. <br />
<br />
Meie maailm on üldiselt küünikute maailm. Eks ma ka vahest proovin seda rolli ja mõnikord tuleb ka päris veenvalt välja, aga kuna ma nüüd olen nii auväärses eas, siis ehk võin veidi julgemalt öelda seda, mis pähe tuleb. Noh, umbes nii nagu need hästi vanad inimesed, kes ütlevad alati välja, mida nad millestki või kellestki arvavad. Neil ei ole mingit piinlikkustunnet, sest nad on selgeks saanud selle, et elu on sihukeseks totruseks liiga lühike.<br />
<br />
Mina olen küll juba üsna auväärses eas, aga seda, mida raugad oskavad, mina veel perfektselt ei valda. Seega, et mind minu suures õnnelikkuses täisullikeseks ei peaks, tuleb mul nüüd ka mõned tõrvatilgad leida. Õnneks ei tulegi kaugelt otsida - jube lumi, oh kui kole, millal küll juba kevad ja soojad ilmad tuleksid...<br />
<br />
Noh, tehke vähemalt nägu, et jättis siira mulje!gretahttp://www.blogger.com/profile/05440104506893606799noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-11267973.post-5566831037209868272011-03-18T10:47:00.000+02:002011-03-18T10:47:26.659+02:00päike paistab ja......ja käes on aeg see blogi talveunest üles äratada. Tegelikult olen seda mõtet juba pikalt haudunud, aga tegudeni jõuan ikka siis, kui tegelikult on vaja teha hoopis midagi muud. Jaa, mu armas blogi on oli ja jääb toredaks asendustegevuseks, mis aitab mul kasvõi natukene aega võita - natuke aega, üks asi veel, üks väike blogisissekanne, enne kui hakkan tegelema olulisega.<br />
<br />
Samas, kuivõrd ma nii ammu pole midagi kirjutanud, siis.... hea küll, ei ütle kõike ette. Mõelge ise välja kas see mittekirjutamine tähendab seda, et olen olnud tublim ja sihikindam või tähendab see seda, et mul pole olnud midagi olulist teha ja seega pole ka armsat asendustegevust vaja olnud. Isver-susver, kui keegi veel seda blogi ka loeb, siis ärge häbenege, avaldage ometi arvamust!<br />
<br />
Nii, päike paistab ja ma selle tulemusel olen ma muutunud peaaegu et üliinimeseks. Nii palju on plaane ja kõik need plaanid tunduvad teostatavad. Või õigemini on nii palju mõtteid selle kohta, milliseks tulevik võiks kujuneda, aga vaeva on vaja näha täiesti mõõdukalt, mitte üleliia, sest muretsemisest ei ole abi ja nagu minu viimase aja elufilosoofia nõuab - lõpuks elu otsustab. lihtsalt niivõrd hea on olla. Päike on väga väga oluline ja nagu üks mu tuttav skaibis kirjutas: kevad tuleb iga aasta justkui esimest korda! Kevadeid on olnud tegelikult nii mitmeid, aga tõepoolest on jälle selline tunne, et see kevad on see kõige-kõige!gretahttp://www.blogger.com/profile/05440104506893606799noreply@blogger.com5tag:blogger.com,1999:blog-11267973.post-25731761010063270682010-12-28T22:39:00.000+02:002010-12-28T22:39:23.363+02:00TallinnasOlen nii umbes neli päeva kodus olnud, eriti end liigutanud ei ole, aga palju verivorsti ja piparkooki olen küll söönud. Olen aega veetnud oma vanas armsas kambrikeses ja ikka aeg-ajalt aknast õue vaadanud. Iga kord kui ma õue vaatasin, nägin ma seda, kuidas lund juurde sadas ja seda, kuidas keegi oma autot lumest välja kaevas.<br />
<br />
Kartsin, et külmun siin kallil kodumaal kohe ära, aga väga hull see asi ei olegi. Käisin mõned korrad õues ja iga kord tulin täiesti ilma kahjustusteta tagasi. Ja see, mis ilmselt geneetiliselt kaasa on antud, või mida õpitakse varajases lapsepõlves, pole õnneks kuskile kadunud. Noh, see oskus ilma kukkumata lume ja jää peal kõndida...<br />
<br />
Koju tagasi tulemine oli tõesti imelik. Kõik asjad on sama koha peal, kui vanasti. Tänavatevõrk-üllatus küll- on ka täpselt sama ja trollid-bussid viivad samadesse kohtadesse, kuhu ennegi. Aga inimesed on siiski teistmoodi. Klassikaliselt öeldakse, et siin Tallinnas on kõik ühistranspordi-inimesed mornid ja natuke isegi kurjad. Ei, seda kindlasti mitte. Aga peaaegu kõik on mütsidega ja siniste silmadega ja heleda nahaga ja.... Samasugune kummastus nagu alguses kõiki tumedajuukselisi, pruunisilmseid ja väga sageli triiksärkides metrooinimesi vaadates. Mingisugune ümberpööratud kummastus kõige tuttava ja siiski iseenesestmõistetava suhtes. Ja kõige esimene tuttav inimene, keda ma oma Mustamäe-urust väljununa kohtan on see mitte-itaallane, keda ma Itaaliast lahkudes viimasena nägin. Diana ja Eesti kontekstis veidi liiga kõvahäälne vestlemine ja lausa kohatuna tunduvad ja meelega teatraalselt üleantud põsemusid. (Diana nõudis ja minul ei olnud kahju.)<br />
<br />
Minu aknalaud ja mu riiulid on paksult tolmuga kaetud ja ma tunnen suurt naudingut sellest, et ma ei pühi (veel) tolmu ja ma lihtsalt laisklen ja laisklen. Loen distsiplineeritud aeglusega "Ramadaani". Raamatus on Rooma ja kuumus, aga siin sajab ja sajab ja sajab lund. Ja ma joon ja joon ja joon teed. Nii on soe ja hea. Tahaks olla korraga kõikides toredates kohtades, kõikides linnades, kus ma kedagi tunnen, aga praegu ma olen siin ja nii on tegelikult päris hea.gretahttp://www.blogger.com/profile/05440104506893606799noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-11267973.post-69844830695787403472010-12-23T19:19:00.000+02:002010-12-23T19:19:15.382+02:00Ma olen jõudnud Põhja-Euroopasse...kus tasuta traadita internet on lausa iseenesestmõistetav. Olen Stockholmi lennujaamas ja mul on Tallinna lennuni nii umbes kaks tundi aega. Ma ei saa midagi parata - olen väga sentimentaalses tujus ja mul on nii ilmelik olla.. Imelik on pärast poolt aastat jälle <i>koju</i> tulla. Kus on kodu koht? Sellele küsimusele on üha raskem vastata ja.... oih, kui palju suuri mõtteid tekib, kui vaba aega on. Koristades oli ka aega mõelda aga no kuidagi ei tulnud suured ja olulised mõtted. Nüüd nad aga tulevad jälle, nagu naksti.<br />
<br />
Tegelikult tulidki nagu naksti need mõtted. Teisipäeval oli mul esimene puhkepäev ja kuna ma Frascatis olla ei saanud, ronisin jälle Rooma ainult et.... ma ei teadnud mida teha. Kõiki neid olulisi vaatamisväärsusi on nähtud noh sadu kordi küll mitte, aga väga palju kordi küll ja ma ei viitsinud ja seega.... ma lihtsalt seisin keset Termini kaost teadmata kuhu minna. Aga siis ma läksin ja sõin ühes mittemidagiütlevas urkas ühe kaheeurose hiigelsuure pitsatüki ja pärast seda hakkasin teadmata suunas liikuma. Alguses kõhklevalt ja kohmetlult, siis üha julgemini ning siis selgus, et see mõnus-muretu niisama ringilonkimine on nagu jalgrattasõit: seda ei unusta. Tuleb välja, et ringilonkimise ja jõudeeluga kaasaskäivad suured mõtteid ei ole ka igaveseks ära kolinud, tuleb välja, et nad on kogu aeg minu lähedal olnud. Lihtsalt mõnda aega olid need olmelised mis-kell-ma-töölt-ära saan mõtted palju jõulisemad ja lärmakamad.<br />
<br />
Ja Diana käis mul ka külas ja mul oli nii hea meel rääkida teemadel, millest pole ammu rääkida saanud ja esitada selliseid mõttekäike, mis võib-olla teistele on liialt veidrad või kauged, aga millega Diana-sugused (või üldisemalt eestlased, või kirjandust õppinud) kuidagi nii kergelt haakuvad. Ja siis muidugi Roomas liikumine. Mitte olmeline liikumine, mitte liialt turistilik liikumine, aga ikkagi teistmoodi liikumine ja linna tunnetamine, kui üksi olles. Hästi natukene niimoodi nagu filmis Before Sunset. Vaatamisväärsused nagu muuseas, ei mingeid muuseume (välja arvatud Diana ja Sixtuse kabel) kõigest tähtsaim oli rääkimine, kulgemine ja siis nagu möödaminnes need tänavad ja majad ning muidugi metroo! Tuli välja, et meil mõlemil on natuke piinlik liikuda võõrastes linnades kaardi või turistidele suunatud raamatutega ja ma ei tea, kuidas oli Dianaga, aga minu selle aasta pareguse hetkeni ainuke jõulutunde hetk oli minna 4. advendi õhtupimeduses San Pietro basiilikasse. See oli üks neist hetkedest, kui see täiesti olmeline ja iseenesestmõistetav Roomas-olemine muundus taaskord hetkeks millekski imepäraseks.<i> Aga me oleme ju tõepoolest ei kusagil mujal, kui Roomas. Lausa Vatikanis!</i> <br />
<br />
Enne seda oli veel lõplik lahkumine sellest <i>palazzo</i>st Tiberi ääres Piazza del Popolo lähedal. Rõõm ja vabanemine ja siis nagu kohustuslikus korras üks tubli annus melanhooliat ja kurbust, et miski on jälle otsa saanud. Kas see melanoolia oli tõeline või rohkem moepärast, seda ma ei oskagi praegu kohe öelda. Hea meel on vaba olla, hea meel on koju tulla, aga natuke kahju on, et need lapsed saavad peatselt mõne teise nende jaoks ühe järjekordse tädi ja mina muutun ( kui ma juba varem seda ei olnud) üheks järjekordseks eks-tädiks. Oo, magusvalus egosim! Ja hästi natuke on ka hirmus koju tulla, sest nüüd tuleb hakata lahendama ootele jäetud probleeme, mis ei ole ju tegelikult üldsegi suured, aga....<br />
<br />
Aga üldiselt mul on nii tohutult hea meel oma päriskoju tulla. Mul on tsipake kahju jätta maha need kellegi teise lapsed. Mul on nii hea meel näha seda kõige armsamat last ja kinkida talle sädelev Barbie, mida ta on kaua oodanud (aga ma julgen uskuda, et ta on mind veelgi rohkem oodanud...) Oi, mul on nii hea meel varsti koju jõuda, aga ikkagi nii kurb jätta maha see suur kaootiline ja lummav linn, mis oli juba nii koduseks muutumas...gretahttp://www.blogger.com/profile/05440104506893606799noreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-11267973.post-40456065402125233102010-12-18T16:05:00.000+02:002010-12-18T16:05:34.809+02:00Viimasel ajal ma kirjutan nii harva, et te võib-olla enam ei loegi mu blogi. Seda ei saa teile muidugi ette heita, aga ikkagi on natuke kurb, et eelmise postituse juures ühtegi kommentaari pole. Mõtlesin, et ootan siis natuke, enne kui uut juttu kirjutama hakkan, aga kommentaare ei ole siiamaani ilmunud. Annan alla ja alustan heietamist.<br />
<br />
Laias plaanis pole suuri muutusi olnud. Ikka koristamine ja lapsed. Rutiin, mis ei olegi nii tohtult kole, sest varsti saab see otsa. Tähtajaloendur, mis mul ühes interneti salajases nurgas tiksub, ütleb et lennukini on aega kuus päeva. Ooo, vaid kuus päeva ja siis saan ma pimedale süngele külmale aga armsale lumerohkele kodumaale. Kuidas ma seal selle külmaga toime tulen, ei tea. Täna oli meil siin Roomas kolm kraadi ja päris jahe tundus selline kliima. Ma tean, et varsti tulen ma umbes kümme kraadi madalamasse kliimasse ja seepärast olen ma viimastel nädalatel paaniliselt <i>bancarella</i>sid mööda käinud ja igasuguseid vähemalt 50% ulatuses villa sisaldavaid odavaid hilpe otsinud. Mõned päris "pandavad" hilbud olen omandanud ka, aga nüüd on ette kerkinud uus probleemimägi. Kuidas ma selle oma hilbu- ja jalavarjumajanduse koju tarin? Kas mahub kahekümne kilu piiresse või mitte? Heh, enne heidan üle parda oma jõulukingid, kui hilbud. Isver-susver juba siinses kliimas on mul külm! Mis minust Eestis veel saab? Kas tõesti on ainuke võimalus hommikust õhtuni teed lürpida?<br />
<br />
Noh, ja nüüd on asi tegelikult juba selleni jõudnud, et isegi Roomas sajab lund! No hea küll, sadas nii umbes tunnikese jagu ja siis hakkas sulama, aga kas te kujutate ka ette, kui külm mul oli :) Mütsi-kindaid mul ei ole ja mõtlesin uhkelt, et ei lähegi vaja - olen ju siiski riigis, mis on päikesest üleküllastunud. Ja nii ma siis käisingi väljas punase nina ja mardisandi kombel külmetavate küüntega, aga vot ei lähe mütsi ostma.<br />
<br />
Ja kui Diana siia jõudis ja ma nägin, et tal lausa käpikud käes on siis.... no siis vaatasin ma teda siiski kerge põlgusega :) Ja samas olin ma nii rõõmus. Tulebki välja, et külmakartlikkus...ei, ilmale vastavalt riietumine on tore ehteestlaslik omadus. Ei käitu me nii nagu mõned itaalia neiud, kes neljakümne plusskraadi juures pikki saapaid kannavad ja... kui on jahe, siis ikka müts pähe! Siin (ja Diana jutu järgi ka Spaanias) aga pannakse esimese jahedusega mantlid selga ja kui soe ilm tuleb, ega siis enam mantlitest ei loobuta. Aga kui suvel veidi jahedam on, ega siis panipaikades soojemaid riideid ka välja ei otsita. Minnakse kasvõi külmast siniseks :)<br />
<br />
Lumesadu oli muidu väga ilus, aga Eestis, ma arvan, on siiski veel ilusam. Kõik kohad on hangesid täis, kõndida ei saa jne jne, aga ma igatsen! Jah, lumesadu oli ilus ja huvitav.... See nädal oli üldse huvitav, sest lisaks Rooma kliima jaoks nii ebatavalise lumesajule juhtus veel mitte just igapäevane päris korralik meeleavaldus, barrikaadide, pisargaasi ja põlevate autodega. Aga Berlusconi on umbrohi, mis ei hävine. Ja autode põletamisest vist erilist kasu ka ei ole. Isegi kui nad neid jubedaid Smarte põletavad. Noh, otseloomulikult valisid nad põletamiseks kauni Porche, aga Smart läks ka põlema, sest ta oli pargitud Porche kõrvale. Ja siis ma jälgisin aknast kogu seda vaatemängu. Põlevaid autosid ja vihaseid inimesi täis silda, mis pärast pisargaasidoosi kohe hetkeliselt tühjaks ja kõledaks jäi....<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjGJzi8HzLbGzyqWqIKp0IMhliz_NH3I1pM2XfSDZ7W5yJcoQfWuHGO2piuI_wgxzaZgr9UJB96vTm9dnrRyIoWvwwxDeoQWqg30sWP68G8REpKmAIkPrR27j1mfaCN0es5IAJPXA/s1600/P1120905.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjGJzi8HzLbGzyqWqIKp0IMhliz_NH3I1pM2XfSDZ7W5yJcoQfWuHGO2piuI_wgxzaZgr9UJB96vTm9dnrRyIoWvwwxDeoQWqg30sWP68G8REpKmAIkPrR27j1mfaCN0es5IAJPXA/s320/P1120905.JPG" width="320" /></a></div>Ja nüüd on Diana siin ja nüüd ma teen oma peaaegu tühjakssaanud fotokaga veel viimaseid pilte, loodetavasti ka väga turistilikke, siis veel esmaspäeval viimast päeva tööle ja siis.... no siis ma tulengi koju ja magan kuu nii umbes kuu aega järjest. aga võib-olla kirjutan ma enne seda natuke ka sellest, mis me Dianaga koos tegime:)gretahttp://www.blogger.com/profile/05440104506893606799noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-11267973.post-690128085868117262010-12-08T15:00:00.000+02:002010-12-08T15:00:26.656+02:008. detsemberMa olen täiesti hämmastunud, et ma nii kaua vaiki olen olnud, aga blogimine on niisugune paradoksaalne tegevus, et siis, kui on olnud tegemisi ja mõtteid, millest kirjutada ja mis sobiksid blogisse, siis pole aega või mahti kirjutada ja siis kui tegelikult mitte miskit ei toimu, tuleb ka blogisse juttu nii et mühiseb.<br />
<br />
<br />
Praegu ongi käsil mõtete ja mälestuste kogumise periood ja blogisse kirjutamiseks pole tõeppoolest lihtsalt mahti. Oh, mulle ei meeldi koostada loetelusid sellest, mida ma täpselt teinud või näinud olen ja sellepärast jään napisõnaliseks ja ütlen lihtsalt seda, et tegemisi jätkub :) Siiski, ühe ettevõtmise koha pealt ei saa ma mitte vaiki olla. Käisin nimelt <a href="http://www.piulibripiuliberi.it/">siin</a>. Raamatumessil. Oi, küll see oli tore! Piisas juba lihtsalt selles keskkonnas olemisest, et end jälle "inimesena" tunda. Viimasel ajal on mul olnud väga vähe mahti raamatute lugemiseks, aga seal messil inimeste vahel trügides (mis ei ole just kõige meeldivam tegevus) ja lihtsalt raamatukaasi pilguga haarates, tuli meelde, et....jah...vana arm ei roosteta ja....ma saan enda kohta siiski kasutada seda toredat võõrsõna. Ma....ma olen bibliofiil ja ainult väga suure enesekontrolli tulemusena otsin ainult ühe raamatu. Sellele vaatamata on mul siin poole aastaga juba väikene virn raamatuid tekkinud. See on seda kummastavam, et enda meelest ma ju ei loe siin peaaegu üldse. Praegugi, näete, ei kasuta oma nappi vaba aega mitte lugemiseks, vaid blogimiseks! <br />
<br />
Aga täna on mul tõepoolest vaba päev. Katoliiklik püha, millest on mul nüüd kerge aimdus tekkinud, aga mida ma oma nappide tedamiste tõttu siiski pikemalt lahti seletama ei hakka. Keda huvitab, mingu aga Wikipedia lehele ja saagu targemaks. nagu ütlesin, on mul täna vaba päev. Ja tänane päev on mul tõepoolest vaba, sest sageli on ju ka nädalavahetused mitmesuguste (meeldivate) toimetustega täidetud. Täna olen vahelduse mõttes lihtsalt diivanil, kuulan muusikat ja uimerdan. Pärast lähen võib-olla välja ka. Aga võib-olla ei lähe ka. Eks paistab :)<br />
<br />
Praegu on niisama mõnus sügisene olemine. Aknast välja vaadates näed ikka veel rohelust ja aias on ainult üks raagus puu, aga külmavõitu on küll ja aina sajab ja sajab. Muidugi välja arvatud sellistel päevadel nagu eile, kui isegi kampsuniga on natuke liiga palav ja Via del Corsol on veel rohkem inimesi, kui tavaliselt, sest kõik on jõulukingituste jahil. Päike helgib tänavale üles seatud jõulukaunistustel ning täiesti kujuteldamatuna tundub see, et seal 2000 km kaugusel on juttude järgi põlvedeni ulatuvad hanged ja tohutud miinuskraadid. <br />
<br />
Kõrgustest proosasse tagasi laskudes: lähen panen nüüd pesu kuivama!gretahttp://www.blogger.com/profile/05440104506893606799noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-11267973.post-10978509639605285652010-11-11T16:35:00.000+02:002010-11-11T16:35:49.552+02:00...<h6 class="uiStreamMessage" data-ft="{"type":"msg"}" style="font-family: inherit; font-weight: normal;"><span style="font-size: small;"><span class="messageBody">Eelmine laupäev nägin rulluiskudes ja seljakotiga munka, kes oma munarüü tuules lehvides Rooma kõige kallimate poodide tänaval via dei Condottil turistimasside vahel endale vilkalt ja oskuslikult teed rajas.</span></span></h6><h6 class="uiStreamMessage" data-ft="{"type":"msg"}" style="font-family: inherit; font-weight: normal;"><span style="font-size: small;"><span class="messageBody">Siis näen ma vahepeal üht onu, kes kogu aeg kass õlal ringi käib. Pilti olen ma selelst toredast vaatepildist juba mitu korda tahtnud teha, aga vot ei õnnestu. Fotokas on kas kodus või siis vuhisevad onu ja kass jalgrattal lihtsalt liiga kiiresti mööda.</span></span></h6><h6 class="uiStreamMessage" data-ft="{"type":"msg"}" style="font-family: inherit; font-weight: normal;"><span style="font-size: small;"><span class="messageBody">Via del Corsol, neil päevadel, mil ma jalutuskäigu ette viitsin võtta, möödun aga vähemalt kolmest muusikast. Kõigepealt kitarriga ratastoolis tädi, kel laulab itaalia keeles ja kellel on päris hea hääl. Siis üks väga pühendunud aga natuke mureliku ilmega viiulivanamees ja siis viimaks veel ka üks neljaliikmeline grupp. Tunnistan oma laiskust ja lohakust: ei olegi päris tähelepanelikult vaadanud, mis pille nad mängivad. Aga hästi mängivad. Tunnistan ka seda, et olen üks suur ihnuskoi: raha pole ma veel kellelegi poetanud. Ei muusikutele ega ka sellele kerjusele, kes küünitab üsnagi kitsal ja väga tihedalt autosid täispargitud tänaval ühe motorolleri ja Fiat Punto vahel. Ta on teesillutisega sama värvi ja peaaegu sama madal. Ma katsun olla sel tänaval väga ettevaatlik, sest võimalus, et ma talle peale astun on tegelikult päris suur. Muidugi on mul kerjustest kahju ja siiamaani läheb meel neid nähes haledaks, aga nad on osa sellest linnast täpselt sama moodi nagu selle linna juurde kuuluvad fontanellad või antiiksed sambad. Nende olemasolu on siin iseenesestmõistetav ja mõne aja pärast harjub sellega kõigega nii ära, et seda ei panegi enam eriti tähele. Ja siis mõnikord on nii kurb ja hale... </span></span></h6><h6 class="uiStreamMessage" data-ft="{"type":"msg"}" style="font-family: inherit; font-weight: normal;"> <style type="text/css">
p { margin-bottom: 0.21cm; }
</style> <div style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size: small;">Lisaks tööelule olen ma siiski muud elu ka elada saanud, aga kõigest ma muidugi kirjutada ei viitsi. Ütleme aga nii, et mööduv nädal oli üks toredamaid. Kõigepealt oli esmaspäeval siin Itaalias nii nagu vist kõigis teisteski katoliiklikes maades kõikide pühakute päev. Ütlen kõikidele pühakutele aitäh, sest tänu sellele sain ma pidada pikka nädalavahetust. Siis ma küürisin ka karjatasin lapsi kuni neljapäevani, et asendada see reedel ema ja tädi karjatamisega. Nad tulidki mulle külla. Ja nad tõidki verivorsti ja kama, nagu tellitud sai. Mina viisin nad selle eest nii Tervi purskkaevu kui Hispaania treppe vaatama. Samas, mis on kõik need vaatamisväärtused söömise kõrval! Ainult väga vaestele ja tudengist turistidele võib andestada selle, kui nad Itaalias olles vähemalt ühte korraliku lõuna- või õhtusööki ette ei võta. Ja nõnda viisin juhtisin ma oma lambukesed tapatalgutele. Vaesekesed sõid nii nagu nad pole varem söönud. Ja ometi ei teinud me isegi läbi täisvarianti. Ühel korral jätsime sõime pastat ja lihani ei jõudnud, teisel korral hüppasime kohe <i>secondo</i> juurde. Kohe peale eelrooga muidugi. Ja pärast otseloomulikult ka magustoit! Ema-tädi sõid ja ägasid ja minul tuli heldimusega meelde, kuidas minagi siin alguses suurtes raskustes olin. Ägasid ja hädaldasid, et kõht on liiga täis, aga samal ajal tunnistasid, et nii hästi pole nad mujal söönud. Selles osas peab Itaalia stereotüüp paika. Ja tore on. </span></div><div style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size: small;"><br />
</span></div><div style="margin-bottom: 0cm;"><span style="font-size: small;">Praegu mulle meeldib siin. Väga meeldib. </span> <style type="text/css">
p { margin-bottom: 0.21cm; }
</style><span style="font-size: small;">Nüüd on aga sügis vist päriselt käes. Aga siin on sügis eesti oktoobri ja novembri segu – natuke leebem, vähem masendust tekitav. Täna jalutuskäiku tehes nägin ma viimaks ometi, et ka plantaanid oma lehed sügisel siiski maha viskavad. Ja natuke oli tuult. Ja siis need lehed lendlesid lendlesid kuni viimaks jõkke kukkusid ja vooluga tasakesi kaasa ujusid. Ilus, ühesõnaga. Väga ilus, aga kojulennuni on jäänud veel ainult 41 päeva. Siis jõuan ma Tallinna, käin ringi Tartus ja igatsen Itaalia järele. Jah, sellised plaanid on mul juba tehtud!</span><span style="font-size: small;"><span class="messageBody"></span></span></div></h6><h6 class="uiStreamMessage" data-ft="{"type":"msg"}" style="font-family: inherit; font-weight: normal;"><span style="font-size: small;"><span class="messageBody"> </span></span></h6>gretahttp://www.blogger.com/profile/05440104506893606799noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-11267973.post-85941291779999975502010-10-08T16:40:00.000+03:002010-10-08T16:40:57.690+03:00Kojuigatsus - kauguseigatsus<pre style="font-family: inherit;"><span style="font-size: small;">Kojuigatsus - kauguseigatsus,
kahte harusse kasvav puu,
varjuotsija - tuulteotsija
metsa ja mere piirimaal.
Sünnihirm - surmahirm,
mõlemast otsast sõlmitud elulõng.
Olemine - mitteolemine,
üks neist on uni
ja teine ei ole sedagi. </span></pre><pre style="font-family: inherit;"><span style="font-size: small;"> </span></pre><pre style="font-family: inherit;"><span style="font-size: small;">Ei saa ma üle ega ümber "Inimese teekonnast" Kojuigatsus ja kauguseigatsus.</span></pre><pre style="font-family: inherit;"><span style="font-size: small;">Nüüd, kus siin on kõik enam-vähem paika loksunud, olen hakanud tõsiselt tagasi </span></pre><pre style="font-family: inherit;"><span style="font-size: small;">igatsema. Rutiin ja stabiilsus, oi kui rahutuks see mind teeb. Kolm kuud veel ja</span></pre><pre style="font-family: inherit;"><span style="font-size: small;">olengi tagasi. Ega mul siin nüüd kohe kuidagi mitte mingil viisil halb ei ole olla, </span></pre><pre style="font-family: inherit;"><span style="font-size: small;">aga tegelikult.... isegi natuke vähem kui kolm kuud. Üks oktoobri nädal on ju </span></pre><pre style="font-family: inherit;"><span style="font-size: small;">peaaegu möödas. </span></pre><pre style="font-family: inherit;"><span style="font-size: small;"> </span></pre><pre style="font-family: inherit;"><span style="font-size: small;">Ja tegelikult ei tulegi enam kaua oodata. Nädalad kaovad nii, et ei saa arugi. </span></pre><pre style="font-family: inherit;"><span style="font-size: small;">Alles ma kirjutasin seda eelmist postitust. Alles ma seda kirjutasin - nädal </span></pre><pre style="font-family: inherit;"><span style="font-size: small;">aega tagasi. Aga nii hea on midagi oodata. Esmaspäeval on hea oodata reedet ja</span></pre><pre style="font-family: inherit;"><span style="font-size: small;">kuu alguses on hea oodata kuu lõpus tulevat palgapäeva ja oktoobris on hea </span></pre><pre style="font-family: inherit;"><span style="font-size: small;">oodata detsembri lõppu ja kojulendu. Ja oktoobris on hea oodata ka novembrit, </span></pre><pre style="font-family: inherit;"><span style="font-size: small;">sest siis tulevad emme ja tädi. Hetkeks ainult, aga tulevad ja see on nii tore. </span></pre><pre style="font-family: inherit;"><span style="font-size: small;"> </span></pre><pre style="font-family: inherit;"><span style="font-size: small;">Natuke vähem tore on oodata vastuseid siis, kui oled teadmatuses. Tuleb oodata </span></pre><pre style="font-family: inherit;"><span style="font-size: small;">ja kannatada. Kas nädalavahetus algab kell kaheksa õhtul? Või algab see homme</span></pre><pre style="font-family: inherit;"><span style="font-size: small;">hommikul? Mitte, et see nii tohutult oluline oleks. Aga tahaks ikkagi teada. </span></pre><pre style="font-family: inherit;"><span style="font-size: small;">Selles osas olen ma küll padueestlane. Tahaks teda. Et siis plaane teha. Vot nii </span></pre><pre style="font-family: inherit;"><span style="font-size: small;">palju siis minu 16aastase mina poosist: oh, planeerimine on nõme. Ei, planeerimine</span></pre><pre style="font-family: inherit;"><span style="font-size: small;">mõistlikkuse piires on ülitore. Ja nüüd ma ootan. Aga küll ma teada saan. Ja siis</span></pre><pre style="font-family: inherit;"><span style="font-size: small;">kui oodatud asi lõpuks kätte jõuab, on veel toredam </span></pre><pre style="font-family: inherit;"><span style="font-size: small;"> </span></pre><pre style="font-family: inherit;"><span style="font-size: small;"> </span></pre><pre style="font-family: inherit;"><span style="font-size: small;"> </span>
</pre>gretahttp://www.blogger.com/profile/05440104506893606799noreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-11267973.post-73654877733284225402010-10-01T16:42:00.000+03:002010-10-01T16:42:10.269+03:00veel üks reedene postitusNiisiis. Elu aina läheb edasi ja sel nädalal on elu kohe nii kiiresti edasi läinud, et ei usugi, et juba reede on. Aga jumal tänatud, et juba reede on. Puhkust on ikkagi vaja. Tahan omaette olla, tahan laiselda ja logeleda. Aga muidu pole elul miskit viga. Vahepeal tabas mind masendus kui peale mõningaid halavaid emaile ja üht skaibikõnet kõige tähtsamale inimesele, emmele, sai kõik jälle korda. Nüüd olen rõõmus ja aeglane nagu ma olen, alles nüüd hakkan kogu elu-oluga ära harjuma, asju rahulikult võtma. Jah, sellist juttu ma vist rääkisin augusti lõpus ka. Noh, igatahes...<br />
<br />
Ilm on meil siin veel päris ilus. Arvuti termomeeter ütleb, et on 24 kraadi. Kas seda usaldada või mitte, on iseasi. Tõsiasi on aga see, et õues on soe ja mõnus. Natuke on isegi veel palav. Kuna ma aga liiga turist välja ei taha näha, siis kannan kõigele vaatamata juba teksaseid ja vähemalt uksest välja lähen kampsuniga, mille ma siis viis minutit hiljem maha koorin. Roomlased, hullud, käivad aga kohati juba sügismantlites ringi. Turistid, hullud, lühikestes pükstes ja plätudega.<br />
<br />
Ja vähem turist ja rohkem kohalik olen ma nüüd ka selle poolest, et mul on nüüd vähemalt üks kohustuslik lilla riideese. Liis on ju pajatanud ja mina ise ka, kuidas enimlevinud värvid riietuses on lilla ja must. Must, noh, on nii klassikaline valik ja nii laialt levinud, et seda itaallased küll patenteerida ei saa. Aga lilla, see lilla! Eks Eestis kantakse ka lillat, aga siin tundub vahel, et peale lilla muid värvi riideid ei tehtagi...Ja nüüd olen ka mina samm lähemale "kohalikule" rahvale. Ent mantel sellise ilmaga? No ei! Mõnel hommikul, kui ma ebainimlikul kellaajal hakkan Frascatist Rooma tulema, on väljas juba tõepoolest üsna jahe - nii 15-16 kraadi. Aga kuidagi ei suuda isegi õhukest vihmamantlit selga ajada. Pigem kannatan need 10 minutit bussiootamist ära. Seda küll ei saa öelda, et hambad suurest külmast plagisema oleks hakanud. Õudusega mõtlen siiski sellest, et varem või hiljem mantliilm ikkagi saabub. Juttude põhjal on Rooma talv vastikult niiske. Eriti jõe ääres. Ja arvake ära, kas ma asun Roomas jõe ääres või mitte?<br />
<br />
<br />
Ma ei tea, kas see on nüüd kohalikkuse tundemärk, aga kohvi joon ma nüüd ka....ei saa öelda, et nagu hobune, sest nii palju kui ma tean, hobused kohvi ei joo. Itaallaste kaheksa tassi tasemele ka veel ei küündi. Aga ühest espressost on tasapisi saanud kaks ja praeguseks hetkeks kõigub päevane kogus kuskil kahe ja nelja tassi vahel. Jah, on küll pisikesed tassid, ent ometi. Olen ma nüüd kohvi mõjul inimesena särtsakamaks muutunud? Mine sa tea. Mõned asjad, millele ennem pihta ei saanud, on nüüd iseenesestmõistetavad. Selle arvel kokutan ja viivitan vastusega vähem küll. <br />
<br />
<br />
Mis keele õppimisse puutub, siis oma grammatika unustasin ma suurejooneliselt Eestimaale ja uut ei raatsi osta. Või siis olen endast liiga heal arvamusel. Loomulikult räägin ma päevad läbi puist keelt, aga ma saan aru ja minust saadakse ka aru. Enamasti. Mis sõnavarasse puutub, siis praegu korjan tahtlikult või tahtmatult just labaseid ja argiseid sõnu. Ja siis sõnu, mis lapsi huvitavate teemadega seostuvad. Lapsed, või vähemalt see kõige noorem, on mere ja dinosauruste fänn. Tjah. Nüüd ma oskan siis näiteks öelda <i>balena</i> ja <i>squalo. </i>Vot nii!gretahttp://www.blogger.com/profile/05440104506893606799noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-11267973.post-77894256407494946832010-09-25T23:52:00.001+03:002010-10-16T14:44:00.027+03:00Vecchio frack<object height="385" width="480"><param name="movie" value="http://www.youtube.com/v/14kMJKEnxZY?fs=1&hl=en_GB&rel=0"></param><param name="allowFullScreen" value="true"></param><param name="allowscriptaccess" value="always"></param><embed src="http://www.youtube.com/v/14kMJKEnxZY?fs=1&hl=en_GB&rel=0" type="application/x-shockwave-flash" allowscriptaccess="always" allowfullscreen="true" width="480" height="385"></embed></object><br />
<br />
<br />
Domenico Modugno - Vecchio frack<br />
<br />
ja tõlkekatse:<br />
<br />
Vecchio frack Vana frakk <br />
<br />
E' giunta mezzanotte On kätte jõudnud kesköö<br />
si spengono i rumori väljalülit hääled<br />
si spegne anche l'insegna ja välja lülit ka viimase <br />
di quel'ultimo caffè kohviku silt<br />
le strade son deserte tänavad on tühjad<br />
desterte e silenzione, inimtühjad, vaiksed<br />
un'ultima carrozza viimane voorivanker <br />
cigolando se ne và. kriuksudes läheb mööda<br />
<br />
Il fiume scorre lento Jõgi voolab vaikselt<br />
frusciando sotto i ponti kahisedes sildade all <br />
la luna slende in cielo kuu hiilgab taevas<br />
dorme tutta la città magab terve linn<br />
solo và un'uomo in frack. kõnnib vaid frakis üks mees<br />
<br />
Ha il cilindro per cappello Tal mütsiks peas on torukübar<br />
due diamanti per gemelli varrukail kaks mansetinööpi teemantist<br />
un bastone di cristallo käes kristallist jalutuskepp<br />
la gardenia nell'occhiello nööpaugus gardeenia<br />
e sul candido gilet ja lumivalgel vestil<br />
un papillon, kikilips<br />
un papillon di seta blu kikilips sinisest siidist<br />
s'avvicina lentamente ta aeglaselt läheneb<br />
con incedere elegante elegantsel kõnnakul<br />
ha l'aspetto trasognato tundub unistavat <br />
malinconico ed assente nukralt, eemalolevalt<br />
non si sa da dove vien pole teada, kust ta tuleb<br />
ne dove và ega seda, kuhu läeb <br />
chi mai sarà kes küll on<br />
quel'uomo in frack. too frakis mees.<br />
<br />
buon nuite bonne nuite <i> buon nuite bonne nuite </i><br />
buon nuite bonne nuite <i> buon nuite bonne nuite </i><br />
<br />
Bouna notte Head ööd, <br />
va dicendo ad ogni cosa ütleb kõigile<br />
ai fanali illuminati süüdatud laternaile<br />
ad un gatto innamorato ja armunud kassile,<br />
che randagio se ne va. kes lonkides läeb mööda<br />
<br />
(musica)<br />
<br />
E' giunta ormai l'aurora Nüüd juba saabubud on koit<br />
si spengono i fanali väljalülit laternad<br />
si sveglia a poco a poco ärgatakse tasa tasa<br />
tutta quanta la città kõikjal terves linnas <br />
la luna s'è incantata kuu on äranõiutud <br />
sorpresa ed impallidita imestunud, kahvatunud <br />
pian piano tasa tasa<br />
scolorandosi nel cielo sparirà tuhmudes taevast ta kaob<br />
sbadiglia una finestra haigutab üks aken<br />
sul fiume silenzioso jõe kohal vaiksel <br />
e nella luce bianga ja valges valguses<br />
galleggiando se ne van hõljudes ujub mööda <br />
un cilindro üks torukübar<br />
un fiore e un frack. üks lill ja üks frakk. <br />
<br />
Galleggiando dolcemente õrnalt hõljudes <br />
e lasciandosi cullare end õõtsutades <br />
se ne scende lentamente ta tasakesi laskub<br />
sotto i ponti verso il mare sildade alt mere poole <br />
verso il mare se ne và ta mere poole läheb<br />
chi mai sarà, chi mai sarà kes küll on, kes küll on<br />
quell'uomo in frack. too frakis mees <br />
<br />
Adieu adieu adieu adieu <i>Adieu adieu adieu adieu</i><br />
addio al mondo adjöö maailmale <br />
ai ricordi del passato minevikumälestustele <br />
ad un sogno mai sognato unistamata jäänud unistusele<br />
ad un'attimo d'amore hetkele täis armastust, <br />
che mai più ritornerà. mis kunagi ei naase<br />
<br />
Lala la la lala la la... Lala la la lala la la...<br />
<br />
<br />
<span style="font-size: x-small;">Muudetud 16.10.2010 </span>gretahttp://www.blogger.com/profile/05440104506893606799noreply@blogger.com7tag:blogger.com,1999:blog-11267973.post-32240885315821314052010-09-14T14:25:00.000+03:002010-09-14T14:25:19.775+03:00Olen elus :)Väga lühidalt:<br />
<br />
Blogida? Muidugi ma tahan blogida, aga kogu aeg on midagi muud teha ja nii ma siis eriti ei blogigi viimasel ajal. Nädala sees olen usin koduhaldjas, nädalavahetustel tahan end aga hästi välja magada ja siis....siis on ikka miskit põnevat teoksil. Ja nii ma ei olegi peaaegu kunagi "kodus" Frascatis. Võib-olla sellepärast mul siin Itaalias nii tore ongi - kogu aeg on miskit teoksil. Peamiselt olen ma küll IPi saba, aga IP teeb kogu aeg põnevaid asju ju. Laupäeval näiteks sain ma end jälle keskaegseks daamiks riietada ja seekord jäin isegi filmilindile. Eks pärast montaaži selgub, kas ma ka lindile jään :)<br />
<br />
Muidugi ega kogu elu-olu ei ole ainult roosamanna. Vaba aega on vähem kui kunagi varem ja seda väärtuslikum see muidugi on. Tööga seoses on juhtunud tagantjärele vaadates tähtsusetuid intsidente, aga mõni inimene (loe: Greta) võtab asju väga südamesse ja...noh, eks mõni päev on parem, mõni halvem. Lapsed käivad aga nüüd esmaspäevast alates koolis ja elu on palju palju rahulikum. Kuid... ei tohi ju enne õhtut hõisata :) Üldiselt elan üks päev korraga pidevas nädalavahetuse ootuses. Ja üldjoontes on elu päris tore :)<br />
<br />
Ainult, uskuge mind - igatsen jahedust. Siin on ikka veel 30 kraadi!gretahttp://www.blogger.com/profile/05440104506893606799noreply@blogger.com9tag:blogger.com,1999:blog-11267973.post-57584541419946256612010-09-03T20:39:00.000+03:002010-09-03T20:39:15.470+03:00tagasi tsivilisatsioonisNõndaks. Nüüd olen viimaks ometi tagasi "tsivilisatsiooni" jõudnud ja mul on ligipääs internetile. Hurraa-hurraa, täna olengi terve päeva lihtsalt sisutult netis aega viitnud. Enne lõbu, nüüd kohustused! Näete, hakkan nüüd usinalt pajatama oma elust neil päevil, kui mul internetti polnud...<br />
Võtan külmikust kokakoola, et jutt libedamalt läheks ja alustan: <i>Kunagi ammu-ammu....</i><br />
<br />
Mis ammu? Nädalat-kaks tagasi. Niisiis, millalgi mitte nüüd nii väga ammu, tõusin taaskordselt hommikul vara-vara üles (umbes kaks või kolm tundi pärast seda, kui mu öökullist "teinepool" teki alla puges ) kõndisin bussipeatusesse, sõitsin metroopeatusesse, metrooga rongijaama ja rongijaamast kuldse Toskaana päikese alla. Siis sealt L'Aquilasse mägede värskusesse, sealt Frascatisse ja ring otsast peale kuni eilse õhtuni, mil algas minu pikk nädalavahetus itaallasliku hilinemisega - rong jõudis sihtpunkti ei rohkem ega vähem kui 42minutilise hilinemisega. <br />
<br />
Üldse on see ajataju küsimus minu jaoks vat see kõige keerulisem küsimus üldse. Vahepeal juba arvasin, et olen sellega ära harjunud, aga vot ei ole. Kohe tähendab kohe või maksimaalselt viie minuti pärast, aga siinmail võib kohe venida isegi 45minuti pikkuseks. Ja kogu aeg on inimestel siin kiire, kohe-kohe on vaja kuskile minna, kuhugi kiirustada, aga tegelikult on alati aega veel üks-kaks asja enne lahkumist ära teha. Ja tuttavatega paari sõna vahetamiseks on küll alati aega. Ükskõik kui kiire ka ei oleks. Ükskord jäid näiteks kaks Rooma linnaliinibussi keset tiheda liiklusega tänavat seisma, sest juhtidel oli omavahel vaja paar sõna vahetada. Mina muidugi samal ajal närveldasin kohutaval, sest olin parasjagu bussist maha jäämas. Ja tegelikult polnud ma mitte sugugi ainuke, kes sellise peatusega päri ei olnud. Aga see selleks. Minu probleem paraku, mina olen see kes hiljaksjäämise ohus närveldama hakkab ja kelle mündid piletiautomaat ilma piletit andmata ära sööb. Kohalikud on aga väga vintsked ja kui muidu on nad sihukesed lõõgastunud võib-olla ehk isegi veidi uimerdavad, siis kriisihetkel muutuvad nad tohutult vilkaks. Või siis jäävad külma närviga hiljaks ja ei tee pärast teist nägu kah. See teine tüüp jääb hiljaks nii, et ronge-busse ei saa kuidagi mitte milleski süüdistada. Olen õppinud arvestama sellega, et kokkulepitud kohtumiskellaajale tuleks nii pool kuni kolmveerand tundi juurde lisada. Samas ei saa end siiski liiga mugavalt tunda - alati on ka neid (isegi itaallaste seas) kes pigem liiga vara kohale tulevad...<br />
Ometi on see erand ja reegel on see, et kõik algab planeeritust hiljem ja kestab seega planeeritust kauem ja seega algab järgmine asi jällegi planeeritust hiljem ja nii edasi, sii edasi. <br />
<br />
Samas, eks minagi hakkan tasapisi italianiseeruma. Ripun rohkem telefoni otsas kui kunagi varem ja "olgu" või "mhmhmm" asemel tahan vägisi vabbé öelda. Ja muide, tegelesin ka mina ükspäev täiesti tühise<i> small-talk</i>iga ajal, kui oleksin pidanud asjalik olema. Rääkisin, rääkisin ja lihtsalt "tsillisin" aga lõpuks sain kõigi vajalike toimetusega siiski ilma probleemideta ühele poole. Hämmastav! <br />
<br />
Minu elul selle Toskaana päikese <a href="http://www.imdb.com/title/tt0328589/plotsummary">filmi</a>/raamatuga erilisi sarnasusi pole, vähem eksootikat ja rohkem argisust, aga elu on vähemalt blogi kirjutamise ajal tagasivaateliselt üha enam nagu tragikoomiline film või romaan, mille tegelased vähehaaval üha rohkem kuju on võtmas. On need, kellega kõige rohkem kokku puutun ja kes saavad üha rohkem tuttavaks ja siis on need "ühekordsed" aga väga eredad tegelased nagu näiteks L'Aquila pool teel olevas bussis kohatud Sitsiillane, kes kandis pisikestes pühakutepiltidest koosnevat käevõru ja kaelas krutsifiksi ja kes kutsus mind oma õele Sitsiiliasse külla. Lisaks sellele ütles ta, et kui ma vaid helistan on ta nõus kasvõi Milaanost kohale sõitma kusjuures <i>ragazza</i>dega tutvub ta aeg-ajal lihtsalt <i>così</i>, ilma mingi erilise tagamõtteta. <br />
<br />
Ja siis muidugi need kaks perekonda, millega ma lähemalt tutvunud olen. Kui ma nüüd ei eksi, siis oli see Liis kes vaatas ja imestas, kui harmooniline võib olla üks perekond. Mina ka vaatasin ja imestasin, kui vaikne ja rahulik võib olla üks perekond. See IPi perekond. No vot. Nii lihtne see asi siiski ei ole. Üldjoontes jah, vaikne ja rahulik, aga tegelikult on ses pereelus siiski veidi rohkem särtsu kui esmapilgul tundus. Ma ei ole enam päris võõras ja nüüd näen ma seda särtsu veidi rohkem. Päriselt "oma" ma ei ole, aga siiski natuke vähem külaline. Ja see on tore. Näeb rohkem, on huvitavam. Aga jah: paraku ka veidi kurnavam. <br />
<br />
See teine pere, "minu laste" pere on tsipakene "lõunamaisem" ja elavam. Iseenesestmõistetav, tegelikult - väikeste lastega pere ju. Itaalia lapsi ma eriti ei tunne, aga üldiselt pole ma enne näinud lapsi, kes jäätist süües nii jäätist nii korralikult taldriku kohal hoiaks ja kes peaaegu üldse midagi riietele ei tilguta, midagi lauale maha ei aja (kõige väiksem ehk välja arvata). Samuti pole ma enne näinud lapsi, kes nii heldinult ja õrnalt mängiks endast nii palju väiksematega, Kõige huvitavam on minu jaoks aga see hoopis teistmoodi lastekasvatusviis: <i>mulle ei meeldi, et sa teed X; sa peaksid nüüd tegema Y </i>jms tinglikud kaudsed ja mahedad keeldud käsud, mis peale viiendat ülekordamist muutuvad: (karjudes)BASTA! (käskivalt)LÕPETA KOHE X; (karjudes)SILENZIO! (käskides) LÕPETA KOHE VASTUVAIDLEMINE JA MINE Y TEGEMA! Noh, ma ei imesta enam selle üle, et öeldaks, et Itaalias on reeglite asemel pigem soovitused :) Imestama paneb selline kasvatusviis, aga lapsed, need lapsed vähemalt on küll enamasti väga korralikud ja kuulekad....<br />
<br />
Ja inimeste jälgimisele lisaks olen ma palju ujunud ja päris palju aega L'Aquilas käinud, keskaegse kostüümi riietatuna rongkäigust osa võtnud ja loodetavasti <i>La Perdonanza*</i> kaudu pattudest priiks saanud ja põhiliselt nagu juba enne mainitud - palju, noh mitte küll päriselt reisinud, aga ühest kohast teise liikunud...<br />
<br />
_____<br />
<span style="font-size: x-small;">* La Perdonanza Celestiana: Hmm, ma ei tea kuidas seda tõlkida. Olen ju katoliiklusest kaugel. Pühimõtteliselt on tegemist pattude andeksandmisega, mis toimub kord aastas ja mille puhul avatakse kahekümne neljaks tunniks Porta Santa- Püha Uks. See aasta toimus see üritus 716. korda. Tegemist pole siiski vaid religioosse üritusega. Pigem on tegemist L'Aquila linna pühaga. Kahjuks pole wikipeedias selle ürituse kohta inglisekeelset infot. Ainult selline väikene kokkuvõtte ühelt kodulehelt</span>:<br />
<blockquote><span style="font-size: x-small;">Of unforgetta</span><span style="font-size: x-small;">ble charm and real historical importance is the Perdonanza Celestiana (the Celestian Pardoning) in L’Aquila at the end of August. It’s the only jubilee celebration outside Rome, during which, in the XIII century, Pope Celestino V, the Pope of the “Great Refusal” in Dante’s Divine Comedy, granted pardon to the poor and the helpless, who had no other means of obtaining indulgence (http://www.trips2italy.com/Things_To_Do_In_L%27Aquila) </span> </blockquote>gretahttp://www.blogger.com/profile/05440104506893606799noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-11267973.post-29615229322246631142010-08-23T01:35:00.000+03:002010-08-23T01:35:12.227+03:00Elu on olnud viimasel ajal üsna sündmusterohke ja üsna internetivaene. Minu Eesti elu on suurel üks paras mölutamine, aga siin on just nagu kogu aeg midagi teha või kuhugi minna või... midagi on kogu aeg teoksil. Nädal aega olin eksprompt "puhkusel" ja hakkasin juba hulluks minema: Rooma sellise kuumusega ei viitsinud minna, aga kodus Frascatis niisama passida oli ka igav. Hulluks ma siiski õnneks ei läinud ja mitteviitsimsest hoolimata, Rooma ma läksin ka. Õige mitu korda. Tasapisi tekivad ka mõned tutvused (kohalikud eestlased) ja nõnda on nii tore ja nii hea :) Tore on, et teistel on selles riigis samad või vähemalt sarnased asjad pinnuks silmas ja tore on rääkida vigase itaalia keele asemel vahelduseks emakeelt, mis...noh peaks olema kui mitte just laitmatu siis väga kõrgel tasemel küll :)<br />
<br />
Aga raamatute lugemine on läinud edukamalt, kui oleksin arvanud. Oh, muidugi mitte just Klaaspärlimängu-laadis tippteosed, aga siiski vaatamata kõigele raamatud. Metroos ja rongis on nii lihtne lugeda! Aga pargis, mis on alati olnud lugemiseks parim koht...noh siinkandis on see lootusetu üritus. Kümme minutit maksimaalselt ja juba tuleb keegi kellel on hirmsasti vaja minuga rääkima hakata. Ja siis mõni ninut hiljem ma kuulengi juba seda, kui tohutult ilus ma olen jne. Võib-olla peaksin ma meelitatud olema, aga ma lihtsalt ei viitsi ega taha iga tüübiga rääkida. Enamasti pole neil miskit erilist öelda ja no..ma tõesti tahaksin lihtsalt raamatut lugeda. Aga ei! Tõesti-tõesti pean endale kiiremas korras päikeseprillid muretsema. Väidetavalt toimib päikeseprillide kandmine väga hästi.<br />
<br />
Muidu olen ma aga viimasel ajal vähem linnas ja rohkem kas Porto Ercoles oma "perega" või L'Aquilas/San Pios Gino perega. <b>Internetti ei ole ja tegelikult eriti ei olegi teda vaja.</b> Ainult et...üha rohkem koguneb igasugu huvitavaid tähelepanekuid mind ümbritsevate inimeste, itaallaste, kohta. Tore meelelahutus ja samas hariv ning silmaringi avardav. Ehk mõnikord tulevikus ma ka kirjutan oma tähelepanekutest. Aga tahaksin teha seda nii, et see ei kujuneks lihtsalt klatšijutuks...gretahttp://www.blogger.com/profile/05440104506893606799noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-11267973.post-53645440534545281032010-08-11T12:00:00.000+03:002010-08-11T12:00:42.296+03:00...On olnud paremaid päevi ja on halvemaid päevi. Juhtunud on seda ja teist, ei midagi niivõrd erilist või märkimisväärset, aga neid hetki, neid väärtuslikke eluseiku on jälle üksjagu juurde tulnud. Praegu neid ridu kirjutades tundub kõik nii paigas, et hakkab lausa hirm. Tean, kui ajutine see paigasolemine tegelikult on ja hirm kaob, aga päriselt viimase rakuni rahulolev saab olla vaid mõnel üksikul hetkel elus. Mingi kõhklus, mõni väike kriipiv okas jääb alati alles. Ometi, ka seda täielikku rahulolu on ette tulnud. Just kõige ootamatumas kohas - räämas tunglevaid inimesi pungil täis metrootunnelis avastan järsku <i>selle</i> tunde.<br />
<br />
Hetked (eriti <i>sellised </i>hetked) on jätkuvalt olulised. Ja mulle tundub, et sellel maal siin, on nad kuidagi olulisemad kui sellel teisel maal. Muidugi mõeldakse tulevikule, aga olevik, käesolev hetk on siin justkui suurema väärtusega. Või nii mulle tundub. Ja see on just see, mis minu jaoks tundub õige ja hea. gretahttp://www.blogger.com/profile/05440104506893606799noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-11267973.post-4686229412695759652010-08-01T11:36:00.000+03:002010-08-01T11:36:27.730+03:00Tere uut kuud!Vahepeal on palju juhtunud. Peamiselt olen ma siiski noh...khõmmm...töötanud. Lisaks sellele aga olen kuumuse käes Rooma linnas ringi vantsinud ja selle tulemusel peaaegu täielikult ära sulanud; korra täiskuuvalgel meres suplemas käinud, raamatuid lugenud, korra pooljuhuslikult rahumeelsest protestist osa võtnud ja...noh, tundub küll, et midagi eriti ei juhtu, aga tegelikult koguneb neid asju päris palju. Muuhulgas ka täiesti ebaeestlaslik rongijaamas tutvuse sobitamine (mis siis, et mina olin passiivne osapool) ja Roomas turistitamine ja lollimängimine, mille tulemusena lisandub minu kollekstsiooni järjekordne hüppepilt, kuulus vaatamisväärsus tausaks.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"></div><br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjHBxB3vnfkLSCmxMERbHOBnfsY99jxb3eGWFZiDqZcoTLvuMAw8aJplSqSTU53sv1JLKxxlw0jePE3810voxZdfIlQt-fE_6qMOpxOe83YPXrMB7TxfaHvAzUV_CP-FgBDEBTmVQ/s1600/hyp.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjHBxB3vnfkLSCmxMERbHOBnfsY99jxb3eGWFZiDqZcoTLvuMAw8aJplSqSTU53sv1JLKxxlw0jePE3810voxZdfIlQt-fE_6qMOpxOe83YPXrMB7TxfaHvAzUV_CP-FgBDEBTmVQ/s320/hyp.jpg" /></a></div><br />
Siis on jälle argipäev. Lihtsad, mitte millegi poolest märkimisväärne mõttejada. Kuni järsku - aga ma olen ju Roomas! Ma olen ju Roomas. Hämmastav, et ma olen siin ja... (kobamisi ja ettevaatlikult ensele tõdedes) ma <i>elan</i> siin! Vähemalt esialgu on mul hea meel siin olla. Kuigi juba praegu hakkab tekkima väike igatsus...<br />
<br />
Ahjaa - ja üleeile oli mere ääres 19 kraadi, paduvihm ja äike :) Mulle meeldisgretahttp://www.blogger.com/profile/05440104506893606799noreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-11267973.post-5295762354331296622010-07-17T11:38:00.001+03:002010-07-17T13:46:25.074+03:00laupäevSee pole küll mingi üllatus, aga ütlen siiski, et nädalavahetustel on nüüd täiesti teistsugune tähendus. Nädalavahetus on vabadus ja rahu ja puhkus. Mitte, et keset nädalat pidevalt mingi möll toimuks, aga...<br />
teate ehk isegi - ikka on mõnus kui ei <i>pea</i> kuskile minema, kui ei <i>pea </i>midagi tegema.<br />
<br />
Perekond, kelle juures ma töötan on väga tore, mõnus võiks isegi öelda. Kõik on sõbralikud, heatahtlikud ja mis vähemalt lastesse puutub, siis nii tore on täheldada nende iseloomuerinevusi ja seda, mida ehk võiks nimetada ealisteks iseärasusteks. Vahepeal teen ma asju ikka valesti, aga keegi ei pane seda mulle pahaks (vähemalt mitte nii, et see välja paistaks), kõik on tore ja natuke aega on tore teha sellist "ajudeta tööd", olen rahulolev ja selle perekonnaga on tore aega veeta kuid - nädalavahetused, mil olen neist eemal, on veel toredamad :) Ja tuleb välja et lisaks kõigele muule olen ma veel ka hirmus materialist. Arvan, et tõelisest rahulolu tunnen ma alles siis, kui palka saan ;)<br />
<br />
Samas, ega see tööelu nüüd nii väga põnev ei ole. Kes nii väga ikka tolmupühkimisest ja põrandapesust kuulda tahab? Või sellest, kuidas lapsi ohjes hoida. Ma ei anna küll lubadusi, et ma sellistel teemadel üldse ei kirjuta. Aga vist eelistan edaspidi pajatada ikka sellest, mida ma teen magusatel nädalavahetustel. Magusad on need sellepärast, et nad nii vähe kestavad :)<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
___<br />
Aga õhtul aknast välja vaadates näeb ümbrus välja selline:<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgr6plGxEXBZ19p5TiN6wutEBj_f6Zk7oAlHeMx4Kdnm2pzp7M63xtqLi090Xtg5Vf92X7-GA2c3EVyLkVfTyl1a4m1Ym8GSEmSk9KJmgKjxrEpxP4z0WlZiuI3-FQmAvmdgUtNbw/s1600/P1110980.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgr6plGxEXBZ19p5TiN6wutEBj_f6Zk7oAlHeMx4Kdnm2pzp7M63xtqLi090Xtg5Vf92X7-GA2c3EVyLkVfTyl1a4m1Ym8GSEmSk9KJmgKjxrEpxP4z0WlZiuI3-FQmAvmdgUtNbw/s400/P1110980.JPG" width="400" /></a></div><div style="text-align: center;">Silla nimi on Ponte Regina Margherita</div>gretahttp://www.blogger.com/profile/05440104506893606799noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-11267973.post-85616536227726325402010-07-07T17:30:00.000+03:002010-07-07T17:30:04.848+03:007. juuliNii. Siiamaani on mu koduhaldja karjäär täitsa sujuvalt läinud. Pidevalt ettetulevad pisivead välja arvata. Aga jälle pean ma paratamatult tõdema, et teises kohas on kõik teistmoodi. Muljeid on nii palju, et need peavad veel veidi settima :)gretahttp://www.blogger.com/profile/05440104506893606799noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-11267973.post-36619437337344851812010-06-30T19:10:00.000+03:002010-06-30T19:10:35.990+03:00pilte ka!<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi6cGI-m0iZW8F2EHCCdvrGPIM__hK_s08Kc0WDAaVWnHfzvWFzqwQpvujAl3au56EgVj3-jrex72GnwUBZpnlvfb_edhWNYDtg3C5bhK6M8UKhqD92D2MLjYoYxCIn1v0ew2I0kQ/s1600/P1110764.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi6cGI-m0iZW8F2EHCCdvrGPIM__hK_s08Kc0WDAaVWnHfzvWFzqwQpvujAl3au56EgVj3-jrex72GnwUBZpnlvfb_edhWNYDtg3C5bhK6M8UKhqD92D2MLjYoYxCIn1v0ew2I0kQ/s320/P1110764.JPG" /></a></div><br />
<span style="font-size: small;"><br />
</span><div style="text-align: center;"><span style="font-size: small;">Pantheon pärast vihmasadu. Põrand on märg, sest katuses on ju auk :)</span></div><div style="text-align: center;"><br />
</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiyM7coMstgA1smNfb7srwL4gjdE34IybdkWsFyuHmIJYkAITvd8FDogWJlDxJSHxi9_XAMC9SWXN45Fg8c5bVGlX6O2HkZvq3tG4bqU6_KwVOYvfXfdGaqRvfy4Tyt6dcH-uTwSg/s1600/P1110784.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiyM7coMstgA1smNfb7srwL4gjdE34IybdkWsFyuHmIJYkAITvd8FDogWJlDxJSHxi9_XAMC9SWXN45Fg8c5bVGlX6O2HkZvq3tG4bqU6_KwVOYvfXfdGaqRvfy4Tyt6dcH-uTwSg/s320/P1110784.JPG" /></a></div><div style="text-align: center;"><br />
</div><div style="text-align: center;">Meelelahutaja</div><div style="text-align: center;"><br />
</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg5nVu6yoLy87fsxwBFv4wAmf4VhK0QraianoEURZ593R3Ldp0eqDroEU4eNjKC39QGIFqI9-KeNiidFrd7ZIpKEUtTATQKpx0vkzSP_iRMY0bNovPcW2smFXpwTxX2KByZaJO8BQ/s1600/P1110836.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg5nVu6yoLy87fsxwBFv4wAmf4VhK0QraianoEURZ593R3Ldp0eqDroEU4eNjKC39QGIFqI9-KeNiidFrd7ZIpKEUtTATQKpx0vkzSP_iRMY0bNovPcW2smFXpwTxX2KByZaJO8BQ/s320/P1110836.JPG" width="320" /></a></div><div style="text-align: center;"><br />
</div><div style="text-align: center;">Keerduv ja kitsas tee mäe otsa. Mis hullus see oli, mis peale tuli, ei tea</div><div style="text-align: center;">aga - ülesminekul juhtisin autot mina.</div><div style="text-align: center;"><br />
</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhDD72skgbH_A_A1cz5n71XFRPcocPHZxBrXI97oFH5In_wzq-l-iRBCWV5w9POn8st-h4UELjbunFUUihli7NHxFWc8Yt54AE-qSMOP1IxY4Ar7tGuM8yk9BFutej8pmPpfoZUgw/s1600/P1110794.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhDD72skgbH_A_A1cz5n71XFRPcocPHZxBrXI97oFH5In_wzq-l-iRBCWV5w9POn8st-h4UELjbunFUUihli7NHxFWc8Yt54AE-qSMOP1IxY4Ar7tGuM8yk9BFutej8pmPpfoZUgw/s320/P1110794.JPG" /></a></div><div style="text-align: center;"><br />
</div><div style="text-align: center;">Ma pole küll Mona Lisa, aga lähedal juba :D</div><div style="text-align: center;"><br />
</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjO_3ZEL5bP0FDY9m5i5whUxCzS31CgsR9iEwOJ7twVMCYVbix2nsVdKQTT8rt_s8HcyGWR9XKsqm3vq4G6BquQeEhyphenhyphenCX1-ZJ596DPH_5ABRpPkj38Z9OFAGyGpz2yAeX2g_mDc5Q/s1600/P1110807.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjO_3ZEL5bP0FDY9m5i5whUxCzS31CgsR9iEwOJ7twVMCYVbix2nsVdKQTT8rt_s8HcyGWR9XKsqm3vq4G6BquQeEhyphenhyphenCX1-ZJ596DPH_5ABRpPkj38Z9OFAGyGpz2yAeX2g_mDc5Q/s320/P1110807.JPG" /></a></div><div style="text-align: center;"><br />
</div><div style="text-align: center;">Cassino kloostri siseõu</div><div style="text-align: center;"><br />
</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhhMM9WxpoOmYlkHvkSUpNnFnw8EhqfI1rXPAHs7N1F9t1RuEGfNSVt0mCYnfUYBuWw9A5iCmP4ujPDzlLnIjL7bEJOrV4Jgeo6fUXQ5W2FdDw9zWe4wfK03NtrT5HypG8E5Z0yKQ/s1600/P1110819.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhhMM9WxpoOmYlkHvkSUpNnFnw8EhqfI1rXPAHs7N1F9t1RuEGfNSVt0mCYnfUYBuWw9A5iCmP4ujPDzlLnIjL7bEJOrV4Jgeo6fUXQ5W2FdDw9zWe4wfK03NtrT5HypG8E5Z0yKQ/s320/P1110819.JPG" /></a></div><div style="text-align: center;"><br />
</div><div style="text-align: center;">Klooster ja linn</div><div style="text-align: center;"><br />
</div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg9cqDYzl-tBspSXWW9Qa7LXdcIiy-NNrgBxA6cPVKTHfuqXKK4Bo-Z8_cNrXpSuxHt83ypbfJeJTXqasOGtgL8XSu-GK1ED5J7SG0Qih45mpey9qGc7Kek6HN-rmsl3F07kt8B4A/s1600/P1110843.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg9cqDYzl-tBspSXWW9Qa7LXdcIiy-NNrgBxA6cPVKTHfuqXKK4Bo-Z8_cNrXpSuxHt83ypbfJeJTXqasOGtgL8XSu-GK1ED5J7SG0Qih45mpey9qGc7Kek6HN-rmsl3F07kt8B4A/s320/P1110843.JPG" /></a></div><div style="text-align: center;"><br />
</div><div style="text-align: center;">Via Appia, Rooma</div><div style="text-align: center;"><br />
</div><div style="text-align: center;"><br />
</div><div style="text-align: center;"><br />
</div><div style="text-align: center;"><br />
</div>gretahttp://www.blogger.com/profile/05440104506893606799noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-11267973.post-42401700666578127302010-06-30T13:09:00.000+03:002010-06-30T13:09:14.429+03:00...Kuna ma olen ju nõnda tähtis persoon, siis olete kindlasti juba ammu pikisilmi oodanud järgmist blogipostitust. Ilmselgelt olen teil lasknud praeguseks hetkeks juba küllalt oodata ning aeg on viimaks ometi kirjutada üles mõned read maailmale lugemiseks.<br />
<br />
Kes teab, kes veel ei tea, aga olen omadega taaskord seal maal. Nüüd oleks kindlasti huvitav teada, mida ma teinud olen. Noh, ei midagi erakordset. Ühtegi olulist vaatamisväärsust ma näinud ei ole ja ega mind nüüd nii väga ei huvitagi enam küünarnukkidega turistirajakatele obadusi jagada. Tahtlikult või tahtmatult seda aeg-ajalt teha tuleks. No hea küll: Pantheoni vaatasime, Campo de' Fioril käisime ka. Ja siis Cassinos. Ja see, et siinoleku ajal Abruzzos ei käiks, ei tule enam vist kõne allagi. Muidu on aga minu "puhkus" möödunud lösutamise ja uimerdamise tähe all.See paneb proovile mu kannatlikkuse. Mina ju tõuseks hiljemalt juba kell 10 ja tõusengi, aga oodata kella kolmeni, mil tõusemb "see teine"--- oh, raske :) Aga mulle tundub, et mu kannatlikkus on kasvanud. Ja varsti hakkan ka mina igale poole kokkulepitust tund aega hiljem jõudma :)<br />
<br />
Homme mu uimerdamine peaks aga lõppema sest just homme alustan ma oma suurejoonelist koduhaldja karjääri. Ei tea, kuidas kujuneb. Peaasi, et jälle miskit uut ja huvitavat saaks proovida. IP on tööl, mina ootan, et pesumasin pesemise lõpetaks. Ajaviiteks blogin ja korraldan IPi kodus arheoloogilisi väljakaevamisi. Ega see korralagedus mind nüüd nii tohtult ei häirigi, aga natuke ikkagi häirib. Samas, neid nn arheoloogilisi väljakaevamisi on põnev teostada. On ju väga põnev leida raamatu vahelt pudingupulbri pakk ja ei tea mitmenda kihi alt see minu enda raamat, mille ehk umbes poolteist aastat tagasi siia unustasin....Üllatusi jätkub. Tõesti on põnev! :)gretahttp://www.blogger.com/profile/05440104506893606799noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-11267973.post-29511986148914024512010-06-19T14:03:00.000+03:002010-06-19T14:03:46.617+03:00Aga võib-olla hukutab mind hoopiski enesekriitika?<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="http://www2.worthingtonlibraries.org/teen/blog/Image/To_study_by_alma_lunar_1.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="242" src="http://www2.worthingtonlibraries.org/teen/blog/Image/To_study_by_alma_lunar_1.jpg" width="320" /></a></div> Mitte ei tahaks jälle sessiteemalist virinapostitust kirjutada, aga no vot ei saa kuidagi teisiti. Millest muust mul olekski kirjutada? Väljas ma ei käi, sõpradega praegu peaegu üldse ei suhtle, tõusen üles, joon kohvi, mölutan natuke ja proovin siis koolitööd teha. Jõllitan arvitiekraani ja mõtlen, et kuidas küll seda või teist lauset sõnastada. Sest ma ei saa ju ometi teha mingisugust pooletoobist lauset. Ei mingeid mustandeid ja koolis õpetatud, eluks väga vajalikku oskust ma ei ole siiani omandanud. Ei mingit sisust alustamist. Ikka sissejuhatuse esimesest lausest algab mu töö ja juba see esimene lause peab olema täiuslik. Ja nii ma siis veedangi tunde ühte lõiku nokitsedes. Ja siis natuke gmaili ja natuke feissbuki, sest tunde ühe lause juures passida on liiga masendav. Aga kuna ma siiski tunde ühe lause juures veetsin, kuluski kogu aeg selle esimese essee peale, mida küll A vääriliseks hinnati, aga mis ei jätnud enam eriti aeg muude tööde jaoks. Ka ega see entusiasm kaa just puu otsas ei kasva. Kui kasvakski, oleks ta veel toores ka - päikest pole ju viimasel ajal eriti olnud.<br />
<br />
Nojanii ma olengi ajahädas. Kirun oma invaliidust sest kuigi küig kogemused tõestavad risti vastupidist, on minusse kinnistunud mingi usk, et kõik teised istuvad arvuti ette kirjutama ja paari tunni pärast ongi surematu meistriteos valmis. Ainult mina olen see küündimatu, kel ühe lause vormistamiseks kakskümmend minutit kulub. Ja lõpuks, kui essee saadetud, mõtlen ikka selle kirjatöö lausa kiiskavalt silmatorkavatele puudustele. Kaks esseed tegin valmis, nüüd tundub, et see käis nagu niuhti. Nüüd vaevlen veidi teoreetilistemate kirjutiste käes. Ja aeg? No muidugi saab see kohe otsa. Üha lollimana ma end tunnen, aga kriitiline punkt on vist ületatud (nagu ikka iga sessi ajal juhtub) - aega on nii väheks jäänud, et intelligents ei mängi enam mingit rolli. Sisu on ka teisejärguline. Pääasi, et midagi oleks, midagi saaks esitatud ja kuidagi saaks aine arvestatud. Neil tõesti kõige hirmsamatel hetkedel kaob see muidu kõikehõlmav enesekriitika. Aga kuigi ma olen siiski piisavalt intelligentne õppimaks oma kogemustest ja ma tean, et kriitilisel momendil enesekriitika taandub (taotluslik tõvekordus, muide), ei suuda ma sellest siiski üle olla minu vaimne tervis on vaimse haigusega. Või siis? Kas apaatia on haigus?<br />
<br />
<br />
Igatahes, vot kui peaks juhtuma, et maine mammona mind siiski ei hukuta, siis hukutab mind see ilmselgelt ülevoolav enesekriitika.<br />
<br />
Kõige valusam on aga see, et vaimsete võimete piirid juba paistavadki (vähemalt praegu) ja see ei ole just eriti nauditav tunne.<br />
<br />
Jäänud on referaadi kokkuvõte ja tekstianalüüsi (jah - mustand!!!!) kordasättimine. Siis? Päike ja palavus, pizza ja teised mitte p-tähega algavad asjadgretahttp://www.blogger.com/profile/05440104506893606799noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-11267973.post-62488428124385380772010-06-13T16:55:00.001+03:002010-06-19T17:46:17.742+03:00Maine mammona meid kord hukutab!Hoolimata sellest, et üritasin olla see aasta erakordselt tubli ja kogusin minimaalselt maist mammonat, kujunes asjade tassimine ühikast autosse kergeks katsumuseks. Laisk nagu ma olen, eelistasin ühte suurt kotti mitmele väiksele (et ikka vähem kordi edasi-tagasi peaks käima) aga kotti oli pea võimatu mugavalt alla tassida ja juba kümnendal sammul toast lifti poole sain aru, et kott on saatanast ja püüab mind lämmatada. Olles aga siiski sellistest tühistest pisiasjadest üle, tarisin kotti turjal vapralt edasi. Noh jah, vingusin ja vigisesin muidugi küll. Liisile. Tema tassis samal oma kõlisevat. Jaa, kõlisevat oli tal kohe oma kolm või neli kastitäit. Neli kastitäit purke, mis kõlisesid igal pöördel ja mitte perfektselt siledal asfaltil. Aga Liis kodukülla me siiski jõudsime ja mitte üksainuski purk ei läinud tee peal katki. Ma ei tea, kuidas küll jäid lood Liisi egoga, sest kuus aastat ühikasse moosipurke koguv noor naine kes on nende 300 km kaugusele transportimise eest nõus ka raha maksma, ei saa ju olla päris normaalne. Ja seda arvamust ma nüüd vaka all küll ei hoidnud. Eriti siis kui purgid mõnel auklikumal teelõigul jälle kisama pistsid. Vot!<br />
<br />
Mis aga minusse puutub, siis ega minagi lihtsalt ei pääsenud. Ikka see hiigelmõõtudes kott, mis mingil määral muutis minu arusaama maailmast asjadest. Enne arvasin ma nimelt, et ukse avamine ja korterisse sisenemine on lihtne. Siis aga selgus et sugugi mitte. Tavaline aseta fonovõti lukule, oota piiksu, ava uks ja sisene muutus tari kott ähkides üles kolmest trepiastmest, koba taskus võtmete järgi, jää kotiga ukse vahele kinni, pressi kott uksest läbi pilla autovõtmed maha, ava uuesti uks, kuku pepuli, tõuse püsti, roni ähkides kolmandale korrusele, pressi kott jälle ukseaugust läbi.<br />
<br />
Ja siis pärast kogu varanduse üles toomist avasta, et tuba näeb tavapärasest veel sada korda korratum välja. Tere tulemast minu koju prügikonteinerisse!gretahttp://www.blogger.com/profile/05440104506893606799noreply@blogger.com4tag:blogger.com,1999:blog-11267973.post-1489718649270316882010-06-04T01:09:00.000+03:002010-06-04T01:09:23.322+03:00unetus<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiYEXbm4efDHMgnd2ls5Agg6_7xlACfdbk-1Iw1mrKbzBavPf9wDV-wjyjklLjORj6s5OHwziOl5ABpm_UmNhf4R97La0XFPJjjtN7pusyaL7ZKC40A3cyXRrFj4hfHaKvmKCghJg/s1600/un.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="226" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiYEXbm4efDHMgnd2ls5Agg6_7xlACfdbk-1Iw1mrKbzBavPf9wDV-wjyjklLjORj6s5OHwziOl5ABpm_UmNhf4R97La0XFPJjjtN7pusyaL7ZKC40A3cyXRrFj4hfHaKvmKCghJg/s400/un.JPG" width="400" /></a></div>gretahttp://www.blogger.com/profile/05440104506893606799noreply@blogger.com1