Oeh, kui kiiresti Tallinn ikkagi ära tüütab! Siin on nii igav ja õnnetu olla. Minu GH on pagulaskirjanik. Noh, ma katsetan siis ka kerget pagulust. Oi-oi! Olen ju võrdlemisi vähe aega Tartust eemal olnud. Ja juba on mul selline võõrandumise ja ärakadumise tunne. Alguses oli muidugi tore keskkonda vahetada. Sest ma tunnen kummalist rahutust, kui miski liiga kaua ühte moodi on. Ja Tartus olid nii pikka aega stabiilselt mannamäed ja piimajõed....Tõesti nautisin seda. Aga veidrik nagu ma olen, ära tüütas. Nüüd tahaks jälle mannat ja piima...
Muidu olen ma üritanud igati tubli olla ja võimalikult tihti raamatukogus käia. Kohale olen jõudnud, raamatuid olen lugenud. Mõtteid on tekkinud, materjali ka on. Aga kirjutamine on nii meeletult raske, et enne teeks tõesti eitea mida. Kohutavalt vaevaline. Tobe, et kirjutamine õnnestub mul alles siis, kui tuhat kuradikest turjal tantsivad...Et mitte üledramatiseerida, siis võib öelda, et asi tasapisi sujub ka. Aga muidugi olen ma rahulolematu ja tahan enamaks võimeline olla....
Siiski on elu ilus (veel). Olen ju kergemeelsete kuninganna! Ükski raskemeelne inimene ei lähe sellisel perioodil Rooma. Aga mina ülehomme lähen. Ja kõik õigustavad- oi kui tore, oi kui hea, sa peadki mõtted klaariks saama. Jah, püüan kergemeelsust säilitada ja raskemeelsust vältida. Ja tegelikult on mul väga hea meel, et ma lähen. Sest varsti ei pruugi mul enam "kergemeelsustega" tegelemine õnnestuda. Töö ja vaev ja teatrimaratonid....Eneserahustamiseks võtan ma kaasa ka bakamaterjale. Hoolimata sellest, et ma tean, et ega ma neid ilmselt ei kasuta....Aga vähemalt ma heitsin pilgu peale ka majale, kus GH kunagi elas. Vene tn 10. Kuna ma temast juba üht-teist tean, oli tema maja ka tore vaadata....Niisiis, mitte päris kõik ei ole Tallinnas vastumeelne... Ahjaa. Tallinnas viibin ma muidugi vaid kodus, teatrimuuseumis ja raamatukogus. Trolliga sõites on õnnestunud vältida tipptunde ja õelaid piletikontrolle. Väga hull seega ei saa see kõik olla.
Aga kui ma päälelõunal-õhtupoolikul raamatukogust koju jõuan, siis vajan ma muidugi ajupuhkust. Totaalset ajupuhkust. Ja siin on ju ometi telekas! Kanal 6-s näidatakse Simpsoneid ja "Kolmandat kivi päikesest" Need on igihaljad, alati vaadatavad asjad. Kuid on veel kaks koduperenaiste kanalit. Kanal 11 näitab selliseid geniaalseid saateid nagu "How to look good naked" ja "Täiuslik koduperenaine" Esimene on lihtsalt totter, teine ajab kohati lausa hüsteeriliselt naerma. Ja siis on kanal 4, kus näidatakse Oprah'd ja dr Phili. Pean tunnistama, et silm jääb aeg-ajalt neil saadetel peatuma küll. Kurioosumid!
Unenäod on segased. Ja elu on ikka kohati liialt nagu film. Või nagu muusikavideo, kui kõrvaklappe kanda. Jätsin "mitteasjassepuutuva" ilukirjanduse lugemise ajutiselt katki. Aga ikkagi on kõik nii sürr. No ma kohe mitte ei tea....Äkki peaks muusika kuulamise ka lõpetama?
Veel nädalake ja natuke peale. Siis on jälle Tartu ;) Ja seal veedetav aeg tundub veel väärtuslikum kui ennemalt....Ja kõik mu kullakallikesed B-d ja D-d ja P-d ja L-d ja M-d ja muidu nunnukesed on veel kallimad....
esmaspäev, aprill 28, 2008
pühapäev, aprill 20, 2008
jalgrattanostalgia
Eile olin ma eriliselt vapper ja sõitsin rattaga raamatukokku ja tagasi ka. Ratta seljas juhtides tunnen ma end palju kindlamini kui autoroolis olles ja eks ma muutun nõnda ka veidi ülbeks. Ei, ma ei ehmata jalakäijaid ega sunni autojuhte pidurdama aga kihutamine tuleb nagu iseenesest ning jalakäijatest möödavuhisemine on ju mõnna. Aga ma ei saa eriti ülbe olla, sest ratas kriuksub ja krigiseb ja logiseb. Käiguvahetaja funktioniert nicht. Siis ei saa ju üldse sujuvalt vuhiseda. Üleüldse on tobe, et asjade tootmisel arvestataksegi sellega, et need peavad mingil hetkel katki minema.
Keegi rääkis mulle sellest, et mingine õmblusmasinate tootja (Singer?) läks pankrotti, sest nende masinad olid nii head, et inimesed ei pidanud neid enam mingi hetk üldse ostma. Sest igas perekonnas oli juba olemas masin, mis pidas vastu põlvkondi (ja peab praegugi). Nüüd ma tunnen lausa süümepiinu, et ma olen ostnud igasugu odavaid asju, mis keskmisest veelgi vähem vastu peavad....
Aga ma kaldusin teemast kõrvale. Rattasõidust pidin ju rääkima. Tahtsin kiidelda, et ka täna sõitsin rattaga. Sõitsin lausa Tähetorni mäest üles. Väga uhke tunne oli. Pärast muidugi hingeldasin kohutavalt, aga tunne oli uhke. Nüüd on vist kevad nii kaugele arenenud, et tänavad on kruusast puhastatud ja ma siiski saan vuhiseda- rulluiskudega :)
Kuna telekas on ka mingi kas-sa-mäletad-millal-sa-elus-teist-korda-rattaga-sõitsid reklaam, siis ma hakkasin selle üle mõtlema ja.. tegelikult ei mäleta küll. Esimene kord päriselt jalgrattaga sõitsin aga sellise legendaarse asjaga nagu Školnik ja siis oli Ereliukas mis kuulus mu vennale, oli pulgaga, raske ja suur. Ja sellega kukkusin ma kraavi, sest jalad ulatusid ju vaevu pedaalideni ja kui tee peal oli väike ebatasasus siis kadus tasakaal. Kukkusin kraavi ja sain hästi poriseks. Ja need olid ajad, mil rohi oli rohelisem ja taevas sinisem ja mitte keegi ei kandnud kiivreid...
Oo, nostalgia! Ja minu ema rääkis veel seda, kuidas tema lapsepõlves terve noorsugu altpulga ringi kihutas...
Ahjaa. Ja siis oli see kuulus Kokukas... (pilt on siit)
Neid oli meil peres kaks. Üks oli hea ja teine oli selline, mis ei tunnistanud vabakäiku. See tähendab, et pidurdamine oli raskendatud. Kui ma väiksem olin, siis juhtis tädi või keegi ja mina seisin pulgal. Ja kui ma vanemaks sain, siis sõitsin muidugi täitsa ise. Ja kogu aeg tuli kett maha. Ja siis oli veel tädi edev Turist, esimene ratas, millel olid käsipidurid. Ja siis läksid pidurid katki ja siis sai sellest ratas-millel-pole-pidureid. Ja millega siiski sõideti... Praegu vist väga ei julgeks.... See parem kokukas varastati ükskord ujumas käies ära, aga Turist roostetab vist siiani kuuris ja....
Ja-jah rohi oli rohelisem ja nii edasi....
Keegi rääkis mulle sellest, et mingine õmblusmasinate tootja (Singer?) läks pankrotti, sest nende masinad olid nii head, et inimesed ei pidanud neid enam mingi hetk üldse ostma. Sest igas perekonnas oli juba olemas masin, mis pidas vastu põlvkondi (ja peab praegugi). Nüüd ma tunnen lausa süümepiinu, et ma olen ostnud igasugu odavaid asju, mis keskmisest veelgi vähem vastu peavad....
Aga ma kaldusin teemast kõrvale. Rattasõidust pidin ju rääkima. Tahtsin kiidelda, et ka täna sõitsin rattaga. Sõitsin lausa Tähetorni mäest üles. Väga uhke tunne oli. Pärast muidugi hingeldasin kohutavalt, aga tunne oli uhke. Nüüd on vist kevad nii kaugele arenenud, et tänavad on kruusast puhastatud ja ma siiski saan vuhiseda- rulluiskudega :)
Kuna telekas on ka mingi kas-sa-mäletad-millal-sa-elus-teist-korda-rattaga-sõitsid reklaam, siis ma hakkasin selle üle mõtlema ja.. tegelikult ei mäleta küll. Esimene kord päriselt jalgrattaga sõitsin aga sellise legendaarse asjaga nagu Školnik ja siis oli Ereliukas mis kuulus mu vennale, oli pulgaga, raske ja suur. Ja sellega kukkusin ma kraavi, sest jalad ulatusid ju vaevu pedaalideni ja kui tee peal oli väike ebatasasus siis kadus tasakaal. Kukkusin kraavi ja sain hästi poriseks. Ja need olid ajad, mil rohi oli rohelisem ja taevas sinisem ja mitte keegi ei kandnud kiivreid...
Oo, nostalgia! Ja minu ema rääkis veel seda, kuidas tema lapsepõlves terve noorsugu altpulga ringi kihutas...
Ahjaa. Ja siis oli see kuulus Kokukas... (pilt on siit)Neid oli meil peres kaks. Üks oli hea ja teine oli selline, mis ei tunnistanud vabakäiku. See tähendab, et pidurdamine oli raskendatud. Kui ma väiksem olin, siis juhtis tädi või keegi ja mina seisin pulgal. Ja kui ma vanemaks sain, siis sõitsin muidugi täitsa ise. Ja kogu aeg tuli kett maha. Ja siis oli veel tädi edev Turist, esimene ratas, millel olid käsipidurid. Ja siis läksid pidurid katki ja siis sai sellest ratas-millel-pole-pidureid. Ja millega siiski sõideti... Praegu vist väga ei julgeks.... See parem kokukas varastati ükskord ujumas käies ära, aga Turist roostetab vist siiani kuuris ja....
Ja-jah rohi oli rohelisem ja nii edasi....
reede, aprill 18, 2008
Nutt ja hala
Kui selline inimene nagu mina püüab iga hinge eest asjalik olla, siis on vist ette teada, et see üksjagu lörri läheb Õigupoolest peaks selline inimene nagu mina ise ka taipama, et kui ta hakkab kasvõi mingeid esmaseid sabistamise märke välja näitama, siis....
Rahvusraamatukogu, Minni arvuti. Sain vajalikud tekstid valmis, oli vaja ära saata. Tavaliselt ma rõõmustan, et sel arvutil netti pole, täna vastupidi. Sest rahvusraamatukogus on nett ja arvutid, aga ilma USB-pesadeta. Et ikka rohkem idioot olla, siis ma muidugimõista konsultandilt ei küsinud, kas kuskil ka USB-ga arvuteid on. Ei, selle asemel arvasin ma, et tuleb siis ikkagi kodu minna.
Tallinnas on vahemaad pikad, inimesed nagu mina on poolepäevasest töötamisest väsinud. Trollid on abiks. Korralikud inimesed sõidavad piletiga. Lähen sinna, kus ma arvan kioski olevat. Kioskit pole. Lähen järgmisesse peatusesse, ehk on seal? Ei ole. Hea küll, üle tee peatuses on küll kiosk. Lähen sinna - kauba vastuvõtt. Ja lillekioskis muidugi pileteid ei müüda. Kraabin rahakotist viimsed veeringud välja. Olen valmis ostma trolli pealt topelthinnaga piletit. Raha on täpselt 11 kr ja 30 senti*. Ei saa trollipiletit. Ja nii ma siis sammun järgmisesse peatusesse, kus kioskit niikuinii ei ole. Troll tuleb. Astun peale. Lõpuks leian ka ID-pileti ostmise info. Aga ma otsustan et 3-kordset hinda ma küll maksma ei hakka ja nii ma hoopiski kõnnin koju. Suures sabistamises olen ma niikuinii kohutavalt kogukaks läinud. Kõndimine on kasulik...Aga Iroonia on hindamatu!
Kui ma veel paar päeva tagasi Tartus olin, töötas mulle vastu sealne tehnika. Tahtsin Estrit uurida- sattusin vene seadistusega arvuti taha, vahetasin arvutit, sain sellise, kus õ asemel on ] . Kui sa otsid Tammsaare "Tõde ja õigust" (päris tõde ja õigust vist estrist ei leia) siis otsing "t]de ja ]igus" edasi ei aita. Kui oled kaval, siis kirjutad "tammsaare", sest tal on nii tänuväärne nimi - ei mingeid täpitähti. Leidsin pikast kirjete posust lõpuks vajaliku raamatu... Rõõmustasin. Aga enneaegselt. Sest kui sinu nimes š, siis tuleb sekeldusi juurde. Sest kui õ asemel on ] siis š-d ei ole üldse. Ei lastud sisse logida, et raamatut tellida. Õiendati et nimi/parool ei klapi. Sest s pole ju š ja arvutid on selle koha pealt üsna tähenärijad....
Noh, lõpuks said need normaalsed arvutid ka vabaks ja sain ikkagi raamatu tellitud. Muidugi oleksin ma võinud ka vanamoeliselt tellimislipiku täita, aga siis oleksin ma pidanud hakkama oma põhjatust kotist pastakat otsima... Ja kui ma pärastpoole veel laenutusautomaati kasutada tahtsin... no ei teinud koostööd. Kokku jooksis!
Veel halada?
Tartu kliimaga harjununa sain Tallinna meretuultest kohe köha. Vaikses raamatukogusaalis köhimine on aga liialt kõrvatorkav... Uued kingad on teinud koledad villid. Ja juba on kinganina veidi katki...
Aga peale seda hala on natuke parem olla. Lähen nüüd vennale külla...
___
*Ühissõidukist ostes maksab sooduspilet 12 kr.
Rahvusraamatukogu, Minni arvuti. Sain vajalikud tekstid valmis, oli vaja ära saata. Tavaliselt ma rõõmustan, et sel arvutil netti pole, täna vastupidi. Sest rahvusraamatukogus on nett ja arvutid, aga ilma USB-pesadeta. Et ikka rohkem idioot olla, siis ma muidugimõista konsultandilt ei küsinud, kas kuskil ka USB-ga arvuteid on. Ei, selle asemel arvasin ma, et tuleb siis ikkagi kodu minna.
Tallinnas on vahemaad pikad, inimesed nagu mina on poolepäevasest töötamisest väsinud. Trollid on abiks. Korralikud inimesed sõidavad piletiga. Lähen sinna, kus ma arvan kioski olevat. Kioskit pole. Lähen järgmisesse peatusesse, ehk on seal? Ei ole. Hea küll, üle tee peatuses on küll kiosk. Lähen sinna - kauba vastuvõtt. Ja lillekioskis muidugi pileteid ei müüda. Kraabin rahakotist viimsed veeringud välja. Olen valmis ostma trolli pealt topelthinnaga piletit. Raha on täpselt 11 kr ja 30 senti*. Ei saa trollipiletit. Ja nii ma siis sammun järgmisesse peatusesse, kus kioskit niikuinii ei ole. Troll tuleb. Astun peale. Lõpuks leian ka ID-pileti ostmise info. Aga ma otsustan et 3-kordset hinda ma küll maksma ei hakka ja nii ma hoopiski kõnnin koju. Suures sabistamises olen ma niikuinii kohutavalt kogukaks läinud. Kõndimine on kasulik...Aga Iroonia on hindamatu!
Kui ma veel paar päeva tagasi Tartus olin, töötas mulle vastu sealne tehnika. Tahtsin Estrit uurida- sattusin vene seadistusega arvuti taha, vahetasin arvutit, sain sellise, kus õ asemel on ] . Kui sa otsid Tammsaare "Tõde ja õigust" (päris tõde ja õigust vist estrist ei leia) siis otsing "t]de ja ]igus" edasi ei aita. Kui oled kaval, siis kirjutad "tammsaare", sest tal on nii tänuväärne nimi - ei mingeid täpitähti. Leidsin pikast kirjete posust lõpuks vajaliku raamatu... Rõõmustasin. Aga enneaegselt. Sest kui sinu nimes š, siis tuleb sekeldusi juurde. Sest kui õ asemel on ] siis š-d ei ole üldse. Ei lastud sisse logida, et raamatut tellida. Õiendati et nimi/parool ei klapi. Sest s pole ju š ja arvutid on selle koha pealt üsna tähenärijad....
Noh, lõpuks said need normaalsed arvutid ka vabaks ja sain ikkagi raamatu tellitud. Muidugi oleksin ma võinud ka vanamoeliselt tellimislipiku täita, aga siis oleksin ma pidanud hakkama oma põhjatust kotist pastakat otsima... Ja kui ma pärastpoole veel laenutusautomaati kasutada tahtsin... no ei teinud koostööd. Kokku jooksis!
Veel halada?
Tartu kliimaga harjununa sain Tallinna meretuultest kohe köha. Vaikses raamatukogusaalis köhimine on aga liialt kõrvatorkav... Uued kingad on teinud koledad villid. Ja juba on kinganina veidi katki...
Aga peale seda hala on natuke parem olla. Lähen nüüd vennale külla...
___
*Ühissõidukist ostes maksab sooduspilet 12 kr.
kolmapäev, aprill 16, 2008
mineviku-mina, oleviku-mina, tuleviku-mina...
Kõik teevad seda 16-aastasele iseendale nõuandmise mängu. Kirjutasin ka enesele kümme nõuannet. Aga kuna see Universum on nii kole keeruline asi, siis mine tea, ehk juhtub midagi eriskummalist ja siis see 16-aastane Greta näebki seda postitust ja kuna ta usub natuke nõiduesse ja natuke müstikasse ja natuke astroloogiasse, siis äkki ta võtabki neid nõuandeid arvesse ja jätab need tobedad asjad tegemata. Aga kui ta need tegemata jätab, siis on küll väga halvasti. Sest siis poleks mul millestki kirjutada ja midagi meenutada ja elukogemust oleks ka oma vanuse kohta liiga vähe. Või tegelikult- tuleksid igasugu muud äpardused. Sest kümne nõuandega palju ära ei tee...
Masohhist nagu ma olen, mul on nende tobedate ja rumalate seikade pärast isegi veidi hea meel. Vähemalt mingeid põnevaid, mis siis et kohati ebameeldivaid asju olen ma elus (juba) kogenud. Tegelikult see polegi muidugi masohhism, sest see greta, kes elab aastas 2002 (ja siis järgnevalt aastas 2003, 2004...), on mulle ähmaselt tuttav kuju. Umbes aiman kes ta on ja milline aga üldiselt ta seisab mulle päris kaugel ja temaga toimuvat ma väga südamesse ei võta. Aga eks ta on mu eelkäija ja oma maailmavaate ja kogemused olen ma temalt pärinud. Nii et päris ükskõikseks see tema olemasolu mind ei jäta...
Iseenesest huvitab mind palju rohkem tuleviku-greta. Järgmise kümnendi mina. Lihtsalt uudishimulik olen. Mineviku-mina mõned ennustused oleviku-mina kohta on täide läinud. Aga paljuga, mis ma praegu olen, idealistlik mineviku-mina vist ei nõustuks. Huvitav, kuidas oleviku-mina ennustused tuleviku-mina kohta ka täide lähevad?
Ja kõige rohkem huvitab mind siiski oleviku-greta. Tahaks muidugi põgeneda tinglikku tuleviku ja lihtsalt näha, kuidas see ja teine asi laheneb. Lihtsalt uudishimust oleks hea end kuskilt kaugelt ja kõrgelt vaadata. Tegelikult on raske ja kohati frustreeriv olevikus tegutseda ja otsustada, teadmata kuhu see välja viib. Aga põnev ka, mis seal salata...
Masohhist nagu ma olen, mul on nende tobedate ja rumalate seikade pärast isegi veidi hea meel. Vähemalt mingeid põnevaid, mis siis et kohati ebameeldivaid asju olen ma elus (juba) kogenud. Tegelikult see polegi muidugi masohhism, sest see greta, kes elab aastas 2002 (ja siis järgnevalt aastas 2003, 2004...), on mulle ähmaselt tuttav kuju. Umbes aiman kes ta on ja milline aga üldiselt ta seisab mulle päris kaugel ja temaga toimuvat ma väga südamesse ei võta. Aga eks ta on mu eelkäija ja oma maailmavaate ja kogemused olen ma temalt pärinud. Nii et päris ükskõikseks see tema olemasolu mind ei jäta...
Iseenesest huvitab mind palju rohkem tuleviku-greta. Järgmise kümnendi mina. Lihtsalt uudishimulik olen. Mineviku-mina mõned ennustused oleviku-mina kohta on täide läinud. Aga paljuga, mis ma praegu olen, idealistlik mineviku-mina vist ei nõustuks. Huvitav, kuidas oleviku-mina ennustused tuleviku-mina kohta ka täide lähevad?
Ja kõige rohkem huvitab mind siiski oleviku-greta. Tahaks muidugi põgeneda tinglikku tuleviku ja lihtsalt näha, kuidas see ja teine asi laheneb. Lihtsalt uudishimust oleks hea end kuskilt kaugelt ja kõrgelt vaadata. Tegelikult on raske ja kohati frustreeriv olevikus tegutseda ja otsustada, teadmata kuhu see välja viib. Aga põnev ka, mis seal salata...
kolmapäev, aprill 09, 2008
värvilised iroonilised kalad ja räimkrokodillid
Ma nägin süzee poolest küllalt igavat, aga muidu väga nauditavat und. Nii palju kirkaid värve pole ma ammu näinud. Me elasime merevees ja meil olid akvaariumis mageveekalad (vesi akavaariumis oli küllap siis ka mage vesi) ja need mageveekalad kasvasid akvaariumis suurteks ja ujusid me ümber ringi. Aga nad kadusid kiiresti ära. Emal oli varutud palju pisikesi kalu, kes akvaariumisse pannes kiiresti suureks (ja kirkaks ) kasvasid. Aga need pisikesed kalad tahtsid oma "puuridest" välja, kippusid soolasesse vette, kus neist said kalade asemel mingid mullikogumid. Meil oli ka krokodilli-"vastseid". Need kasvasid ka soolases vees edukalt kui neid praetud räimedega toideti. Isegi liiga edukalt. Toitsin kolme krokodilli ja need kasvasid nii suurteks, et mul hakkas hirm. Kui ehk laksavad oma lõuad kokku ja mõni mu jäse lõugade vahele jääb... Otsustasin vähemalt ühe krokodilli maha müüa. Tirisin ebaloomulikult pika sabaga krokodilli veest välja. Veest väljas olles, kahanes krokodill palju pisemaks, aga poisil kes krokodilli osta tahtis, oli ikkagi liiga väike akvaarium. Üritasin seda talle seletada, aga ta ei saanud sellest paraku aru... Siis algas juba teine uni, kus ma tahtsin meeleheitlikult netist rongide sõiduplaani vaadata. Millegipärast tuli seda teha hot.ee lehel. Aga nagu unes ikka, ei saanud ma hakkama nii elementaarse asjaga, nagu on punkti trükkimine. tuli hotee või ho.tee ja sellepärast ma ei saanudki rongide sõiduplaani teada...
Tegelikult tahtsin kirjutamise mõneks ajaks maha jätta. Aga kui sa oled mitu aastat regulaarselt teksti tootnud, siis on halvast harjumusest raske lahti saada. Tuleks see kirjutamisenergia ühe teise teksti tootmisesse suunata....
Kartsin, et preili Iroonia on mind maha jätnud. Aga eile ilmutas ta end ometi. Siis, kui olin ta juba täiesti unustanud. Piret pidas nimelt plaani hakata pidama lugemispäevikut RM-i kohta, mille saaks hiljem täidetuna (koos joonistustega) esitada oma juhendajale. Sellist lugemispäevikut saab osta Greifi raamatupoest. Hinda unustasin vaadata....
Järelikult on hullumeelne sessimeeleolu kohale jõudnud. Varakult ja ilma eksamiteta. Aga peasi, et meeleolugi on! Tegelikult ongi kõik iroonia ning absurd ja kõik, mida ma ütlen, kipub vägisi klišeeks. Murphy möllab niikuinii...
Tuleb teha pisike pause....
Tegelikult tahtsin kirjutamise mõneks ajaks maha jätta. Aga kui sa oled mitu aastat regulaarselt teksti tootnud, siis on halvast harjumusest raske lahti saada. Tuleks see kirjutamisenergia ühe teise teksti tootmisesse suunata....
Kartsin, et preili Iroonia on mind maha jätnud. Aga eile ilmutas ta end ometi. Siis, kui olin ta juba täiesti unustanud. Piret pidas nimelt plaani hakata pidama lugemispäevikut RM-i kohta, mille saaks hiljem täidetuna (koos joonistustega) esitada oma juhendajale. Sellist lugemispäevikut saab osta Greifi raamatupoest. Hinda unustasin vaadata....
Järelikult on hullumeelne sessimeeleolu kohale jõudnud. Varakult ja ilma eksamiteta. Aga peasi, et meeleolugi on! Tegelikult ongi kõik iroonia ning absurd ja kõik, mida ma ütlen, kipub vägisi klišeeks. Murphy möllab niikuinii...
Tuleb teha pisike pause....
teisipäev, aprill 01, 2008
rüperaal, tral-lal-laa
Rahvatarkus keelab vanasse kaevu sülitada enne kui uus valmis on. Aga kas uued kingad kaitsmise tarvis tohib osta enne reaalselt bakatöö kirjutamise algust? Mina pole uusi kingi ostnud. Ma ei mäleta , kes mulle rääkis, et keegi nii teinud oli. Naljaga pooleks muidugi. Ma vähemalt loodan. Aga kas illusioon sellest, et kui ma saan kuskilt endale läptopi, siis õnnestub mul raamatukogus istuda ja palju efektiivsemalt oma lõputööd teha? Vaevalt, et üks järjekordne tehnoloogiline protees mind soodustada minu hukatust või pääsemist. Aga platseeboefekti ei tasu alahinnata.
Sebisin endale laenuks Minni vana rüperaali* (kas pole kaunis sõna) ja olen raamatukogus juba tükka aega usinat nägu teinud. Ja mitte ainult nägu teinud. Ka sõrmed- silmad on usinasti ametis olnud. Protees näikse tõesti aitavat. Aga täna on alles esimene päev ja ma ei välista, et ma siiski hukkuda võin. Võtta enesele vastutus, et saan hakkama oleks küll veidi kergemeelne. Parem ma ei luba midagi, eksole? Aga protees tõesti töötab. Või on kas olnud hoopis ühest teisest platseebost? Minni söötis mulle sisse mingit ajurohtu, mis tema ajurakud kihutama pani ja mis Anneli jällegi oksendama ajas. Niisiis- nüüd on mul vaja imetablette ja sülearvutit ja siis olen omadega mäel (kingad on muide juba olemas). Ahnusehoos käisin ka isiklikku sülearvutit juba noolimaski. Ilus, tore ja must. Aga kolm aastat 600kr kuus maksta käib mulle vist siiski üle jõu...
Või kui iga kuu üks tobe kirjatükk avalikustada? Ahnus võib teha üpris töökaks....
Aga kõht on tühjavõitu ja ilm on palav (vähemalt hommikupoolikul oli). Olen ka küllat jabur-väsinud. Niisiis, mina lähen nüüd raamatukogust ää (et homme tagasi tulla muidugi) ja saan kokku oma "järjekordse elu armastusega" et veenda teda koos minuga veidi keha kinnitama või vähemalt jäätist limpsima ja siis päris õhtul juba on traditsiooniline teisipäev kirjanduse majas...
Nalja pole täna veel saanud. Ma loodan, et keegi sul-on-püksilukk-lahti nalju ei tee ka. Need ärritavad mind tohutult. Tahtsin hiljuti loet raamatutest kirjutada. Ei jõua. Aga järgmine kord siis....
__
* rüperaal tähendab sülearvutit, otseloomulikult
Sebisin endale laenuks Minni vana rüperaali* (kas pole kaunis sõna) ja olen raamatukogus juba tükka aega usinat nägu teinud. Ja mitte ainult nägu teinud. Ka sõrmed- silmad on usinasti ametis olnud. Protees näikse tõesti aitavat. Aga täna on alles esimene päev ja ma ei välista, et ma siiski hukkuda võin. Võtta enesele vastutus, et saan hakkama oleks küll veidi kergemeelne. Parem ma ei luba midagi, eksole? Aga protees tõesti töötab. Või on kas olnud hoopis ühest teisest platseebost? Minni söötis mulle sisse mingit ajurohtu, mis tema ajurakud kihutama pani ja mis Anneli jällegi oksendama ajas. Niisiis- nüüd on mul vaja imetablette ja sülearvutit ja siis olen omadega mäel (kingad on muide juba olemas). Ahnusehoos käisin ka isiklikku sülearvutit juba noolimaski. Ilus, tore ja must. Aga kolm aastat 600kr kuus maksta käib mulle vist siiski üle jõu...
Või kui iga kuu üks tobe kirjatükk avalikustada? Ahnus võib teha üpris töökaks....
Aga kõht on tühjavõitu ja ilm on palav (vähemalt hommikupoolikul oli). Olen ka küllat jabur-väsinud. Niisiis, mina lähen nüüd raamatukogust ää (et homme tagasi tulla muidugi) ja saan kokku oma "järjekordse elu armastusega" et veenda teda koos minuga veidi keha kinnitama või vähemalt jäätist limpsima ja siis päris õhtul juba on traditsiooniline teisipäev kirjanduse majas...
Nalja pole täna veel saanud. Ma loodan, et keegi sul-on-püksilukk-lahti nalju ei tee ka. Need ärritavad mind tohutult. Tahtsin hiljuti loet raamatutest kirjutada. Ei jõua. Aga järgmine kord siis....
__
* rüperaal tähendab sülearvutit, otseloomulikult
kolmapäev, märts 26, 2008
fifteen feet of pure white snow
Ometi on mul põhjust sellele laulule viidata ;)
Lumi sajab praegu ülespidi, muide. Ja viimaks ometi sai "Flandria päevik" läbi.
Eile hakkasim ma koju tulema ja mõtlesin igasugu mõtteid ja väga "kevadisi" mõtteid kusjuures. Tundsin kergelt seda emotsiooni, mis kõigis neis lauludes. Ma olen alati arvanud, et see on üks ülimalt tore ja eufooriline tunne- ja seda ta kahtlemata ongi- aga hirmutav ka ja ma tahaksin selle tunde eest ära joosta. Metsa puu otsa või ükskõik kuhu, kus ainult varju leiaks....
Ma olen otsustamise edasi lükanud. Ei jookse, ei alistu ka. Eks näis, mis edasi saab.
Bussis koju sõites kuulasin Etta Jamesi "At Lasti". Pole päris see, aga pole sellest väga kaugel ka...
teisipäev, märts 25, 2008
kevadeootus
Kevad tähendab värve. Kuigi puud on veel raagus, maas on lumi ja pori, on juba tunda kevadisi värve. Eile jõudsin koju just päikse loojumise hetkel. Tulekera oli just pooleldi silmapiiri taha kadunud. Need loojangu värvid olid eile hoopis teistsugused, hoopis kevadisemad. Miski pole rohkem klišee kui päikeseloojang (foto- ja maalikunstis on see eriti ületarvitatud motiiv) aga rõõmustav on see siiski. Klišee ja besee, aga ilus ja nummi.
Paar hetke hiljem oli juba hämar. Seda müstilisemalt mõjus see asfaltil vohavama hakanud sammal. Hämarus, roheline sammal segunenud asfalti halliga. Millegipärast on see minu jaoks ilus värvikombinatsioon. Veel mõned hetked hiljem oli juba päris hämar. Ja taevas oli just seda värvi, nagu mulle enim meeldib- sügavsinine. Talv on visa lahkuma, aga värvid on juba teistsugused. Ja sellepärast olen ma juba peaaegu täiesti kevadine: lollakas ja eufooriline. Nagu iga aasta. Mäletan, kuidas Brita eelmine aasta kangekaelselt vaat et poole talveni kõigest kampsuni väel ringi käis. Küllap ta protesteeris suve hääbumise vastu. Mina olen aga see, kes poolest talvest kevadiselt riietuma hakkab. Sest mina protesteerin kevade hilinemise vastu....
Ma hakkasin mõtlema, et võibolla tuleks lõpetada see oma rumaluse varjamine. Tuleks ehk ausalt tunnistada, et ma olengi rumal. Püüdlen tarkuse poole, aga olen ikkagi rumal. Nagu me kõik. Aga ma tahaks loota, et nende (vähemalt näiliselt) targemate inimeste seltskonnas viibides hakkab lõpuks midagi mulle ka külge. Paradoksaalsel kombel on see oma rumaluse mõistmine väga värskendav. Kuni see kogemus veel on värske muidugi. Eile vilksatas korraks mingi ideaal, milleni on muidugi tohutult pikk tee ja milleni ma võibolla kunagi ei jõua, aga...ta vähemalt vilksatas ja on kuhu poole komberdada. Aga kui ma ütlen välja, et ma olen loll, kas see ei ole siis mingi allaandmineenese ja väljavabandamine ? Äkki peaks ikka teesklema, et ma vähemalt midagigi tean?
Hiljuti nägin ma unes suusatamist. Oli vaja kuskile minna ja sattusin ühte eriti kitsa peatänavaga pisikesesse külla, mis asus eriti kitsal poolsaarel. Minu suusad olid tõelised muuseumieksponaadid, ukerdasin nendega seal tänaval ja uued uhked autod ei pääsenud minust mööda. Ma ei jõudnudki sinna, kuhu minna tahtsin, eksisin hoopis ära. Siis olin kaaslastega ühe hotelli fuajees. Pidime üles leidma ühe teise hotelli, mille orginaalnime ma ei mäleta, aga unekeelest eesti keelde tõlgituna oli see "Must heeringas". Ülesleidmise korral ootas meid suur auhind. Näppasin administraatori letilt piparmündikreemitäidisega šokolaadikomme ja uurisin sõpradega kaarti. Otsisime "Musta heeringat", aga see jäi leidmata, sest ärkasin enne üles. Unenägusid ei ole ma veel kontrollima õppinud (ma pole sellega enam mõnda aega tegelenud) aga see pidev unenägude üleskirjuamine- ümberjutustamine on viinud selleni, et mõtlen keset unenägu kui tore see unenägu on ja kuidas ma sellest üles ärgates teistele rääkida saan.
Üldiselt ei huvita teiste unenäod mitte kedagi (kui nad just eriti ebatavalised pole), aga mina topin neid ikka kangekaelselt oma blogisse. Minu blogi- teen mis tahan! Nänänää!
Kuulan Bachi, ilmselt sain Flandria päevikust mõjutatud. Nüüd lähen keedan teed. Ja siis tuleb mul end kokku võtta ja tööle asuda. Kuigi tegelikult tahaksin läbi lugeda "Puudutuse" ja "Nemad kaks". Siis saaks ka vestlusest osa võtta...
Ma ei oska enam sissekannetele pealkirju panna....
Paar hetke hiljem oli juba hämar. Seda müstilisemalt mõjus see asfaltil vohavama hakanud sammal. Hämarus, roheline sammal segunenud asfalti halliga. Millegipärast on see minu jaoks ilus värvikombinatsioon. Veel mõned hetked hiljem oli juba päris hämar. Ja taevas oli just seda värvi, nagu mulle enim meeldib- sügavsinine. Talv on visa lahkuma, aga värvid on juba teistsugused. Ja sellepärast olen ma juba peaaegu täiesti kevadine: lollakas ja eufooriline. Nagu iga aasta. Mäletan, kuidas Brita eelmine aasta kangekaelselt vaat et poole talveni kõigest kampsuni väel ringi käis. Küllap ta protesteeris suve hääbumise vastu. Mina olen aga see, kes poolest talvest kevadiselt riietuma hakkab. Sest mina protesteerin kevade hilinemise vastu....
Ma hakkasin mõtlema, et võibolla tuleks lõpetada see oma rumaluse varjamine. Tuleks ehk ausalt tunnistada, et ma olengi rumal. Püüdlen tarkuse poole, aga olen ikkagi rumal. Nagu me kõik. Aga ma tahaks loota, et nende (vähemalt näiliselt) targemate inimeste seltskonnas viibides hakkab lõpuks midagi mulle ka külge. Paradoksaalsel kombel on see oma rumaluse mõistmine väga värskendav. Kuni see kogemus veel on värske muidugi. Eile vilksatas korraks mingi ideaal, milleni on muidugi tohutult pikk tee ja milleni ma võibolla kunagi ei jõua, aga...ta vähemalt vilksatas ja on kuhu poole komberdada. Aga kui ma ütlen välja, et ma olen loll, kas see ei ole siis mingi allaandmineenese ja väljavabandamine ? Äkki peaks ikka teesklema, et ma vähemalt midagigi tean?
Hiljuti nägin ma unes suusatamist. Oli vaja kuskile minna ja sattusin ühte eriti kitsa peatänavaga pisikesesse külla, mis asus eriti kitsal poolsaarel. Minu suusad olid tõelised muuseumieksponaadid, ukerdasin nendega seal tänaval ja uued uhked autod ei pääsenud minust mööda. Ma ei jõudnudki sinna, kuhu minna tahtsin, eksisin hoopis ära. Siis olin kaaslastega ühe hotelli fuajees. Pidime üles leidma ühe teise hotelli, mille orginaalnime ma ei mäleta, aga unekeelest eesti keelde tõlgituna oli see "Must heeringas". Ülesleidmise korral ootas meid suur auhind. Näppasin administraatori letilt piparmündikreemitäidisega šokolaadikomme ja uurisin sõpradega kaarti. Otsisime "Musta heeringat", aga see jäi leidmata, sest ärkasin enne üles. Unenägusid ei ole ma veel kontrollima õppinud (ma pole sellega enam mõnda aega tegelenud) aga see pidev unenägude üleskirjuamine- ümberjutustamine on viinud selleni, et mõtlen keset unenägu kui tore see unenägu on ja kuidas ma sellest üles ärgates teistele rääkida saan.
Üldiselt ei huvita teiste unenäod mitte kedagi (kui nad just eriti ebatavalised pole), aga mina topin neid ikka kangekaelselt oma blogisse. Minu blogi- teen mis tahan! Nänänää!
Kuulan Bachi, ilmselt sain Flandria päevikust mõjutatud. Nüüd lähen keedan teed. Ja siis tuleb mul end kokku võtta ja tööle asuda. Kuigi tegelikult tahaksin läbi lugeda "Puudutuse" ja "Nemad kaks". Siis saaks ka vestlusest osa võtta...
Ma ei oska enam sissekannetele pealkirju panna....
pühapäev, märts 23, 2008
mina ja tehnika- love and hate
Inglise keeles viidatakse autodele ja laevadele kui shedele. Ei tea, kuidas on lood arvutite ja muu tehnikaga, aga minu käes kipub tehnika küll kohutaval kombel diivatsema. Ja diivatsemist ma ei salli - lähen kohutavalt närvi ja tahan lõhkuma hakata. Kahjuks pole minu tehnika nõukogudeaegne toodang ja peksmisest vist kasu poleks.Kõigepealt diivatses printer. Ma panin talle nimeks Munk, aga tema on hoopis Debiil, tuleb välja. Mis juhtub siis, kui ma tahan olla keskkonnasõbralik ja paberit säästa ja printida kahele poole? Juhtub see, et olen eriti ebakeskkonnasõbralik, sest Debiilne munk hakkab "print on both sides" käsu peale teksti printima kuskilt keskelt. Kui ma selle käsu ära tühistan, jätkab ta järjekindlalt oma ebalineaarse nägemuse elluviimist. Siis kiilub paber kinni. Ja siis on mul viis lehekülge praaki, mida ma isegi joonistamiseks kasutada ei saa. Ja kõik see juhtub muidugi vahetult enne seda, kui mul on vaja seminari oma ettekannet esitama tormata.
Fotoka diivatsemine on vananenud uudis. Närvidele käib siiski. Kõik huvitavad stseenid, näiteks hakk ja Törley pudel kõrvuti elektrikapil Riia maanteel, jäävad jäädvustamata, sest fotokas ainult põriseb ja suriseb ja pilti mitte ei tee. Olen üritanud olla kannatlik, aga ta ajab mul närvi nii mustaks, et tahaksin vahel ta lihtsalt asfaltile visata ja siis tema otsas trampida. Aga ma ei saa vanasse kaevu sülitada- uut pole kuskilt võtta. Vahel ta ju pildistab ka....
Eile hakkas läptop nõmetsema. Istusin MSN-s ja kirjutasin mingit lausekest kui järsku enter nupp enam ei töödanud. Vajutasin enterit ja selmet tekst ära saata, vahetus aknas vaid rida. Panin msni kinni, logisin uuesti sisse. MSN pistis kisama, et parool on vale. No ei olnud vale! Proovisin siis Mozilla kaudu hotmaili minna ja mida ma näen: kui vajutan punkti tuleb koolon, kui vajutan caps locki sisse tulevad väikesed tähed, vajutan caps locki välja, tulevad suured tähed. Tegin restardi, aga arvuti diivatses edasi. Nõudsin uut restarti ja tema- lihtsalt ignoreeris mind.
Lõpuks sain restardi tehtud ja arvuti normaalseks....Äkki ta arvas, et selline omavoliline klaviatuuri paigutuse ümbervahetamine on tohutult naljakas? No ei ole ju....See on lihtsalt julm!
Minu oma arvuti on aga dementseks muutumas. Puhastasin kõvaketta ära nii hästi kui oskasin.Tegin defragmentationi, viiruseskänni, Adaware skänni, kustutasin tohutult pildi- ja muusikakraami. Ja ikka ta venib nagu tigu ja iniseb, et virtual memory'st on puudus...
Igasugustest programmidest ma parem ei räägigi. Küll hädaldab Skype, küll MSN; Wordi kirjaklamber on kõige tüütum tegelane üldse ja Wordi AutoFormat on lausa saatanast!
Sellest, kuidas me Piretiga kahasse koopiamasinaga mässasime, saab lugeda ühes vanas sissekandes....
Mina ei armasta tehnikat ja tehnika ei armasta mind. Aga tehnika ongi alati riukalik. Sest telefoni aku saab ikka tühjaks siis, kui sul on vaja teha terve kuu kõige olulisem kõne. Auto hakkab koledat häält tegema siis, kui sul on vaja linnast välja sõita, internet läheb ära siis, kui webCT testi sooritamise tähtaeg lõppeb kahe tunni pärast (mis on moraal, pole vist vaja öelda...) jne jne
Ja samas ma ei oskagi enam elada ilma oma mp3-mängijata, ilma internetita on ka raske...
Love and hate....
kolmapäev, märts 19, 2008
kirjutamisest
Hommikul nägin järjekordselt unes ühte veidrat WC-d (meie ühikaboks, veljesto wc duubeldatud versioon ja kümme potti lisaks) ning seda, kuidas ma väga lobedalt mingisugust jutustust või laua romaani kirjutasin. Silmade avades oli kogu see suurepärane sõnakunstiteos muidugi ära kadunud.
Päriselt on nii, et kirjutamise asemel peseksin ma parem pesu või toidunõusid, tõstaksin kasvõi hantleid ja viimases hädas isegi koristaksin. Seda ma olengi teinud. Vähemalt arvutimängude mängimine asendustegevusena on taandumas. Pisitasa (ps: tõesti pisitasa) tegelen selle asemel omal käel esperanto õppimisega. See vähemalt tundub veidi intelligentsema asendustegevusena.
Lugeda on endiselt tore, aga ikka seda, mida otseselt vaja pole. Nii palju tahtejõudu mul oli (uskumatu!) , et "Flandria päevik" väga vastumeelselt käest panna ja oma tänase ettekande tekst üle vaadata.
Eilne "trikoovoor" kujunes päris menukaks. Osaliste käed ja häälekesed värisesid, aga pildid ja kommentaarid said ära esitatud ning meid ei lintšitudki ära. Tore. Nüüd on kirjandusmajas ka teisel pool saali äraoldud ja hirm teatud asjade suhtes jälle veidi väiksem. ja mõne asja suhtes üleüldiselt jälle hoopis suurem. Näiteks see, et trükitud sõna jääb alles. Viimasel ajal on see lihtlabane tõde mind igal pool saatnud ja lausa painanud. Vastumeelselt olen endale nüüd teadvustanud seda, et nii see ongi ja -isver- ongi inimesi, kes neid sõnu loevad. Oh häda- ma pean hakkama mõtlema, mida ma suust/näppudest välja ajan! Mõnel helgemal hetkel on mul olnud illusioon, et nii see ongi.
Kas varemolnu pärast peaks häbi tundma? Küll me eile Piretiga alles naersime mõeldes sellele, kuidas me eelmine (või lausa üle-eemine?) aasta oma nn luulekogu nikerdasime ja kuidas me seda siis laiali jagasime. Kui keegi praegu neid kritiseeriks, kas ma siis tunneksin end puudutatuna? Tundub, et ma olen tolleaegsest kirjutaja-minast nii kaugel, et ükstapuha. Aga samas- mine sa tea. Äkki kargab ikkagi hinge...Mingi edevus, kes võib haavuda, on ju olemas.
Mitu korda olen ma seda blogi tahtnud ära kustudada? Liiga mitu korda, et mäletada. Ja samas on minus mingi kangekaelsus ja masohhistlikud-pedagoogilised kalduvused: vaata nüüd ise milline sa oled! Ära loo illusioone, et 20-aastaselt olid sa jube tark ja eriline. Loe neid vanu blogitekste ja ära ülbitse :) Noh, blogi saab ära kustudada küll vähemalt teoreetiliselt. Aga kõik need muud jubedused...
Räägime parem millestki muust :)
Hiljem....
Päriselt on nii, et kirjutamise asemel peseksin ma parem pesu või toidunõusid, tõstaksin kasvõi hantleid ja viimases hädas isegi koristaksin. Seda ma olengi teinud. Vähemalt arvutimängude mängimine asendustegevusena on taandumas. Pisitasa (ps: tõesti pisitasa) tegelen selle asemel omal käel esperanto õppimisega. See vähemalt tundub veidi intelligentsema asendustegevusena.
Lugeda on endiselt tore, aga ikka seda, mida otseselt vaja pole. Nii palju tahtejõudu mul oli (uskumatu!) , et "Flandria päevik" väga vastumeelselt käest panna ja oma tänase ettekande tekst üle vaadata.
Eilne "trikoovoor" kujunes päris menukaks. Osaliste käed ja häälekesed värisesid, aga pildid ja kommentaarid said ära esitatud ning meid ei lintšitudki ära. Tore. Nüüd on kirjandusmajas ka teisel pool saali äraoldud ja hirm teatud asjade suhtes jälle veidi väiksem. ja mõne asja suhtes üleüldiselt jälle hoopis suurem. Näiteks see, et trükitud sõna jääb alles. Viimasel ajal on see lihtlabane tõde mind igal pool saatnud ja lausa painanud. Vastumeelselt olen endale nüüd teadvustanud seda, et nii see ongi ja -isver- ongi inimesi, kes neid sõnu loevad. Oh häda- ma pean hakkama mõtlema, mida ma suust/näppudest välja ajan! Mõnel helgemal hetkel on mul olnud illusioon, et nii see ongi.
Kas varemolnu pärast peaks häbi tundma? Küll me eile Piretiga alles naersime mõeldes sellele, kuidas me eelmine (või lausa üle-eemine?) aasta oma nn luulekogu nikerdasime ja kuidas me seda siis laiali jagasime. Kui keegi praegu neid kritiseeriks, kas ma siis tunneksin end puudutatuna? Tundub, et ma olen tolleaegsest kirjutaja-minast nii kaugel, et ükstapuha. Aga samas- mine sa tea. Äkki kargab ikkagi hinge...Mingi edevus, kes võib haavuda, on ju olemas.
Mitu korda olen ma seda blogi tahtnud ära kustudada? Liiga mitu korda, et mäletada. Ja samas on minus mingi kangekaelsus ja masohhistlikud-pedagoogilised kalduvused: vaata nüüd ise milline sa oled! Ära loo illusioone, et 20-aastaselt olid sa jube tark ja eriline. Loe neid vanu blogitekste ja ära ülbitse :) Noh, blogi saab ära kustudada küll vähemalt teoreetiliselt. Aga kõik need muud jubedused...
Räägime parem millestki muust :)
Hiljem....
pühapäev, märts 16, 2008
niisama
Ilm on tobe. Alles kesknädalal loobusin mantlist ja keksisin ringi oma toredas velvetjakikeses ja tundsin, et kevad ongi südamesse tulnud. Eile sadas aga mingit vihma ja lume ristsugutist ja täna sadas vist lausa päris ehtsat lund. Nüüd on vähemalt siin Tallinnas küll maapind lumekirju. Märtsi keskel :( Suvist sooja tahan ma muidugi ilmselgest edevusest: tahan oma seelikuid kanda ja Halensis on õige mitu ilusat kleiti, mida ihaldada.
Möödunud nädal oli kohutavalt unine. Bussides magamine mulle siiski ei sobi. Iga pidurdus ja nõksak teekonnal Tallinn-Peterburi-Tallinn-Tartu äratas üles. Mingist täisväärtuslikust unest ei saa ju rääkida. Ja siis oli seltsielu ja siis oli kolmapäeval poole kaheksane buss Mäole. Ja nii edasi....Unisus kestab ja homme olen vist ikka veel imelik.
Elu on huvitav. Võibolla isegi liialt huvitav. Kirjutada saab siis, kui on aega mõelda ja meenutada. Kui on aega pisiajadeks....Praegu toimub nii palju. Olen aru saanud, kuidas üksiolemine on minu jaoks sama oluline nagu hapnik. Seltskonda armastan ka, aga (nagu kõigil niikuinii teada) tasakaalu on vaja. Praegu on asi läinud tasakaalust välja ja ma tahaksin kuhugi üksildusse põgeneda. Ja samas on ümberringi toimuv nii põnev, et ükskõik sellest tasakaalutundest!
Oli naiivne mõte, et jään pooleks nädalaks Tallinna isolatsiooni, aga Tartus on nii palju toimumas, et see mõte tuli küll maha matta. Aga veini ma enam juua ei viitsi!
Nüüd on mul suur dilemma- kas võtta end kokku ja roomata viiesele rongile? Või laiselda edasi ja minna kaheksasele rongile? Või üldse hommikusele rongile ja otse seminari?
Möödunud nädal oli kohutavalt unine. Bussides magamine mulle siiski ei sobi. Iga pidurdus ja nõksak teekonnal Tallinn-Peterburi-Tallinn-Tartu äratas üles. Mingist täisväärtuslikust unest ei saa ju rääkida. Ja siis oli seltsielu ja siis oli kolmapäeval poole kaheksane buss Mäole. Ja nii edasi....Unisus kestab ja homme olen vist ikka veel imelik.
Elu on huvitav. Võibolla isegi liialt huvitav. Kirjutada saab siis, kui on aega mõelda ja meenutada. Kui on aega pisiajadeks....Praegu toimub nii palju. Olen aru saanud, kuidas üksiolemine on minu jaoks sama oluline nagu hapnik. Seltskonda armastan ka, aga (nagu kõigil niikuinii teada) tasakaalu on vaja. Praegu on asi läinud tasakaalust välja ja ma tahaksin kuhugi üksildusse põgeneda. Ja samas on ümberringi toimuv nii põnev, et ükskõik sellest tasakaalutundest!
Oli naiivne mõte, et jään pooleks nädalaks Tallinna isolatsiooni, aga Tartus on nii palju toimumas, et see mõte tuli küll maha matta. Aga veini ma enam juua ei viitsi!
Nüüd on mul suur dilemma- kas võtta end kokku ja roomata viiesele rongile? Või laiselda edasi ja minna kaheksasele rongile? Või üldse hommikusele rongile ja otse seminari?
teisipäev, märts 11, 2008
paar sõna Peterburist
Peterburi oli väga tore. Suurlinnades hulkumine mulle meeldib. Poleks viisat tarvis läheks kohevarsti tagasi. Tegelikult ei näe nädalavahetusega mitte miskit. Isegi muuseumitesse eriti ei jõudnud. Rohkem lihtsalt tänavad, kanalid, sillad ja ehitised. Ja loomulikult inimesed. Sest just suurlinnas näeb inimesi. Üks lõik Nevski prospektist sai vaat et pähe õpitud. Käisime kogu aeg jala ning mööda Nevskit. Jala käia on tore, aga aeganõudev. Nii ma siis kauaigatsetud Ermitaaži ei jõudnudki. Neelasin alla pettumusepisarad ja vaatasin hoopis Peeter-Pauli kindlust. (Ermitaaži jaoks tuleks teha omaette reis niikuinii).
Pilte ka eriti ei teinud. Fotokas streigib ja tuju ei olnud. Mõned klõpsud ikka. Üsna suvalised stseenid aga mulle endale rohkemütlevad kui kõik need turistipoosed. Kõige huvitavam oli tegelikult röntgenimasinal tukkuv kass vene piiripunktis. Aga piiripunktis ma niikuinii fotokat välja tõmmata ei julgenud.
Tekstid on igal pool. Ka Peterburis. Veerisin siltidelt vene keelt. Eriti palju nalja tegi "Eлки- палки" nimeline restoran. (muide, kus see täppidega vene "e" end peidab?) Vahepeal suutsin ka kaks-kolm sõna vene keelt rääkida ka. Inglise keeles tunnen end siiski turvalisemalt. Isegi Venemaal. Studentka ja harašo ja spasiiba ongi enamvähem kõik mis ma öelda suudan. Kui ma rohkem ütlesin, eeldasid nad, et ma saan aru ja rääkisid rohkem, kui ma aru sain :D
Metrooga ma kahjuks ei sõitnud. Aga jala käimine on tore. Põnev kogemus oli tulla kl 7 hommikul bussilt maha, ja hakata enda arust õiges suunas kõndima. Kõndisin ja püüdsin mitte turist välja näha, sest hommikupimeduses ja- tühjuses ei tundu see just kõige targema teona. Kõndisin ja linn muutus. Vahepeal oli liiklust ja maju ja vahepeal oli täielik mahajäetus, mingi raudteesilla ehitus. Siis oli jälle liiklust, mingi raudteemajake ja koer. Mulle vastutulev mees silitas teda ja koer oli rahul. Mina möödusin koerast ja koer pistis kisama. Koer-ksenofoob. Olin surmani ehmunud, aga koer kartis mind rohkem kui mina teda ja ma sain tast lahti. Lõpuks oli päris-linn, liiklus ja veidi hilisem hommikutund. Hotell ja kerge puhkus ja raskevõitu seljakotist lahti saamine. Õhtul oli Armeenia restoran. Toit oli maitsev, aga venemaa restoranides lastakse ikka kohutavat muusikat. Natuke kummalis-kodune oli ka : miljon roosi ja muu säärane tümakas. Hästi valjusti loomulikult :)
Veel esinesid Kaasani ja Iisaku katedraalid, Ermitaaž ja Admiraliteedihoone, Peeter-Pauli kindlus, Neeva...
Pilte ka eriti ei teinud. Fotokas streigib ja tuju ei olnud. Mõned klõpsud ikka. Üsna suvalised stseenid aga mulle endale rohkemütlevad kui kõik need turistipoosed. Kõige huvitavam oli tegelikult röntgenimasinal tukkuv kass vene piiripunktis. Aga piiripunktis ma niikuinii fotokat välja tõmmata ei julgenud.
Tekstid on igal pool. Ka Peterburis. Veerisin siltidelt vene keelt. Eriti palju nalja tegi "Eлки- палки" nimeline restoran. (muide, kus see täppidega vene "e" end peidab?) Vahepeal suutsin ka kaks-kolm sõna vene keelt rääkida ka. Inglise keeles tunnen end siiski turvalisemalt. Isegi Venemaal. Studentka ja harašo ja spasiiba ongi enamvähem kõik mis ma öelda suudan. Kui ma rohkem ütlesin, eeldasid nad, et ma saan aru ja rääkisid rohkem, kui ma aru sain :D
Metrooga ma kahjuks ei sõitnud. Aga jala käimine on tore. Põnev kogemus oli tulla kl 7 hommikul bussilt maha, ja hakata enda arust õiges suunas kõndima. Kõndisin ja püüdsin mitte turist välja näha, sest hommikupimeduses ja- tühjuses ei tundu see just kõige targema teona. Kõndisin ja linn muutus. Vahepeal oli liiklust ja maju ja vahepeal oli täielik mahajäetus, mingi raudteesilla ehitus. Siis oli jälle liiklust, mingi raudteemajake ja koer. Mulle vastutulev mees silitas teda ja koer oli rahul. Mina möödusin koerast ja koer pistis kisama. Koer-ksenofoob. Olin surmani ehmunud, aga koer kartis mind rohkem kui mina teda ja ma sain tast lahti. Lõpuks oli päris-linn, liiklus ja veidi hilisem hommikutund. Hotell ja kerge puhkus ja raskevõitu seljakotist lahti saamine. Õhtul oli Armeenia restoran. Toit oli maitsev, aga venemaa restoranides lastakse ikka kohutavat muusikat. Natuke kummalis-kodune oli ka : miljon roosi ja muu säärane tümakas. Hästi valjusti loomulikult :)
Veel esinesid Kaasani ja Iisaku katedraalid, Ermitaaž ja Admiraliteedihoone, Peeter-Pauli kindlus, Neeva...
neljapäev, märts 06, 2008
ära
Põgenen. Mitte paaniliselt, vaid organiseeritult. Viisa tellitud, raha vahetatud, kott pakitud, piletid ostetud. Ikkagi on hirmus. Sest natuke ongi nii, nagu Goodmani "Päikesemärkides" L.Carolli tsitaadi abil on välja pakutud. "Ma olen...väike tüdruk". See väike, kohe 22-aastane tüdruk, läheb nüüd üksi üle piiri suurde linna. Jah ma saan G-ga kokku küll, aga ikkagi. See üksi reisimine on nii kohutavalt hirmus. Ja põnev!
Ma ei hakka täna heietama. Tahtsin öelda, et olen nädalavahetusel ära ja telefon on väljaspool leviteeninduspiirkonda. Tagasi tulles olen saand ametlikult aasta võrra vanemaks. Imelik on. See juhtub iga aasta, aga imelik on.
Pilti ei saa panna, mingi error on. Vaadake siit. Aadress reedab reisi sihtpunkti.
Ma ei hakka täna heietama. Tahtsin öelda, et olen nädalavahetusel ära ja telefon on väljaspool leviteeninduspiirkonda. Tagasi tulles olen saand ametlikult aasta võrra vanemaks. Imelik on. See juhtub iga aasta, aga imelik on.
Pilti ei saa panna, mingi error on. Vaadake siit. Aadress reedab reisi sihtpunkti.
pühapäev, märts 02, 2008
pühapäev
Kui ma eile kella kuue paiku hommikul koju jõudsin, heitsin loomulikult kohe magama. Kardinaid meil pole ja seepärat oli see rohkem poolunelus kui tõsine väljapuhkamine. Silme ees virvendasid alkoholiga kaasnevad unenäod.
Selliseid reedeid ei ole just tihti. Mis seal siis ikka - zavood, seltskond, alkohol. Tüüpiline ajaveetmise viis. Aga midagi seal oli. On see tingit minu hüperärkvelolust, ma ei tea. Hüperärkvel ma aga viimastel päevadel olen olnud. Masendusest sai kerge eufooria. Nii on palju parem elada. Eufooria see tegelikult ei ole. Lihtsalt mingisugune rahulik rõõm olemasolemisest ja sellest, mis minu maailmas veel olemas on. Jalutasime Dorisega Zavoodi poole ja tee peal heldisin Tartu pääle vähemalt kolm korda. Imelik, nelja aastaga peaks oma keskkonda juba iseenesestmõistetavaks pidama :)
Zavood oli kell üheksa tühjavõitu. Aga aeg lippas nagu pöörane ja kell kaks oli meie laua ümber mitte viis inimest nagu alguses, vaid pigem nagu viiskümmendviis. Mitu tegelikult oli, kes teab. Meid kutsuti Piretiga ühe akadeemilisel oleva skulptuuri õppiva noormehe poole. Minus oli seiklushimu- tavaliselt ma selliseid kutseid vastu ei võta- läksimegi Piretiga verivärske tuttava poole. Alkoholi oli omajagu ja nii tulid minuni Suured Mõtted. Rääkisime ühe neiuga ja ühe noormehega kunstiajaloo vajalikkusest, religioonist ja jumala(te)st. Piret hakkas naerma. Mina kõrvaltvaatajana oleksin teinud sedasama.
Eile kell üks, kui ma end enamvähem juba ärkvelolekusse olin suutnud sisse elada, helistas Aatee. Pidime kokku saama ja mina pidin talle ütlema, mis mul mõtteis on. Tegelikult ei tahtnud ma oma suures unisuses kuhugi minna. Panin "Katkuhaua" siiski kinni ja vedasin end linna. Unise ja passiivsena olin ma ehk rohkem mina ise kui tavaliselt. Jalutasime ringi ja siis läksime filmi vaatama. Pikk film, filmipiltide vahel lüngad oma mõtete jaoks. Mõtlesin ümber.
Ma ei tea, kas mustlased on muutunud viimasel ajal kuidagi agressiivsemaks või mis päriselt toimub. Nii mitu korda on nad mind püüda üritanud. Vanasti neid nagu polekski olemas olnud. Nüüd näen neid absoluutselt kogu aeg. Aga praegu ma ei taha enam end lasta püüda. Õnneks ei ole mulle siiski needusi kaela saadetud ;) Mustase asemel valisin webtaroti. Igati lõbustav ajaviide. Ja ega see eneseanalüüsiks nii väga tobe vahend ei olegi. Tegelikult mulle lihtsalt meeldivad need ilusad pildid :)
Nick Cave laulab, lund sajab, Liis loeb, laud on segamini.
Rahulik pühapäev.
Selliseid reedeid ei ole just tihti. Mis seal siis ikka - zavood, seltskond, alkohol. Tüüpiline ajaveetmise viis. Aga midagi seal oli. On see tingit minu hüperärkvelolust, ma ei tea. Hüperärkvel ma aga viimastel päevadel olen olnud. Masendusest sai kerge eufooria. Nii on palju parem elada. Eufooria see tegelikult ei ole. Lihtsalt mingisugune rahulik rõõm olemasolemisest ja sellest, mis minu maailmas veel olemas on. Jalutasime Dorisega Zavoodi poole ja tee peal heldisin Tartu pääle vähemalt kolm korda. Imelik, nelja aastaga peaks oma keskkonda juba iseenesestmõistetavaks pidama :)
Zavood oli kell üheksa tühjavõitu. Aga aeg lippas nagu pöörane ja kell kaks oli meie laua ümber mitte viis inimest nagu alguses, vaid pigem nagu viiskümmendviis. Mitu tegelikult oli, kes teab. Meid kutsuti Piretiga ühe akadeemilisel oleva skulptuuri õppiva noormehe poole. Minus oli seiklushimu- tavaliselt ma selliseid kutseid vastu ei võta- läksimegi Piretiga verivärske tuttava poole. Alkoholi oli omajagu ja nii tulid minuni Suured Mõtted. Rääkisime ühe neiuga ja ühe noormehega kunstiajaloo vajalikkusest, religioonist ja jumala(te)st. Piret hakkas naerma. Mina kõrvaltvaatajana oleksin teinud sedasama.
Eile kell üks, kui ma end enamvähem juba ärkvelolekusse olin suutnud sisse elada, helistas Aatee. Pidime kokku saama ja mina pidin talle ütlema, mis mul mõtteis on. Tegelikult ei tahtnud ma oma suures unisuses kuhugi minna. Panin "Katkuhaua" siiski kinni ja vedasin end linna. Unise ja passiivsena olin ma ehk rohkem mina ise kui tavaliselt. Jalutasime ringi ja siis läksime filmi vaatama. Pikk film, filmipiltide vahel lüngad oma mõtete jaoks. Mõtlesin ümber.
Ma ei tea, kas mustlased on muutunud viimasel ajal kuidagi agressiivsemaks või mis päriselt toimub. Nii mitu korda on nad mind püüda üritanud. Vanasti neid nagu polekski olemas olnud. Nüüd näen neid absoluutselt kogu aeg. Aga praegu ma ei taha enam end lasta püüda. Õnneks ei ole mulle siiski needusi kaela saadetud ;) Mustase asemel valisin webtaroti. Igati lõbustav ajaviide. Ja ega see eneseanalüüsiks nii väga tobe vahend ei olegi. Tegelikult mulle lihtsalt meeldivad need ilusad pildid :)
Nick Cave laulab, lund sajab, Liis loeb, laud on segamini.
Rahulik pühapäev.
neljapäev, veebruar 28, 2008
La pluie
Sügavad mõtted on peakolus palju tõsisemaltvõetavad kui paberil/ekraanil. Räägin niikuinii MSNs mingit loba ja keskenduda ei saa, jätan emotsemise mõneks teiseks korraks. Loodame, et jätan emotsemise täitsa ära, sest emo out ja mina tahan ju olla hirmsalt popp.
Kogu lugu lühidalt kokku võttes: elasin just üle selle aasta võimsaima madalseisu. Amatööridele seda ei soovitaks. Ometi on nende ee...hoogudega? see hea asi, et kui nad lõpuks hajuvad, on olla meeletult hea. Nüüd kus ma pole kogu aeg unine, nutune, antisotsiaalne ja iseendast ära tüdinenud, tunnen, et võiksin mägesid liigutada. Energiat andis mulle Gerimax ja energia on nii hea, et mulle tundub nagu oleks päris-mina päriselt tagasi tulnud. Ainult, et ma ei tea päris täpselt kumb mina see rohkem "päris" on.
Liis loeb geiromaani ja turtsub ja piiksub ja muigab. Mina olevat täna öösel unes naerda lagistanud. Ega ma ei imesta. Eile sai seltsis nalja nabani ja Gerimax+ 2 kohvi + 4 klaasi veini hoidis mind kirkana Illeka sulgemiseni. Tänavatel tantsima ei hakanud. Kuulasin hoopis ühte laulu ja sattusin vaimustusse. Elan ühe päeva korraga ja kõik on ilus :)
Kogu lugu lühidalt kokku võttes: elasin just üle selle aasta võimsaima madalseisu. Amatööridele seda ei soovitaks. Ometi on nende ee...hoogudega? see hea asi, et kui nad lõpuks hajuvad, on olla meeletult hea. Nüüd kus ma pole kogu aeg unine, nutune, antisotsiaalne ja iseendast ära tüdinenud, tunnen, et võiksin mägesid liigutada. Energiat andis mulle Gerimax ja energia on nii hea, et mulle tundub nagu oleks päris-mina päriselt tagasi tulnud. Ainult, et ma ei tea päris täpselt kumb mina see rohkem "päris" on.
Liis loeb geiromaani ja turtsub ja piiksub ja muigab. Mina olevat täna öösel unes naerda lagistanud. Ega ma ei imesta. Eile sai seltsis nalja nabani ja Gerimax+ 2 kohvi + 4 klaasi veini hoidis mind kirkana Illeka sulgemiseni. Tänavatel tantsima ei hakanud. Kuulasin hoopis ühte laulu ja sattusin vaimustusse. Elan ühe päeva korraga ja kõik on ilus :)
teisipäev, veebruar 26, 2008
Istusin kodus Mustamäel ja lugesin Terry Prachetti kõige esimest romaani, mis rääkis sellest, kuidas üks ori püüdis peremehe juurest ära põgeneda. Lugesin sügavmõttelist lauset: orjus on väga paha, vabadus on palju parem. Siis tulid meile külalised. Kuku, Ats, Maarika, Mark. Vastumeelselt panin raamatu kinni ja tõusin püsti, et neid viisakalt tervitada. Ema käskis mul laua peale viia võieleibu jms. Vastumeelne olin ka selle suhtes. Ütlesin emale, et minust on saanud suur misantroop ja ma ei taha ega viitsi kellegagi suhelda, aga ta ei saanud sellest väga hästi aru. Taustal toimetasid isa ja vend.
Kandsin võileivad lauale ja sattusin kuskile lumiste küngaste vahele, kus vedeles igasugust kraami. Ronisin üha kõrgemale, kraami eriti ei kogunud, aga luubi ja ühe kampsuni võtsin küll üles. Siis leidsin selle, mida otsinud olin - oma passi. Läksin lennuki peale ja ronisin läbi EXIT-märgi teise lennukisse reisijate salongi. Leidsin oma istekoha ja oma naabri. Siis tuli kuri stjuuardess ja rääkis, et ta teab küll, et kõigi passid ja pagas on kaduma läinud, aga viie minuti pärast peab igaüks kuidagi ära tõestama, et ta on pileti ostnud ja et tal on õigus lennuki peal olla. Mina võtsin oma passi kile seest välja. Minu naabri pass oli ka samas kilekotis, samuti meie mõlema piletid. Siis tuli stjuuardess ja ma näitasin talle oma passi ja piletit. Stjuuardes uuris hoolega piletit. Lõpuks ta veendus, et see polegi võltsitud. Aga mina nägin, et piletile on midagi kirillitsas kirjutatud. Stjuuardess ütles, et see on kombeks - piletiostja kirjutab piletisaajale häid soove. Sõitsin Poola lennukiga Moskvasse muide.
Enne seda tahtsin leida aaret, midagi Püha Graali laadset. Aare asus pika koridori lõpus, mille sissepääs oli trellitatud ja mida valvas suur madu. Madu küsis mult mõistatust. Mingi salahääl ütles mulle, et vastus on "muna". Ma arvasin, et kui ma kohe vastuse ära ütlen, peavad nad mõistatust liiga lihtsaks ja ma pean uue mõistatuse ära lahendama või mind ei lasta lihtsalt sisse. Seepärast hakkasin veiderdama ja küsisin, et mitu korda ma tohin valesti arvata ja milliseid vihjeid mulle antakse. Siis kui ma lõpuks "muna" ütlesin, ärkasin ma kahjuks üles.
Aga kuna unenägudes on alati põnevad WC-d, siis ühe viimatise uneWC kirjeldus. See oli ujula või spaa naisteWC. Kõik oli väga ilus ja puhas ja helesinine. Igas kabiinis oli kolm enesekergendamise võimalust. Kõigepealt elegantne nn Kalevi jalajälg, siis mingi ebamäärane moodustis ja siis tavaline wc-pott. Aga ma teadsin, et ka sellele wc-potile tuleb millegipärast jalgupidi peale ronida. Uks otseloomulikult lukus ei käinud.
Unenäod on imelikud. Tore, et nad imelikud on.
Kandsin võileivad lauale ja sattusin kuskile lumiste küngaste vahele, kus vedeles igasugust kraami. Ronisin üha kõrgemale, kraami eriti ei kogunud, aga luubi ja ühe kampsuni võtsin küll üles. Siis leidsin selle, mida otsinud olin - oma passi. Läksin lennuki peale ja ronisin läbi EXIT-märgi teise lennukisse reisijate salongi. Leidsin oma istekoha ja oma naabri. Siis tuli kuri stjuuardess ja rääkis, et ta teab küll, et kõigi passid ja pagas on kaduma läinud, aga viie minuti pärast peab igaüks kuidagi ära tõestama, et ta on pileti ostnud ja et tal on õigus lennuki peal olla. Mina võtsin oma passi kile seest välja. Minu naabri pass oli ka samas kilekotis, samuti meie mõlema piletid. Siis tuli stjuuardess ja ma näitasin talle oma passi ja piletit. Stjuuardes uuris hoolega piletit. Lõpuks ta veendus, et see polegi võltsitud. Aga mina nägin, et piletile on midagi kirillitsas kirjutatud. Stjuuardess ütles, et see on kombeks - piletiostja kirjutab piletisaajale häid soove. Sõitsin Poola lennukiga Moskvasse muide.
Enne seda tahtsin leida aaret, midagi Püha Graali laadset. Aare asus pika koridori lõpus, mille sissepääs oli trellitatud ja mida valvas suur madu. Madu küsis mult mõistatust. Mingi salahääl ütles mulle, et vastus on "muna". Ma arvasin, et kui ma kohe vastuse ära ütlen, peavad nad mõistatust liiga lihtsaks ja ma pean uue mõistatuse ära lahendama või mind ei lasta lihtsalt sisse. Seepärast hakkasin veiderdama ja küsisin, et mitu korda ma tohin valesti arvata ja milliseid vihjeid mulle antakse. Siis kui ma lõpuks "muna" ütlesin, ärkasin ma kahjuks üles.
Aga kuna unenägudes on alati põnevad WC-d, siis ühe viimatise uneWC kirjeldus. See oli ujula või spaa naisteWC. Kõik oli väga ilus ja puhas ja helesinine. Igas kabiinis oli kolm enesekergendamise võimalust. Kõigepealt elegantne nn Kalevi jalajälg, siis mingi ebamäärane moodustis ja siis tavaline wc-pott. Aga ma teadsin, et ka sellele wc-potile tuleb millegipärast jalgupidi peale ronida. Uks otseloomulikult lukus ei käinud.
Unenäod on imelikud. Tore, et nad imelikud on.
laupäev, veebruar 23, 2008
neljapäev, veebruar 21, 2008
teatrimaraton
Hiljuti sai läbi minu kuu aega kestnud teatrimaraton. Ma ei läinudki hulluks.
Kõigepealt üks kena kronoloogiline nimekiri:
Mul pole vähimatki plaani nüüd arvustust kirjutama hakata, aga mõned muljekillud võiks ehk olla...
Vaikne muusika
Lars Norén
Lavastaja: Priit Pedajas
Osades: Ülle Kaljuste, Elina Reinold, Ain Lutsepp, Guido Kangur
Enne kui algas etendus, tuli lavale neli muusikut, kes esitasid Mozarti keelpillikvarteti. Minu mälu on nagu Šveitsi juust ja kava ma ei ostnud. Nii ma siis kahjuks ei mäleta, mis numbrit see kvartett kandis . Aga muusika oli nii mõjus, et alateadlikult mängis ta mul peas terve etenduse aja. Ja etendusele mõeldes mängib ikka veel. "Vaikne muusika" oli traagiline. Kuidas mõned kaotused on nii suured, et nendest ei taastugi. Või noh - kes taastub ja kes mitte...Inimesed on ikka inimesed, aga hinges on neil mingi mõra, tekivad mingid defektid, elu ei saa täiel rinnal elada. Võibolla ma dramatiseerin üle? Mõjus oli see lugu teatrist lahkudes, aga praegu sellele tagasi mõeldes on ta mingis mõttes isegi mõjusam. Raskemeelne tükk, seda küll.
Kivid sinu taskutes
Marie Jones
Lavastaja Jaanus Rohumaa
Osades Indrek Ojari, Argo Aadli
Kaks näitlejat mängisid kõiki rolle ja neid rolle oli õige mitu.
ideaalne tükk näitlejameisterlikkuse demonstreerimiseks. Indrek Ojari muutus näitlejana hulga sümpaatsemaks.
Nalja sai ka üksjagu, aga lugu ise kippus tüütuks minema. Ja see "point", mis loos oli, polnud minu jaoks küll eriti hingeminev.
Noh, tore meelelahutus, aga piletirahast hakkas natuke kahju.
Päike soojem, taevas sinisem
Daniel Potter
Lavastaja Mart Koldits
Osades Piret Kalda, Anne Reemann, Aleksander Eelmaa, Allan Noormets, Andres Ots, Rain Simmul, Margus Tabor
Lapsed Edela-Inglismaal Teise maailmasõja aegu. "See on lapsepõlv, mille juurde kuuluvad mängud, kiindumused ja väikese inimese rõõmud, aga ka sõda, hirm, võimuvõitlus ja vägivald. Lapsed on loomult hakkamasaajad, nad võtavad maailma asju sageli iseenesestmõistetavamalt, üks-ühesemalt kui täiskasvanud, ja sellepärast on nad ka halastamatult objektiivseks peegliks ümbritsevale," ütleb tutvustus. Kas just halastamatult objektiivne peegeldus, aga päris murettekitav peegeldus küll. Jälle selline näitlejameisterlikkus, et hakka või uskumagi, et tegemist on kamba 8-aastastega. Lõpp on kurb, aga mõtlemapanev. Selle komplekti seas kõige tugevamaid emotsioone tekitanud etendus.
Boulgakoff
Jaan Undusk
Lavastaja Margus Kasterpalu
Osades Hendrik Toompere jr, Merle Palmiste, Raimo Pass, Jan Uuspõld, Mait Malmsten, Guido Kangur, Külli Reinumägi
Kõige rohkem mõttetööd ergutanud etendus. Ja kõige raskemini kirjeldatav. Unduski tekst tundus igatahes tohutult vägevana ja Quevedo tuleks kiiresti läbi lugeda. Tekst ei põhine Bulgakovi elulool. Või on siis selle vaba tõlgendus, edasiarendus. Aga need pinged, mida Bulgakov ilmselt oma eluajal võis tunda, on hästi esile toodud. Ma ei tea, kas tänu tekstile, või näitleja-lavastajmeisterlikkusele. Soovitan kindlasti vaatama minna. Mitte ainult näidenditeksti, vaid ka lavastuse pärast. Minu ideaalkujutelm heast teatrist on päris sarnane Boulgakoffile.
Pilti kahjuks draamteatri kodukal ei ole, tuleb leppida Postimehe pildiga.
Võlg
Katrin Saukas
Lavastaja Merle Karusoo
Osades Katrin Saukas, Raivo Trass, Sulev Teppart, Urmas Lattikas
Võlg - Betti Alveri ja Heiti Talviku lugu. Olin vist teatrist juba üleväsinud. Emotsioone eriti ei tekkinud. Oli häid ja väga häid kohti, aga mingisugust mõjuvat üldmuljet ei tekkinud. Saukas oli Underina minu jaoks kuidagi ehedam ja mis, Raivo Trassi Talvikusse puutub, siis mul võttis ikka üksjagu aega, enne kui ma teda "uskuma" hakkasin. Pärast uskusin juba küll. Teine vaatus oli üldse parem... Aga Betti luuletus "Võlg" on siin.
Ma arvasin, et ma suren. Sellise kultuurikihi kirjeldamine ja meenutamine ei ole naljaasi. Olen siin kirjutanud ja pilete otsinud kauemalt, kui tunnistada tahaksin.
Aga ma elan siiski. Ja õige peatselt loodan jälle teatrisse minna :)
Kõigepealt üks kena kronoloogiline nimekiri:
- "Vaikne muusika", 26. jaanuar, Draamateater
- "Kivid sinu taskutes", 30. jaanuar, Linnateatri külalisetendus Athena keskuses
- "Päike soojem, taevas sinisem", 5. veebruar, Linnateater
- "Bulgakoff", 7. veebruar Draamateater
- "Võlg", 19. veebruar MTÜ R.A.A.A.M etendus väikeses Vanemuises
Mul pole vähimatki plaani nüüd arvustust kirjutama hakata, aga mõned muljekillud võiks ehk olla...
Vaikne muusika
Lars Norén
Lavastaja: Priit Pedajas
Osades: Ülle Kaljuste, Elina Reinold, Ain Lutsepp, Guido Kangur
Enne kui algas etendus, tuli lavale neli muusikut, kes esitasid Mozarti keelpillikvarteti. Minu mälu on nagu Šveitsi juust ja kava ma ei ostnud. Nii ma siis kahjuks ei mäleta, mis numbrit see kvartett kandis . Aga muusika oli nii mõjus, et alateadlikult mängis ta mul peas terve etenduse aja. Ja etendusele mõeldes mängib ikka veel. "Vaikne muusika" oli traagiline. Kuidas mõned kaotused on nii suured, et nendest ei taastugi. Või noh - kes taastub ja kes mitte...Inimesed on ikka inimesed, aga hinges on neil mingi mõra, tekivad mingid defektid, elu ei saa täiel rinnal elada. Võibolla ma dramatiseerin üle? Mõjus oli see lugu teatrist lahkudes, aga praegu sellele tagasi mõeldes on ta mingis mõttes isegi mõjusam. Raskemeelne tükk, seda küll.Kivid sinu taskutes
Marie Jones
Lavastaja Jaanus Rohumaa
Osades Indrek Ojari, Argo Aadli
Kaks näitlejat mängisid kõiki rolle ja neid rolle oli õige mitu.
ideaalne tükk näitlejameisterlikkuse demonstreerimiseks. Indrek Ojari muutus näitlejana hulga sümpaatsemaks.
Nalja sai ka üksjagu, aga lugu ise kippus tüütuks minema. Ja see "point", mis loos oli, polnud minu jaoks küll eriti hingeminev.
Noh, tore meelelahutus, aga piletirahast hakkas natuke kahju.
Päike soojem, taevas sinisem
Daniel Potter
Lavastaja Mart Koldits
Osades Piret Kalda, Anne Reemann, Aleksander Eelmaa, Allan Noormets, Andres Ots, Rain Simmul, Margus Tabor
Lapsed Edela-Inglismaal Teise maailmasõja aegu. "See on lapsepõlv, mille juurde kuuluvad mängud, kiindumused ja väikese inimese rõõmud, aga ka sõda, hirm, võimuvõitlus ja vägivald. Lapsed on loomult hakkamasaajad, nad võtavad maailma asju sageli iseenesestmõistetavamalt, üks-ühesemalt kui täiskasvanud, ja sellepärast on nad ka halastamatult objektiivseks peegliks ümbritsevale," ütleb tutvustus. Kas just halastamatult objektiivne peegeldus, aga päris murettekitav peegeldus küll. Jälle selline näitlejameisterlikkus, et hakka või uskumagi, et tegemist on kamba 8-aastastega. Lõpp on kurb, aga mõtlemapanev. Selle komplekti seas kõige tugevamaid emotsioone tekitanud etendus.Boulgakoff
Jaan Undusk
Lavastaja Margus Kasterpalu
Osades Hendrik Toompere jr, Merle Palmiste, Raimo Pass, Jan Uuspõld, Mait Malmsten, Guido Kangur, Külli Reinumägi
Kõige rohkem mõttetööd ergutanud etendus. Ja kõige raskemini kirjeldatav. Unduski tekst tundus igatahes tohutult vägevana ja Quevedo tuleks kiiresti läbi lugeda. Tekst ei põhine Bulgakovi elulool. Või on siis selle vaba tõlgendus, edasiarendus. Aga need pinged, mida Bulgakov ilmselt oma eluajal võis tunda, on hästi esile toodud. Ma ei tea, kas tänu tekstile, või näitleja-lavastajmeisterlikkusele. Soovitan kindlasti vaatama minna. Mitte ainult näidenditeksti, vaid ka lavastuse pärast. Minu ideaalkujutelm heast teatrist on päris sarnane Boulgakoffile.
Pilti kahjuks draamteatri kodukal ei ole, tuleb leppida Postimehe pildiga.
Võlg
Katrin Saukas
Lavastaja Merle Karusoo
Osades Katrin Saukas, Raivo Trass, Sulev Teppart, Urmas Lattikas
Võlg - Betti Alveri ja Heiti Talviku lugu. Olin vist teatrist juba üleväsinud. Emotsioone eriti ei tekkinud. Oli häid ja väga häid kohti, aga mingisugust mõjuvat üldmuljet ei tekkinud. Saukas oli Underina minu jaoks kuidagi ehedam ja mis, Raivo Trassi Talvikusse puutub, siis mul võttis ikka üksjagu aega, enne kui ma teda "uskuma" hakkasin. Pärast uskusin juba küll. Teine vaatus oli üldse parem... Aga Betti luuletus "Võlg" on siin.Ma arvasin, et ma suren. Sellise kultuurikihi kirjeldamine ja meenutamine ei ole naljaasi. Olen siin kirjutanud ja pilete otsinud kauemalt, kui tunnistada tahaksin.
Aga ma elan siiski. Ja õige peatselt loodan jälle teatrisse minna :)
teisipäev, veebruar 19, 2008
veel filmist ja niisamajutt
Nagu ikka kombeks, järgneb Väga Toredale Päevale üks Hästi Nõme Ennelõuna. Ma ei tea, miks see nii käib. Sisuliselt pole midagi muutunud. Tahaksin süüdistada neid segasid unenägusid, mis kogu süsteemi sassi löövad, aga tegelikult tulevad sellised unenäod siis kui ma neile segastele asjadele juba tükk aega mõelnud olen. Pean kurbusega nentima, et kui asi puudutab unenägusid, siis olen ma tegelikult kogu fantaasiarikkuse kaotanud. Kohutav! Ma näen unes väga lihtsakoelisi asju ja argiseid sündmusi. Ainult loogika on teine.
Noh, täna hommikul nägin ma unes seda, et Lalaa pidas sünnipäeva. Me läksime Liisiga kohale. Ülejäänud külalised olid kõik 7-8aastased mudilased. Selline uni tuli sellest, et seminaris lugesime M.Undi "Sünnipäeva"; homme on Liisi sünnipäev; Lalaa lubas Liisi neljapäeval külla kutsuda ja torti pakkuda. Teine uni oli selline, kus mina ja Gino käisime mingis tundmatus linnas ringi otsisime kohta, kus valuutat vahetada. Lõpuks läksime Eesti Posti kontorisse ja Gino vahetas seal (vist eesti kroonideks) just nimelt need 50 Taani krooni, mis minuga ärkvelelus viimastel nädalatel kaasas on käinud. Ja rohkem ei juhtunudki midagi. Mingi hetk sõitsin bussiga ka ringi. Une põhjus - Peterburi reis kindlasti. Fantaasia puudub!
Et vingumisega jätkata: sain mingi tobeda külmetuse! Kurk valutab ja nohune nina ajab aevastama! Tegelikult on mul veel kergelt läinud, tuleb välja. Teised on täiesti haiged. Aga need haiged inimesed käivad veel igal pool lõbutsemas, seltsimas. Mina ei viitsinud eile küll peale filmivaatamist kuskile minna. Kõmpisin koju. Õnneks läksin koos Gerliga. Muidu oleksin ma täiesti ära mandunud ja bussiga koju sõitnud. Vaatasime, muide, Rushmore'i. Väga tore oli.
See Before Sunset oli tegelikult väga hea film. Ei olnudki klassikalist happy end'i. Oli väga usutav lõpp, mis tõotas ajutist happy end'i. Elulähedane ja tore. Aga Before Sunrise meeldis rohkem, sest seal oli nooruslikku unistamist ja optimismi palju enam. Sunsetis olid peategelased tüüpilised maha rahunenud üdini realistlikud inimesed. Ei tea, kas filme tasub uskuda, aga arvata võib et mingi sarnane areng ootab mind ka ees. Võibolla 9 aasta pärast olen ma asjade kulgemisega rahul, aga praegu küll ei tahaks selliseks rahulikuks ja mõistlikuks inimeseks saada. Kuigi...võibolla on siis mingis mõttes parem elada. Pseudoprobleemid ei valitse enam elu. Ma ei tea...Tekib mingi paratamatuse tunne. Aga: vabadus on tunnetatud paratamatus ? Lühidalt: ma olen ise ka oma mõtetesse ära eksinud. Aga endast vanemaid inimesi, seda mida nad võivad tunda ja arvata, on nüüd natuke kergem mõista. (Isegi, kui see on ainult film.)
Et mitte nüüd süvafilosoofia ajuliiva vajuda, siis ruttu viiamane punkt. (Sest mõtteid rohkem pole niikuinii.) Suur ja rasvane punkt : .
Noh, täna hommikul nägin ma unes seda, et Lalaa pidas sünnipäeva. Me läksime Liisiga kohale. Ülejäänud külalised olid kõik 7-8aastased mudilased. Selline uni tuli sellest, et seminaris lugesime M.Undi "Sünnipäeva"; homme on Liisi sünnipäev; Lalaa lubas Liisi neljapäeval külla kutsuda ja torti pakkuda. Teine uni oli selline, kus mina ja Gino käisime mingis tundmatus linnas ringi otsisime kohta, kus valuutat vahetada. Lõpuks läksime Eesti Posti kontorisse ja Gino vahetas seal (vist eesti kroonideks) just nimelt need 50 Taani krooni, mis minuga ärkvelelus viimastel nädalatel kaasas on käinud. Ja rohkem ei juhtunudki midagi. Mingi hetk sõitsin bussiga ka ringi. Une põhjus - Peterburi reis kindlasti. Fantaasia puudub!
Et vingumisega jätkata: sain mingi tobeda külmetuse! Kurk valutab ja nohune nina ajab aevastama! Tegelikult on mul veel kergelt läinud, tuleb välja. Teised on täiesti haiged. Aga need haiged inimesed käivad veel igal pool lõbutsemas, seltsimas. Mina ei viitsinud eile küll peale filmivaatamist kuskile minna. Kõmpisin koju. Õnneks läksin koos Gerliga. Muidu oleksin ma täiesti ära mandunud ja bussiga koju sõitnud. Vaatasime, muide, Rushmore'i. Väga tore oli.
See Before Sunset oli tegelikult väga hea film. Ei olnudki klassikalist happy end'i. Oli väga usutav lõpp, mis tõotas ajutist happy end'i. Elulähedane ja tore. Aga Before Sunrise meeldis rohkem, sest seal oli nooruslikku unistamist ja optimismi palju enam. Sunsetis olid peategelased tüüpilised maha rahunenud üdini realistlikud inimesed. Ei tea, kas filme tasub uskuda, aga arvata võib et mingi sarnane areng ootab mind ka ees. Võibolla 9 aasta pärast olen ma asjade kulgemisega rahul, aga praegu küll ei tahaks selliseks rahulikuks ja mõistlikuks inimeseks saada. Kuigi...võibolla on siis mingis mõttes parem elada. Pseudoprobleemid ei valitse enam elu. Ma ei tea...Tekib mingi paratamatuse tunne. Aga: vabadus on tunnetatud paratamatus ? Lühidalt: ma olen ise ka oma mõtetesse ära eksinud. Aga endast vanemaid inimesi, seda mida nad võivad tunda ja arvata, on nüüd natuke kergem mõista. (Isegi, kui see on ainult film.)
Et mitte nüüd süvafilosoofia ajuliiva vajuda, siis ruttu viiamane punkt. (Sest mõtteid rohkem pole niikuinii.) Suur ja rasvane punkt : .
pühapäev, veebruar 17, 2008
talv, film, kontsert
Küll on tore! Tundub, et vähemalt mõneks päevaks on tali kohale tulnud nagu veebruarile kohane. Lumikellukeste võrsetest on muidugi kahju, aga muidu in mul hea meel lume ja külma üle. Isegi sellest hoolimata, et eile koju tulles (tegelikult küll tänase päeva esimestel tundidel) nina tohutult külmetas. Olen nii konservatiivne, et kui kogu elu olen harjunud talve läbi elama, siis nüüd ei kujuta enam ette ka, et see ära jääb. Isegi kui ilma talveta on palju soojem ja lihtsam.
Täna saab läbi esimene päris õige Tartu nädal pärast vaheaega. Väga hea on siin olla. Seltskonda ja toimumisi on jätkunud rohkem kui küll ja mulle meeldib jälle koolis olla. Mis siis, et sisuliselt on mul vaid kolm seminari nädalas. Sellegipoolest!
Aga eile me vaatasime filmi nimega Before Sunset. Ilus lugu, väga armas. Poiss ja tüdruk kohtuvad juhuslikult rongis ja armuvad teineteisesse. Aga aega on neil teineteise jaoks vaid üksainus päev. Siis läheb poiss lennuki peale ja sõidab koju USA-sse ning tüdruk läheb tagasi Pariisi. Koos on nad Viinis.
Nii ilus lugu, et tahtsin lausa nutma hakata. Sest mu süda on muutunud nii kalgiks ja ma ei usu enam, et päriselt selliseid asju väga juhtuks. Või vähemalt mitte minuga. Aga vahest on elu nagu film küll ja muinasjutud saavad tõelisuseks. Ja sellepärast olengi ma tohutult kurb. Tundub nagu oleks keegi mind minu muinasjutust ilma jätnud. Ma olen nii ära rikutud, et ka kõige paremas filmis tunnen ära filmikeelele omased võtted (ja klišeed) ning saan aru, et see esitatav lugu on põhimõtteliselt lihtsalt illusioon, pooleteisetunnine reis teise, ilusamasse maailma. Aga ikkagi tahaks ma ka et minuga juhtuks (päriselus) midagi sellist. Naiivitar :)
(Kui Liis küsis mu käest peale Sunrise'i vaatamist, et mis ma arvan, kas poiss ja tüdruk saavad kuue kuu pärast kokku, vastasin, et kindlasti mitte. Filmi treilerit otsides avastasin, et filmil on järg nimega Before Sunset (mitte ajada segi filmiga After the Sunset. Mina tegin seda mitu korda). Tüdruk ja poiss kohtuvad peale üheksat aastat. Järelikult oli mul õigus - nad ei kohtunudki. Pff, see on kõigest film, aga ikkagi teeb selline avastus mu veel sapisemaks.
Kui Sunset ära laeb, siis oskan filmi kohta arvamust avaldada. Aga praegu tundub et sinna monteeritakse lõpuks ikkagi külge üks happy end, mis toidab mu kibestumust veelgi. Sest ühelt poolt ma tahan sellistesse asjadesse uskuda, aga teiselt poolt olen ma neid happy ende liiga palju näinud selleks, et neisse uskuda. Aga loodame parimat. Ja loodame, et see kibestumus sureb välja. Tegelikult läks see treiler juba natuke hinge...
)
Eile õhtul pääle filmi läksin kuulama Ultramelanhooli (kes on osustanud ahjuks oma nime lühendada igavaks ja mittemidagiütlevaks UMiks) ja kuigi kontsert oli veidi liiga lühike, oli see väga mõnus. Peaks tihemini kontsertitel käima. Aga juba mitmendat korda Genkulbis on omaette elamuseks saanud WC-järjekord. Naljakas on vaadata, kuidas järjekorras seisavad kaks tibi, üks muhu kampsuniga poiss, kari itsitavaid tüdrukuid, mõned purjus poisid ja mina. Jälle rändab vaatenurk maagiliselt kuskile lae alla, kust toimuvast saab parema ülevaate. Ja see nn argielu poeetika ajab muigama..
Ma pean nüüd muid asju tegema...
Täna saab läbi esimene päris õige Tartu nädal pärast vaheaega. Väga hea on siin olla. Seltskonda ja toimumisi on jätkunud rohkem kui küll ja mulle meeldib jälle koolis olla. Mis siis, et sisuliselt on mul vaid kolm seminari nädalas. Sellegipoolest!
Aga eile me vaatasime filmi nimega Before Sunset. Ilus lugu, väga armas. Poiss ja tüdruk kohtuvad juhuslikult rongis ja armuvad teineteisesse. Aga aega on neil teineteise jaoks vaid üksainus päev. Siis läheb poiss lennuki peale ja sõidab koju USA-sse ning tüdruk läheb tagasi Pariisi. Koos on nad Viinis.
Nii ilus lugu, et tahtsin lausa nutma hakata. Sest mu süda on muutunud nii kalgiks ja ma ei usu enam, et päriselt selliseid asju väga juhtuks. Või vähemalt mitte minuga. Aga vahest on elu nagu film küll ja muinasjutud saavad tõelisuseks. Ja sellepärast olengi ma tohutult kurb. Tundub nagu oleks keegi mind minu muinasjutust ilma jätnud. Ma olen nii ära rikutud, et ka kõige paremas filmis tunnen ära filmikeelele omased võtted (ja klišeed) ning saan aru, et see esitatav lugu on põhimõtteliselt lihtsalt illusioon, pooleteisetunnine reis teise, ilusamasse maailma. Aga ikkagi tahaks ma ka et minuga juhtuks (päriselus) midagi sellist. Naiivitar :)
(Kui Liis küsis mu käest peale Sunrise'i vaatamist, et mis ma arvan, kas poiss ja tüdruk saavad kuue kuu pärast kokku, vastasin, et kindlasti mitte. Filmi treilerit otsides avastasin, et filmil on järg nimega Before Sunset (mitte ajada segi filmiga After the Sunset. Mina tegin seda mitu korda). Tüdruk ja poiss kohtuvad peale üheksat aastat. Järelikult oli mul õigus - nad ei kohtunudki. Pff, see on kõigest film, aga ikkagi teeb selline avastus mu veel sapisemaks.
Kui Sunset ära laeb, siis oskan filmi kohta arvamust avaldada. Aga praegu tundub et sinna monteeritakse lõpuks ikkagi külge üks happy end, mis toidab mu kibestumust veelgi. Sest ühelt poolt ma tahan sellistesse asjadesse uskuda, aga teiselt poolt olen ma neid happy ende liiga palju näinud selleks, et neisse uskuda. Aga loodame parimat. Ja loodame, et see kibestumus sureb välja. Tegelikult läks see treiler juba natuke hinge...
)
Eile õhtul pääle filmi läksin kuulama Ultramelanhooli (kes on osustanud ahjuks oma nime lühendada igavaks ja mittemidagiütlevaks UMiks) ja kuigi kontsert oli veidi liiga lühike, oli see väga mõnus. Peaks tihemini kontsertitel käima. Aga juba mitmendat korda Genkulbis on omaette elamuseks saanud WC-järjekord. Naljakas on vaadata, kuidas järjekorras seisavad kaks tibi, üks muhu kampsuniga poiss, kari itsitavaid tüdrukuid, mõned purjus poisid ja mina. Jälle rändab vaatenurk maagiliselt kuskile lae alla, kust toimuvast saab parema ülevaate. Ja see nn argielu poeetika ajab muigama..
Ma pean nüüd muid asju tegema...