ti amo!

Ei ole sel pildil midagi pistmist minu isikuga. Aga kuna nimi on sama, pani muigama. Ja loomulikult tuli pilti teha! (Colosseumi lähedal.)

...

Ei huvita mind eriti see must leib ega kohukesed. Aga ma tean, et seal õitsevad või hakkavad kohe-kohe õitsema lumikellukesed, minu lemmikud, esimesed ning õrnad. See on ehk ainuke asi, mis teeb veidi sentimentaalseks ja nukraks.

Hai capito?*

Eile oli see ajalooline päev, mil käisin esimest korda itaalia keele tunnis. Au ja kiitus Itaalia riigile - kursus on tasuta. Midagi erilist see ilmselt pole, aga kui õppida koos õpetajaga, siis on sel siiski hoopis teine maik, kui seda teha täitsa üksi. Alguses sain lahendamiseks ülilihtsaid harjutusi ja tundsin end nagu suur kunn kunagi. Aga siis tulid raskemad harjutused ja tekst, mida lugeda ja siis tulin pilve pealt alla. Sõnu, mida ma ei tunne, on väga väga palju. Kuna mul nüüd aga tekstid on, saan sõnu sõnaraamatust otsida. Mis mulle väga meeldis oli see, et kogu õppetöö toimus täielikult itaalia keeles. See tähendab, et kui tuli ette mõni tundmatu sõna, siis õpetaja seletas selle lahti või joonistas tahvlile pildi. Kõigest ma küll siiski aru ei saanud, aga üldiselt selline stiil mulle meeldib.

Muidu on keeleoskusega lood sellised, et mõnel päeval läheb hästi, mõnel halvasti. Kui räägitakse just nimelt minuga, siis saan aru ja oskan isegi võrdlemisi mõistlikult vastata. Räägivad itaallased aga omavahel....oi, kohati täitsa võimatu. Ja siis kohati ei saa ma aru ka kõige lihtsamatest küsimustest. Küllap näen välja nagu viimne imbetsill. "The lights are on, but noone's home." Vaatan otsa ja mõtlen omaette: möhh? Sest ikka ja jälle tullakse just minu käest küsima, et mis rong mis kell kuhu läheb jne jne.

Sõnu ja fraase tean üldiselt väga, aga need, mida tean, tunduvad olevat hästi ajju kinnistunud. Sest lihtsa seltskondliku vestluse, TV- ja raadiouudiste puhul hakkavad teatud sõnad mõne aja pärast korduma. Ja mõne sõna olengi täiesti ilma sõnaraamatu abil ära "tõlkinud" ja kasutusse võtnud. Neid sõnu on muidugi väga vähe, aga need on tõesti hästi selged. ja muidugi on need sõnad sellised, mis sarnanevad mõnele inglise või prantsuse sõnale. Aga siiski....

Niisiis, kuni vestlus ei muutu väga spetsiifiliseks, väga tuliseks ja kiireks, saan sellest ja teisest aru. Enamasti olen ma muidugi siiski passiivne kuulaja ning kui ma aru ei saa ja keegi teeb nalja, eks ma siis naeratan ka - nagu ullike või imbetsill. Ei taha ju endale liialt tähelepanu tõmmata ja inglisekeelset seletust paluda. Vahel aga mind siiski märgatakse ja siis jutustatakse mulle kogu lugu inglise keeles ümber. Siis olen ma tänulik. Sellegipoolest, mulle tundub veidi imelik, kui kõik miinus üks seltskonnas on itaallased ja vesteldakse inglise keeles. Eh, parem ikkagi kohalikus keeles. Iga päevaga saan rohkem aru.

Kõige raskem on aga see, et keelt kasutatakse tõesti väga ökonoomselt. Tüüpiline käibefraas on va bene (hästi, olgu, ok), aga kohati muutub see (siinkandis) va be' ks ja kohati va bo'ks. Ja selle asemel, et küsida, (tu) hai mangiato?, küsitakse lihtsalt mangiato? Suhteliselt keeruline aru saada ju. Mis tunne oleks, kui keegi küsiks sinult lihtsalt söönud? Oleks ju veider, eks?
__________
* kas said aru?

keegi ei öelnud, et see saab lihtne olema

Keegi ei öelnud, et see saab kerge olema. Tegelikult lugesin foorumitest täpselt vastupidiseid väiteid. Aga seda, et ma siia tulin, ma ei kahetse. Vaatamata minu naeruväärselt ebakindlale majanduslikule olekule tunnen end siin hästi. See, et raha sulab meeletu kiirusega ja tööd ei ole, teeb oleku vahel väga näruseks. Eestis, tundub, oleks kõik võrratult lihtsam. Aga just selle eest ma ju põgenesingi?

Käisin vaatamas võimaliku töökohta ühes hostelis. Mõnusad poisid: üks oli punapea suure lokkis juuksepahmakaga, vist iirlane, teine pikajuukseline ja habetunud birminghamlane. Tartu-maiguline boheemlaslik õhkkond. Jaa, kuidas mulle see meeldis! Aga....töötamise eest antakse voodikoht ja täpselt nii palju raha, et selle eest on võimalik osta üks odav lõunasöök päevas. Tundub siiki natuke vähe. Eriti kuivõrd töötama peab 24tunnistes vahetustes. Ma tõesti ei tea, kas on reaalne loota siiski midagi enamat. Aga ma loodan (veel).

Hostel asus muidugi saatuse irooniana täpselt, tõesti täpselt seal, kus ma eelmist töökohta luuramas käisin. See oli see töö, kus inimestele tuli Vatikani ekskursioone pähe määrida. Noh, sellega läks nii, et ma lihtsalt ei ilmunud enam kohale. Ebamugav olukord. Minu nägu pidi ju vist ikkagi meelde jääma. Mida teha? Hiilida ja loota, et ma jään märkamatuks? Muidugi tobe, aga nii ma ilmselt tavaliselt käituksin. (Tartus on näiteks siiamaani üks pood kuhu ma ei lähe, sest loobusin ilmatuma ammu aega tagasi nende tööpakkumisest.)

Aga siin olen ma kuidagi teistmoodi ja nii astusin ma julgelt ligi ühele neist tüdrukutest, kes seda tööd enne mind tegi ja kes seda vist ka täna ja homme teeb. Küsisin, et kuidas läheb. Ei läinud. See oli tema jaoks vist juba neljas päev täiesti ilma mingisugusegi teenistuseta. Soomes oli ta olnud füsioterapeut, aga siin Roomas....nojah. Hostelitöö tundus endiselt närune, aga vähemalt stabiilne.

Astusin hostelist läbi, tulin sealt ära, ta oli veel tänaval. Rääkisime juttu ja viimaks läksime koos lõunat sööma. Rääkisime veel ja neljapäeval saame uuesti kokku. Mul on lootus saada tema kaudu tasuta itaalia keele kursustele. Rääkisime maast ja ilmast, peamiselt sellest, kuidas seal põhjas on lihtsam, kodusem jne. Ja sellest, kuidas ikkagi tahaks kõigile raskustele vaatamata vähemalt veidi aega siin olla. Oli natuke masendav, aga samas oli hea sellest kellegagi rääkida. Ja sõprus arenes nii kaugele, et enne, kui laskusin treppidest alla metroosse, me lausa kallistasime. Midagi ei ole parata - inimesed on siin sõbralikumad. Isegi külmad ja reserveeritud põhjamaalased (nb, see oli teine kord elus, kui ma teda nägin).

Võibolla õnnestub mul vabaneda oma suhtlemispuudest? Oi, kuidas ma ei taha rääkida telefonis võõraste inimestega. Eestis on see raske, aga siin veel kolm korda raskem - mina ja minu minimaalne itaalia keel! Kuidas mulle ikka meeldib end rasketesse olukordadesse asetada. Heh, aga kummalisel kombel see ei olegi parimatel päevadel nii väga raske. Ehk sellpärast, et muud võimalust ei ole. Ehk sellepärast et helistamat jättes on rohkem kaotada kui helistades? Ma ei tea. Aga kõik päevad ei ole parimad päevad ja praegu ma lükkan erinevatele numbritele helistamist edasi - sest mõte itaaliakeelsest telefonivestlusest, mis sujuks tõrgeteta, mõjub ulmeliselt. Kõiki kõnesid alustan nii: buongiorno, parla inglese? Mõnikord veab, mõnikord mitte...

fotojaht: triibud

See teema pidi mind hulluks ajama. Kaltsuvaip, kampsun, laudpõrand, tapeet, elektriliinid taeva taustal, autorataste jäljed teel, merelained...See nimekiri on lõputu. Triibud on kõikjal.

Aga lõpuks otsustasin õrnade ja peaaegu märkamatute triipude kasuks. Üks pilt on Normandiast, teine Järvamaalt. Kummalisel kombel on neis midagi sarnast!

läbi fotosilma

Eks fotod ole ka omajagu olulised. Siiani olen küll peamiselt pildistanud nagu turist. Aga asi seegi, pealegi, ise olen nendaga rahul. Siin mõned hetked läbi fotosilma. Kommentaaridega.
Ei saa kohe kuidagi väita, et Colosseum mul mingi suur lemmik oleks. Aga sattusin sinnakanti ja vihmasadu oli just lõppenud, päike piilus pilvede vahelt. Need värvid olid suuuuurepärassed. Mulle see pilt igatahes meeldib. See on vaade ühelt sillalt paljude seas. Vist oli Umberto I nime kandev sild. Vaade Vatikani poole. Jälle olid pilved see kõige paeluvam osa. Samas ei saa kuidagi väita, et Püha Peetruse kirik üldse vaatamist ei vääriks. Väärib küll. Villa Borghese on põhimõtteliselt üks suur suur suur park. Mina olen pargi-inimene ja nõnda hakkas mulle seal väga meeldima. Tallinnas on lumi, mina aga istusin pargis, lasin päikesel end soojendada ja püüdsin itaalia keele grammatikast sotti saada. See paik, kus mina istusin, on lausa ideaalne koht koeraarmastajatele. Neil lasti seal vabalt ringi möllata. Tore vaatepilt lugemise kõrvale.
Selle ehitise äratundmisega ei tohiks raskusi tekkida. Kui ära ei tunne, vaata üle-eelmist pilti. Pildistatud Villa Borghese piirkonnas paigast, mil nimeks Pincio. Seal pidavat olena parim vaade Roomale. Tundub, et oligi. Võibolla on kunagi aeg mässata ja siis teen seal ühe panoraampildi. Asi oleks seda väärt.

teine teisipäev siin

Päris naljakas on see, kuidas Roomas kõik avalikd kellad ise aega näitavad. Ütleme, et kell on kaks. See tähendab seda, et üks kell näitab, et praegu on kell seitse, teise seierid on nelja ja kuue peal, kolmas näitab, et on 04.52. Järeldan, et täpne aeg ei ole siinkandis väga oluline :) Hommikune buss, mis mind rongijaama viib, jääb alati veidi hiljaks. Noh, pole midagi. Noh, ei oleks midagi, kui rong alati piinliku täpsusega õigeaegselt ei väljuks. Aga rong läheb õigeaegselt ja nii on mul hommikuti mille üle mõelda. Jõuan rongile, ei jõua rongile? Eile jõudsin ilusti. Praegu see mind häiri, sest mul ei ole vaja kuskil täpselt kohal olla. Aga kui mul õnnestub midagi endale hankida, siis võibolla hakkab see mind siiski häirima. Eks näis...

Praegu täidan oma päevi peamiselt ringihulkumisega. Jalad on endiselt villidega kaetud, aga igasugu ilusaid paiku, mida vaadata esialgu jätkub. Kõik need kuplid, sambad, kellatornid ja eriti purskkaevud on väga inspireerivad. Siis aga otsustad kõrvalpõikena mõnda suvalisse kirikusse sisse vaadata ja - suu jääb ammuli. Lihtsalt imekaunis.

Mõnest kohast tasub aga teatud ajal eemale hoida. Fontana di Trevi juurde vist enne südaööd ei läheks. Ükskord kõndisin sealt päevasel ajal mööda ja pilt oli natuke kurb. Juba praegu oli seal liiga palju turiste. Eks ma ise olen ka veel veidi turist. Siiski, mingi teine tunne on juba. Minu suurim sõber ja kaaslane on endiselt Lonely Planeti Rome Encounter, aga mõnda kohta oskan ma juba ilma kaarditagi minna. Ja see tundub mõnus.

Linn on tohutult ilus, aga mündil on alati kaks külge. Paar tõrvatilk meepotti on kerjused, keda Roomas kohtab igal sammul. Kerjused on isegi metroos. Mina olen harjunud sellega, et need, kes kerjavad, lõhnavad halvasti, näevad halvad välja, kannavad kaltse. Aga mõned siinsed kerjused ei erine välimuse poolest tavalisest inimesest. Ja see, et nad on metroos, tähendab seda, et nad pidid ostma 1-eurose pileti. Ei tea, kas õhtuks jäävad nad kasumisse?

Eile kuulsin, kuidas minu seljakoti lukku lahti tehti. Vaatasin selja taha ja seal oli nii umbes 10aastane poisike, kes ajas täiesti segast juttu. Vaatasin kiiruga oma koti sisu üle. Jah, minu viis eurot olid rahakotis alles. Ja kümnekas püksitaskus ka. Aga see oligi ju kõik mis mul oli. Ei tea, kas peaksin end tundma meelitatuna, et mõni varas, olgugi, et täiesti kogenematu, oma sõrmed minu kasina vara poole sirutab? Üldiselt hoian ma rahakotti kotis kõikide teiste asjade all. Aga kogenud varast see vist ei takista? Kerge reality check see juhtum ikkagi oli. Peale seda püüdsin rahakoti veel paremini ära peita. Läksin metroosse ja olin väga paranoline. Tundus, et kohtusin "nühkijaga". Aga võibolla olin ma tõesti lihtsalt väga paranoliline.

fotojaht: naine

Tegelikult sobib see pilt ka eelmise teema juurde (vaade aknast), aga naise teema juurde vist siiski kah :)

Tegin nn spioonifoto. Sellise, mille puhul subjekt isegi midagi kahtlustada ei oska. Aga sellistel piltidel tuleb pildistatava olemus vast kõige paremini esile. Ei midagi erilist, lihtsalt üks vana naine, kes oma koduaknast jälgib tanavamelu. Ei midagi erilist, aga mõjub kuidagi sügavmottelisena. Vana naine, kes on kõigest kõrgemal, kaugemal. Erapooletu, ilmselt elukogenud vaatleja.

Head naistepaeva!

ei kurda...

Tallinn (ilm.ee vahendusel): 4 kraadi, lumine
Rooma (isikliku kogemuse põhjal): päikesepaisteline, mandariini - ja sidrunipuudega.
Ei, ma ei kurda! :)

nädal möödas

Õhtune aeg.

Veel üks seltskondlik olemine.

-Vaata, Greta, keegi tellis just praegu, cappucino, ütleb IP.

-Kindlasti, ameeriklanna, pobiseb üks IPi sõpradest.

Mina olen juba välja treenitud ja tean, et teatud kohvijooke peale 11 hommikul juua ei tohi. Samuti olen kursis sellega, et caffé tähendab meie mõistes espressot. Seepärast tundus mulle kerge solvanguna see, kui mina uhkelt, ausalt öeldes küll veidi kobavalt itaalia keeles kohvi ja võileiva tellisin ja minu käest seejärel inglise keeles küsiti, do you want american coffee?Roomas käitu nagu roomlased. Seega olen nn ameerika kohvilt espressole üle läinud.

Aeg lausa lendab mööda. Nagu ei teekski midagi, aga päevad kaovad ja kaovad. Kui ennist oli mul komme vähemalt kümme korda päevas vaadata, kas keegi mulle ka meili saatnud on, siis nüüd on mul aega ainult põgusalt neile pilk heita. Erilist motivatsiooni ka pole, sest õhtuks olen stanca morta (surmväsinud).

Kahel esimesel päeval veetsin pealelõuna Roomas ringi marssides ja vaatamisväärsusi vaadeldes. Kuna busse ma natuke kardan ja raha tuleb ka kokku hoida, siis tegin hirmpikki matku. Ma ei suudagi meenutada kuhu ma esimesel päeval jõuda tahtsin, aga lõpuks viis tee mind Circus Maximuse juurde, sealt aga pole enam pikk maa Foormi ja Piazza Veneziani, sealt omakorda on võrdlemisi lühike tee Colosseumimi. Ja sealt suubusin metroosse. Erinevalt bussidest, suudan ma metroosüsteemi rohkem usaldada. Ja lõppude lõpuks on mingi transpordivahendi kasutamine siiski paratamatu.

Teisel päeval vaatlesin Piazza Navona purskaevusid ja jõudsin Argentina kasside kolooniani. Tegelikult on kesklinn siiski piisavalt väike. On võimalik ühest kohast teise jala liikuda küll. Londoni puhul ma seda näiteks hästi ette ei kujutaks. Sellegipoolest, praeguseks hetkeks on jalad täiesti villistunud ja muud ilusad paigad jäävad selleks ajaks, kui veidi taastun.

Vatikanis ma siiski käisin. Sest ma sain tasuta eksursiooni ja pidin maksma ainult sissepääsu eest. Tasuta sellepärast, et proovisin teha ühele firmale veidi valge orja tööd: pakkuda vaestele turistidest lammastele flaiereid ja loota, et nad ostavad eksursioonipileti, millelt mina seejärel teatud protsendid endale saan. Ühtegi lammast mul kinni püüda ei õnnestunud, aga vähemalt sain tolle firma kaudu ühe giidiga kaasa tolgendada. Töö on tüütu. Kõik väidavad, et paari nädala pärast on turiste nii, et tapab ja raha voolab jõgedena. Mina loodan siiski, et ehk on ka muid võimalusi leiva teenimiseks. Ma veel ei tea, kas lähen homme sinna tagasi või mitte....

Frascatisse tuleb sõita rongiga. Midagi rasket siin pole. Ostad automaadist pileti, lased sellele teises masinas templi peale teha ja istud rongile. Ometi suutsin ma teha kohutava vea. Istusin valele rongile. Selliseid vigu eilasündinud ei tee. Nemad on tähelepanelikud ja paranoilised. Mina hakkasin end aga juba mugavalt tundma ja nii ma siis valesse kohta jõudsingi. Ho una problema grandiosa, pidin IPile telefonis tunnistama. Noh, võtsin siis tagasirongi ja jõudsin Ciampinosse, kus IP mu peale korjas, et ma päris Terminisse ei sõidaks ja kogu üritust otsast alustama ei peaks. Aga, et ta ootas mind jaamas pool tundi kohas, kus tegelikult väga parkida ei tohi, hoidis ta tulesid sees ja nõnda sai auto aku täiesti tühjaks. Kuna keegi oma akust voolu anda ei tahtnud (ega inimesi seal palju polnudki), tuli oodata autoabi. Ebameeldivusi täis päev, nalja kui palju Aga vale rong oli muidu tore rong; see oli nimelt kahekordne.

Mis itaalia keelde puutub, mõnele küsimusele suudan juba vastata. Mõnda küsimust suudan isegi ise küsida. Saan hakkama ka kohvi ja piletite ostmisega (mitte ainult automaadist). Seega, esimese klassi lapse tase juba?

esimesed muljed

Mnjah, kust otsast alustada, ma ei tea, sest muljeid on juba kahe päevaga nii tohutult palju. Ilmaga võin kelkida küll. Mööndustega, aga siiski. Ilm on nimelt väga tujukas: kõigepealt päike särab, on palav ja mina mõtlen, et küll oli rumal end nii soojalt riidesse panna. Higi voolab, sest olen harrastamas minule omast kiirkõndi. Järgmisel hetkel aga vaatad, et taevas on kuidagi pilvine ja vist hakkab sadama. Ja siis hakkabki, pauhh, sadama. Tõesti järsku. Sadu ise kestab umbes kümme minutit. Praegu päikest ei ole, aga päris soe ja ilus on sellegipoolest.

Kui ennist rääkin lennujaamas istumisest, siis kohustuslikus korras ka veidi lennureisist. Noh, üsna sündmustevaene oli. Maandumisel oli küll veidi turbulentsi. Vanasti oleksin küll rõõmsasti kilganud, et oi kui tore, kuidas külm tuul südame alt läbi käib. Aga nüüd selgus, et olen vana vana inimene. Lihtsalt veidi ebameeldiv oli.

Kohvri sain kätte uskumatult kiiresti. Eelmine ilmus see lindile viimaste seas ja minul polnud mingit lootustki, et selle kiiresti kätte saan. Aga sain! Väga ruttu. Mis sellest kasu oli? Suurt midag, sest nagu traditsioonid nõuavad, jäi minu itaallane liiklusummikusse ja mina sain veeta tubli tunnikese kohvri küljes rippudes ja inimesi vaadates. Seekord ma kahjuks seljakotiga munka ei näinud.

Eile alustasin enese lõimimst siinsesse keskkonda. Haarasin härjal kohe sarvist ja võtsin vastu pakkumise minna vaatama kohaliku harrastusteatri etendust. Kindlasti oli see väga lõbus. Kõik teised ju aina itsitasid ja naersid. Üht-teist ma aimasin, ja ega ma päris nutma küll ei hakanud. Päris lõbus oli mingulgi. Siiski, kogu tükk põhines sõnamängudel. Niisiis, lucky me, eh? Eriliselt huvitav, pean mainima, oli aga see, et iga kord kui stseen vahetus ja saalis pimedaks läks, tekkis saali sumin. Ega ei saa vist kasutamata jätta ühtki võimalust lobisemiseks :)

Peale teatrit läksime veel kohalikku pubisse. Mina ja viis itaallast, kel oli loomulikult parematki teha, kui a e g l a s e l t ja SELGELT itaalia keelt rääkida. Noh, noh ma siis kuulasin nende lobisemist ja püüdsin aru saada. Mõnel hetkel pöörasid nad mulle siiski ka tähelepanu ja tüüpiliste itaallastena küsiti minult ka eesti köögikunsti kohta. Võtsin end kokku ja ütlesin si mangiano molte le patate in Estonia (Eestis süüakse palju kartulit), kindlasti vigaselt. Mõned üksikud küsimused olid veel. Nendega ma iseseisvalt hakkama ei saanud....

Aga tänase päeva veetsin Roomas. Tallinnas ei suhtle ma kuu aja jooksul ka nii paljude võõraste inimestega. Kõiki detaile ma täpselt ei mäleta, aga veidi šokeeriv oli see, kui kuskilt nurga tagant ilmus välja reporter mikrofoniga ja küsis mindagi täiesti dešifreerimatut. Eeee....non parlo....Temperamendierinevused on eestlaste ja itaallaste vahel vist suured, sest selleks ajaks, kui mina ise olin aru saanud, mida ma automaatselt öelnud olin, oli reporter juba penikoormate kaugusel.

Et elu lihtsamaks teha, ostsin pudeli vett ja lõunasnäki supermarketist. Ei pea midagi küsima ja arve on ka ilusti ekraanil näha. Noh ja siis küsis kassiir: .....? Vaatasin teda vist tõelise lamba näoga. Aga taas, enne kui võis tekkida mõni ideegi, mida ta küsis, oli ta juba inglise keeles küsimust korranud. Do you want a bag? Raputasin pead ja lahkusin poest.

Metroos küsisin aga võimalikult selgelt ja püüdlikult quel direzione per Termini (mis suunas on Terminu). Vanatädi sai aru ja näitas paremale. Mina tänasin nagu hea laps kunagi ja läksin paremale. Jõudsin Terminisse ka, aga jäin mõtlema, kas minu küsimus ikka oli korrektne.

Praegu istungi Termini jaamas rongis, et Frascatise tagasi sõita. Ja nüüd sajab hirmsat padukat, muide..

fotojjaht: vaade koduaknast

Pildid pole ehk just ülemäära orginaalsed, aga tähendusrikkad on nad sellepoolest, et langevad kateogooriasse "pilt ütleb enam kui tuhat sõna". Nimelt on praeguse seisuga toimunud drastiline muutus selle osas, mida koduaknast vaadates näen.

Veel paar päeva tagasi olin Tallinnas Mustamäel ja nägin sellist pilti:

Nüüd aga on pilt hoopis selline. Oleksin küll tahtnud kelkida, et olen imekaunil maal, kus paistab kogu aeg vaid päike. Eile oli siin Rooma lähedal Frascatis tõesti tõesti väga soe ja mõnus. Aga täna on siin hoopis selline sompus olek...Sellegipoolest! Siin on vähemalt ümbrus roheline :) Ei mingeid määrdunud lumehunnikuid ja ei mingeid jäätunud, samas vesiseid kõnniteid...

lennujaamas

"Ammuste" aegade meenutus :)

Kell on pool kaheksa. Tegelen sellega, et vahin kuidas lumesahad Riia lennujaamas töötavad. Vahiks inimesi, aga palju neid inimesi saab siin sellisel kellaajal ikka olla? Üks tibi läpakaga ja mõned lennujaamatöötajad. Lennukisse minek algab kell pool üksteist ja see tähendab, et mul on aega terve igavik. On igavik ja ongi veidi igav. Varustasin end ka raamatutega, aga Borgese novellide lugemine kell seitse hommikul ei tundu just aruka mõttena ja sellepärast pidin aja viitmiseks blogima hakkama. Oleks pidanud vist kuskilt ikka Cosmo hankima. Selline kerglane lektüür oleks vähemalt viisteist minutit mind ikka lõbustada suutnud.

Mul oli suur dilemma, et milliseid raamatuid siis ikkagi kaasa võtta. Lahendasin selle asja üsna lihtsasti. Rüüstasin veidi kodust Loomingu Raamatukogu ja haarasin sealt üht-teist kaasa. Mul on nüüd kotis head ja õhukesed vihikud maailmakirjanduse raskekaalu autorite tekstidega. Ahjaa, „Inimese teekonna“ võtsin samuti kaasa. Tundus sobiv.

Alustasin oma tänast ettevõtmist sürreaalsel ajal. Tõusin kell 3.30. Veel viimasel hetkel, vahetult enne magama minemist võtsin nõuks kontrollida lennuaegu. Tuligi välja, et lend Tallinnast väljub kell 5.30 mitte 6.30, nagu mina arvanud olin. Läks hästi. Muidugi oli sellisel kellaajal väljast täitsa täitsa pime. Nüüd on aga juba päris valge. Väljas on palju lund ja natuke isegi tuiskab. Ja mul tekkis hetkeks heldimus, et oo, millal küll ma jälle lund näen. Loomulikult oli see heldimus tõepoolest vaid hetkeline, sest talvest on mul üksjagu kõrini. Sihtkohast loodan eest leida kevade.