Suur matk Monte Aquila otsa

Eile käisime Liisiga mäe otsas. Muidugi, IP ja tema sõber tulid ka. Oh, oli see vast raske ja vaevarikas ettevõtmine! Alguses oli tõesti kõik ilus ka tilulilu. Mehed istusid ees ja rääkisid mingisugused tarku itaaliakeelseid jutte. Meie, tibid, istusime tagaistmel ja siutsusime eesti keeles. Küll oli vaja teha "oi!" järjekordset lamba- või lehmakarja nähes, küll oli vaja itsitada, kui Liis jälle käänulisel mägiteel pöördekohas autos külili vajus. Siis jõudsime aga alguspunkti (Campo Imperatore), kus autosid oli parklas nii palju, et oleks võinud arvata, et tegemist on väiksemat sorti laulupeoga. Ka arrosticini- ja suveniiriletid olid turistide nimel avatud.

Noh, ja siis algas muidugi meie matk. Esimesed sammud olid tõesti reipad. Need esimesed sammud võrdlemisi tasasel pinnal. Seejärel agas aga tõus ja peale tosinat sammu ülesrühkimist, mõtlesin endamisi "õufakk", sest olin juba kergelt väsinud, aga tõusul ei tundunud lõppu tulevat. Siis käskis Liis mul lambaid pildistada ja mina olin rõõmuga nõus, sest nii sai hetkeks hinge tõmmata.


Aga jah, ainult hetkeks. Sest siis tuli edasi rühkida. Õnneks oli näha, et veidi kaugemal muutub rada tasapinnalisemaks ja see šokeeriv tõus kohe esimese ehmatajana esimest korda mägedes matkajale on meil õnnestunud läbida. Olime Liisiga juba higised ja punased kui peedid. Aga vaade oli tõesti ilus. Sellele siiski keskenda ei saanud, sest teerada oli umbes ühe inimese laiune, ühel pool mäekülg, teisel pool peadpööritav langus ning jalge all lahtised kivid. Mõned pildid ma siiski suutsin klõpsida.


"Näete, me lähme sinna!" ütles IPi sõber ja viipas vasakule (järgnevalt pildilt jääb too mäetipp napilt välja). Selle peale tundsin mina, kuidas see jõunatukene, mis mul veel alles oli, täielikult haihtus. Sinna mäetippu oli ju veel nii pikk maa! Ka Liis oli üsna väsinuvõitu. Aga siis läks meist rõõmsal sammul mööda järjekordne vanamemm järjekordse nii umbes 4aastase lapsega ja mina tundsin, kuidas sain uut jõudu puhtast kangekaelsusest. Kui igasugused memmed ja taadid ronivad oma lastelastega siin ringi nagu kitsed, siis kuidas meie, kaks täies elujõus noort naist, sellega hakkama ei saa? Isver, isegi mingid muidu nii hädistena tunduvad A m e e r i k a vanamemmed turnisid üha ülespoole!

Muide, see mäetipp, mis siit pildilt paistab, on Corno Grande, Apenniinide kõrgeim punkt (2912 meetrit).


Noh, ja nii me ronisimegi kõige kiuste edasi. Ajapikku harjusin sellega rühkimisega ära ja kohati oli see rada lausa täitsa mõnus. Siis aga tulid jällegi hirmsad peaaegu 45kraadised tõusud ja mina mõtisklesin omaette, et ei tea, kas ma jään ikka ellu, või kõngen siinsamas. Aga kohale me ikkagi jõudsime!

Alustasime selle punase hotelli juurest (pisike täpp vasakul), kus Mussolinit omal ajal vangis hoiti ja tulime mööda käänulist rada üha ülespoole. Teel tulid meile vastu igas vanuses naerusuised inimesed, aga sinna mäetippu, kuhu meie lõpuks välja jõudsime küll ükski loll ei tulnud. Enamik jäi siiski kuskile madalamale. Sellegipoolest, mäe otsas olles muutsuin isegi naerusuiseks ja alla tulles olin jätkuvalt naerusuine. Kuigi laskumine on ohtlikumgi kui tõus, oli alla minek nii kergejalgne ja mõnus.


Siin me neljakesi oleme naerusuistena mäe otsas. Lõpuks ometi!

Siin on üks ninnunännu mägine ilupilt IPiga


Ja siin on üks ilupilt mägihobustest!


Muide, Itaalia vikipeediat uskudes on Monte Aquila mäetipp 2494m kõrgusel.

Kui me lõpuks alla jõudsime, küsisin naljatlemisi IPi käest, et ei tea, kas me oma suure pingutuse eest ka mingid medalid saame. "Häh, Monte Aquila otsa ronimise eest?" oli tema vastus. Medaleid ei antud. Jõime kõik hoopis tassitäie teed.

Lihtsa elu Greta

Tõusin varakult, väntasin meeleheitlikult läbi alles ärkava linna ning jõudsin Balti jaama 40 minutit liiga vara, näost punane nagu vähk, ma arvan. Toetasin pepu vastu kollast piiret ja asusin muinasjuttu lugema. Siis tuli rong ka ja rongis ma muidugi ka lugesin, sest ma olen täiesti sõltuvuses lugemisest. Aga tunni aja pärast jõudis rong Aegviitu ja päris-väntamine alles algas. Mitte, et ma endale midagi tõestada oleksin tahtnud (aga äkki tahtisn), aga tore oli tõdeda, et 27km rattasõitu läks nagu niuhti ja väga väsitav ei olnud ka. Olgu- poolteist tundi on natuke rohkem kui niuhti, aga asi oli seda väärt- ilus tühi hommikune maantee linnulaulu ja päikeselaikudega. Ja näha sai juba tuttaval teel seda, mida autoga ei märka. Et mul see fotokas katki pidi minema- ilusat ja huvitavat oli palju!

Kui ma tööle jõudsin, olid hobused juba kohal. Ma isegi ei teadnud neid oodata. Aga hobused on olevused, kes minu kalgistunud südant pehmendavad ja tore on teada, et nüüd on mul keda aknast piiluda. Peale külastajate muidugi. Aga neid tuleb hiilida teisest aknast. Ja kolmandast aknast paistab rehetare, see selleks.

Igatahes, ma tegin midagi...tarka....nagu tööl ikka, eksole ja siis tulid inimesed ja ma nägin neid külastajatepiilumise aknast. Tormasin alla, müüsin piletid, olin lahke ja tore ja asusin jälle tagasi valvepostile ja mida ma näen? Hobune päise päeva ajal keset teed. Hobuse kõrval aiaauk. Ja nüüd ometi oli mul ettekääne hobust käppida ;) Haarasin päitsetest ja abivalmis külastaja tegi värava lahti ja jonnakas hobune sai aia sisse tagasi, aed ajutiselt ära lapitud.

Maja taga välja peal tegid näitlejad-teatritegelased pauku. Pääsukesed säutsusid ja elu oli nii ilus iisi. Hommikul sõitsime karjakesi Paidesse pildi peale ja tee peal nägin sookurge. Ja ma mõtlesin, et siin võiks täitsa elada ja olla kui ainult sai kohalikus poes 10 krooni ei maksaks...Ja bensiin võiks ka odavam olla...ja inimesed räägiksid rohkem kirjandusest (oh ma naiivitar) ja vähem kurkide-tomatite kastmisest.

Ainult, et....magister kutsub. Kohe kõva häälega kutsub. Ja bakapiinad? Need on eelmises paaris nädalas, seega täitsa ununenud....

jalgrattanostalgia

Eile olin ma eriliselt vapper ja sõitsin rattaga raamatukokku ja tagasi ka. Ratta seljas juhtides tunnen ma end palju kindlamini kui autoroolis olles ja eks ma muutun nõnda ka veidi ülbeks. Ei, ma ei ehmata jalakäijaid ega sunni autojuhte pidurdama aga kihutamine tuleb nagu iseenesest ning jalakäijatest möödavuhisemine on ju mõnna. Aga ma ei saa eriti ülbe olla, sest ratas kriuksub ja krigiseb ja logiseb. Käiguvahetaja funktioniert nicht. Siis ei saa ju üldse sujuvalt vuhiseda. Üleüldse on tobe, et asjade tootmisel arvestataksegi sellega, et need peavad mingil hetkel katki minema.

Keegi rääkis mulle sellest, et mingine õmblusmasinate tootja (Singer?) läks pankrotti, sest nende masinad olid nii head, et inimesed ei pidanud neid enam mingi hetk üldse ostma. Sest igas perekonnas oli juba olemas masin, mis pidas vastu põlvkondi (ja peab praegugi). Nüüd ma tunnen lausa süümepiinu, et ma olen ostnud igasugu odavaid asju, mis keskmisest veelgi vähem vastu peavad....

Aga ma kaldusin teemast kõrvale. Rattasõidust pidin ju rääkima. Tahtsin kiidelda, et ka täna sõitsin rattaga. Sõitsin lausa Tähetorni mäest üles. Väga uhke tunne oli. Pärast muidugi hingeldasin kohutavalt, aga tunne oli uhke. Nüüd on vist kevad nii kaugele arenenud, et tänavad on kruusast puhastatud ja ma siiski saan vuhiseda- rulluiskudega :)

Kuna telekas on ka mingi kas-sa-mäletad-millal-sa-elus-teist-korda-rattaga-sõitsid reklaam, siis ma hakkasin selle üle mõtlema ja.. tegelikult ei mäleta küll. Esimene kord päriselt jalgrattaga sõitsin aga sellise legendaarse asjaga nagu Školnik ja siis oli Ereliukas mis kuulus mu vennale, oli pulgaga, raske ja suur. Ja sellega kukkusin ma kraavi, sest jalad ulatusid ju vaevu pedaalideni ja kui tee peal oli väike ebatasasus siis kadus tasakaal. Kukkusin kraavi ja sain hästi poriseks. Ja need olid ajad, mil rohi oli rohelisem ja taevas sinisem ja mitte keegi ei kandnud kiivreid...
Oo, nostalgia! Ja minu ema rääkis veel seda, kuidas tema lapsepõlves terve noorsugu altpulga ringi kihutas...

Ahjaa. Ja siis oli see kuulus Kokukas... (pilt on siit)
Neid oli meil peres kaks. Üks oli hea ja teine oli selline, mis ei tunnistanud vabakäiku. See tähendab, et pidurdamine oli raskendatud. Kui ma väiksem olin, siis juhtis tädi või keegi ja mina seisin pulgal. Ja kui ma vanemaks sain, siis sõitsin muidugi täitsa ise. Ja kogu aeg tuli kett maha. Ja siis oli veel tädi edev Turist, esimene ratas, millel olid käsipidurid. Ja siis läksid pidurid katki ja siis sai sellest ratas-millel-pole-pidureid. Ja millega siiski sõideti... Praegu vist väga ei julgeks.... See parem kokukas varastati ükskord ujumas käies ära, aga Turist roostetab vist siiani kuuris ja....

Ja-jah rohi oli rohelisem ja nii edasi....

jõin palju teed ja käisin haldjatemaal

Niisiis. Umbes peale kahte- kuni kolmekümmet tassitäit kõrge kofeeinisisaldusega jooke, on kirjutis või mingisugunegi variant sellest valmis. (Täpsuseihalejatele: valmis sai eile.)
Mina lollike arvasin, et aja jooksul läheb arvamuse avaldamine lihtsamaks. Vat kus lops - hoopis raskemaks, sest kui ennevanasti võis kõike naiivselt lihtsalt üles kirjutada, siis nüüd tekib iga sõnakese ja lausekese juures küsimus, et kas see on ikka tõsiseltvõetav avaldus. Ühesõnaga - vastutustunne. On tekkinud mingisugune vastutustunne selle suhtes, mida ma suust välja ajan ja mida kirjutan.

Üldiselt ammu pole (no minu kirjutamissagedust arvestades) siin blogimas käinud. Tavaliselt see tähedab seda, et on palju tegemsit olnud. Ja ongi, kuigi ega ma hästi ei mäleta, et mida ma siis täpselt tegin. Vastaks umbmäärselt: igast asju. Laupäeval ma käisin näiteks poes ja pesin pesu. Ja jõudsin lausa valgustusliku avastuseni: mida tihemini koristada, seda lihtsam seda teha on :D
Suures kirjutamispaanikas pidin ma ju mõtted eemale juhtima...ja koristasin. Hoolimata sellest, et Liis oli seda meie mõistes alles hiljuti teinud. Kahjuks või õnneks ei leidnudki ma eriliselt priskeid tolmurulle. Kõik olid kuidagi kiduravõitu. Ja vähe oli neid ka....

Täna nägin ma üle pika aja põnevat und. No kuidas võtta, eksole. Ma olin "Sõrmuste isandas" mingi asjapulk ja me olime just Elrondi haldjateriiki jõudnud. Siis hakati seal seletama, et millised reeglid ja kombed riigis kehtivad. Ainuke häda oli selles, et seletati haldjakeeles, millest ma midagi aru ei saanud. Noh, olid ka subtiitrid, mis oleks pidanud abistama aga.....subtiirid olid mingid imelikud sirimigrid, mis meenutasid ehk araabia tähti. ja nii ma siis ei saanudki teada, kas ma käitun korralikult :) pärastpoole ei olnud me enam sugugi kuskil kaunis lossis, vaid pigem mingis hoones, mis meenutas Salme keskust. Selline, kus on keskel suur läbi mitme korruse kõrguv saal. Me jooksime mööda treppe sihitult üles ja alla ja mina mõtesin süvafilosoofilisi mõtteid sellest, et kas mulle oleks sobivam mees mingi vapper orkidetapja või mõni kidur intelligent.

Ma olen sattunud Orkutis tõsise seksuaalse ahistamise ohvriks. Juba neli korda olen saanud kutse mingisse seksikate eesti tüdrukute komjuunitisse. Väga meelitav küll aga... neljakordne keeldumine peaks olema selge märk sellest, et ma ei ole huvitatud. Eriti kuivõrd kogu vestlust niguinii brasiillased üleval hoiavad. Mis keelt seal räägitaksegi? Portugali? Igaljuhul sellist keelt, mida ma ei oska. Ja "Hello, beauty girl.Me your friend. Webcam open please" ka eriti ei eruta...

Täna käisin ujumas. Evaga. Oli hästi tore. Võttis võhmale, aga ikkagi oli tore. Kaalusin end enne vetteminekut ja pärast peale saunaskäiku ning täiendavat liigutamist. Kaotasin 150 grammi. Saavutus misugune. Peale ujulast väljumist olin muidugi kohutavalt näljane ja janus ja arvatavasti manustasin vähemalt topeltkoguse gramme. Moraal? Ei mingit moraali! See on niisama loba :)

Muidu on Tartu elu ikka Tartu elu. Sügis ja kollased lehed; ühikas ja rumalavõitu vestlused Liisiga; raamatukogu ja lugemine; kohvikud ja lattemõtted; loengud ja vaimsed kabinetid....
Tore ja mõnus!

rattad all, keskelt valge, ülevalt punane

Mõista-mõista mis see on: rattad all, keskelt valge, ülevalt punane?*

Tulin hiljuti tagasi pikalt, pooleteisttunniselt rulluisutamiselt. Mõne jaoks on see ehk rohkem naljategemine kui trenn aga minugusugsele süldile oli see tõsine tase. Ma elan siiski ja tegelikult asi ei olegi eriti hull. Siiski, mingi kerge eneseületus see siiski on.

Tegelikult on ilmadel suur mõju. Eelmine suvi olin ma küllaltki suures ratta- ja rulluisuvaimustuses, aga see suvi olen ma pigem lösutanud ja vegeteerinud. Alati on liiga tuuline, liiga vihmane või liiga külm. Nüüd tuli päike välja ja kui sellised ilmad püsivad, ei suregi ma jälki rasvumissurma :) Mina ei ole siiski kahjuks selline entusiast, et ma ka siis, kui taevast konni sajab, end liigutama läheksin.

Ma arvan, et see oli Bobik, kes kunagi mainis, et talle meeldivad sportlikud naised. Mis seal salata, mulle jälle meeldivad sportlikud mehed. Nii oligi, et suure osa teest sõitsin mingi mehe sabas ja imetlesin tema võimsat selga ja turja. Ausõna, ma pole pervert. Meil oli lihtsalt täpselt ühesugune tempo :) Kahju ainult, et ta viimaks ära otse edasi läks samal ajal kui mina ära pöörasin. Kuna kellaaeg oli selline, et enamik inimesi passis veel kontorites, jäi see selg mu ainukeseks silmarõõmuks. Silmarõõme võiks muidgi rohkem olla, aga tervisesportlaste tipptunnist ma küll osa ei taha võtta. Oleksin nagu väike aeglane elevant keset gepardite karja.

Mulle tundub, et ka mina meeldin rulluistavana inimestele (pigem meestele) rohkem. Hoolimata sellest, et ma olen näost punane nagu peet ja kõhu pealt valge nagu lumi. Üks muldvana härra hõikas mulle lausa kiitusi, kui ma temast möödusin. Tõsi, üks veoautojuht saatis mulle jälle sõimu kui me kumbki ei suunud otsustada kas mina peaksin enne autot üle tee minema või tema peaks enne minema sõitma. (Pidurdada ma eriti ei oska ja seega tahan ma olla 110% veendunud, et keegi minust üle ei sõida kui ma teed üritan ületada)

Aga muidu on tore nii kord kvartalis sporti teha. Järjekordselt tunnen ma kerget kahetsust, et ma sellega tihemini ei tegele. Miks siis mitte? Sitt iseloom on :) Kõik, mis kasvõi kergelt meenutab rutiini, muutub surmigavaks. ja sellepärast ma üha alustan ja lõpetan, alustan ja lõpetan. Kui on tuju, rullitan, sõidan rattaga aga kui seda liiga tihti teha, muutub see igavaks. Samas ongi trenn ju põhiliselt pidevalt sama asja tegemine liikudes järkjärgult lihtsalt näiteks pikemate distantside või jõulisema liikumise poole.Ma mõtlesin, et peaks kasvõi sellele kena seljaga mehele järgi ruttama ja küsima kas ta trennikaaslast ei otsi. Siis oleks ju huvitav küll - mees ja naine ja palju higi :D Siiski ma loobusin, sest ei olnud mul särtsu talle järgi rutata (meie vahe oli u 30-40 m) ja ma polnud kindel kuidas ta peet-naistesse suhtub. Ja kes seda teab, milline ta eestvaates välja võis näha :)

Üldiselt oleks päris ilus, kui juhtuks nii, et mõne meeldiva vastassoost inimesega saaks tutvuda just nimelt kõige hullemas ja kurnatumas olekus. Peale seda saaksid inimesed ainult ilusamaks muutuda. Teine kohtumine võiks siis toimuda juba nii, et mõlemad on käinud duši all, pannud selga puhtad riided ja kamminud juuksed. Kahjuks seda vist siiski niisama ei juhtu, sest kõik tuhisevad ringi omi mõtteid mõeldes. Ja selleks et see ideaalne kandidaat leida, tuleks palju kordi uisutada. Selleks ma vist võimelin pole ja nii lõpetangi ma kindlasti mõne sinakasvalge hernekepiga :) Või tuleks kellelegi klišeelikult otsa koperdada? Muidugi nii, et ohus oleks nii minu kui ka vastaspoole tervis. Ja kui me ellu jääme, siis teeme pulmad :)

Nüüd olen sellest raskest füüsilisest tegevusest- klahvide toksimisest- väsinud. Peaks endale süüa otsima :) Küll oleks hirmus kui ma mõned üleliigsed kalorid kaotaks. Ei, olen liiga ahne :)

*vastus: Greta rulluiskudel