Ma olen jõudnud Põhja-Euroopasse...

kus tasuta traadita internet on lausa iseenesestmõistetav. Olen Stockholmi lennujaamas ja mul on Tallinna lennuni nii umbes kaks tundi aega. Ma ei saa midagi parata - olen väga sentimentaalses tujus ja mul on nii ilmelik olla.. Imelik on pärast poolt aastat jälle koju tulla. Kus on kodu koht? Sellele küsimusele on üha raskem vastata ja.... oih, kui palju suuri mõtteid tekib, kui vaba aega on. Koristades oli ka aega mõelda aga no kuidagi ei tulnud suured ja olulised mõtted. Nüüd nad aga tulevad jälle, nagu naksti.

Tegelikult tulidki nagu naksti need mõtted. Teisipäeval oli mul esimene puhkepäev ja kuna ma Frascatis olla ei saanud, ronisin jälle Rooma ainult et....  ma ei teadnud mida teha. Kõiki neid olulisi vaatamisväärsusi on  nähtud noh sadu kordi küll mitte, aga väga palju kordi küll ja ma ei viitsinud ja seega.... ma lihtsalt seisin keset Termini kaost teadmata kuhu minna. Aga siis ma läksin ja sõin ühes mittemidagiütlevas urkas ühe kaheeurose hiigelsuure pitsatüki ja pärast seda hakkasin teadmata suunas liikuma. Alguses kõhklevalt ja kohmetlult, siis üha julgemini ning siis selgus, et see mõnus-muretu niisama ringilonkimine on nagu jalgrattasõit: seda ei unusta. Tuleb välja, et ringilonkimise ja jõudeeluga kaasaskäivad suured mõtteid ei ole ka igaveseks ära kolinud,  tuleb välja, et nad on kogu aeg minu lähedal olnud. Lihtsalt mõnda aega olid need olmelised mis-kell-ma-töölt-ära saan mõtted palju jõulisemad ja lärmakamad.

Ja Diana käis mul ka külas ja mul oli nii hea meel rääkida teemadel, millest pole ammu rääkida saanud ja esitada selliseid mõttekäike, mis võib-olla teistele on liialt veidrad või kauged, aga millega Diana-sugused (või üldisemalt eestlased, või kirjandust õppinud) kuidagi nii kergelt haakuvad. Ja siis muidugi Roomas liikumine. Mitte olmeline liikumine, mitte liialt turistilik liikumine, aga ikkagi teistmoodi liikumine ja linna tunnetamine, kui üksi olles. Hästi natukene niimoodi nagu filmis Before Sunset. Vaatamisväärsused nagu muuseas, ei mingeid muuseume (välja arvatud Diana ja Sixtuse kabel) kõigest tähtsaim oli rääkimine, kulgemine ja siis nagu möödaminnes need  tänavad ja majad ning muidugi metroo! Tuli välja, et meil mõlemil on natuke piinlik liikuda võõrastes linnades kaardi või turistidele suunatud raamatutega ja ma ei tea, kuidas oli Dianaga, aga minu selle aasta pareguse hetkeni ainuke jõulutunde hetk oli minna 4. advendi õhtupimeduses San Pietro basiilikasse. See oli üks neist hetkedest, kui see täiesti olmeline ja iseenesestmõistetav Roomas-olemine muundus taaskord hetkeks millekski imepäraseks. Aga me oleme ju tõepoolest ei kusagil mujal, kui Roomas. Lausa Vatikanis! 

Enne seda oli veel lõplik lahkumine sellest palazzost Tiberi ääres Piazza del Popolo lähedal. Rõõm ja vabanemine ja siis nagu kohustuslikus korras üks tubli annus melanhooliat ja kurbust, et miski on jälle otsa saanud. Kas see melanoolia oli tõeline või rohkem moepärast, seda ma ei oskagi praegu kohe öelda. Hea meel on vaba olla, hea meel on koju tulla, aga natuke kahju on, et need lapsed saavad peatselt mõne teise nende jaoks ühe järjekordse tädi ja mina muutun ( kui ma juba varem seda ei olnud) üheks järjekordseks eks-tädiks. Oo, magusvalus egosim! Ja hästi natuke on  ka hirmus koju tulla, sest nüüd tuleb hakata lahendama ootele jäetud probleeme, mis ei ole ju tegelikult üldsegi suured, aga....

Aga üldiselt mul on nii tohutult hea meel oma päriskoju tulla. Mul on tsipake kahju jätta maha need kellegi teise lapsed. Mul on nii hea meel näha seda kõige armsamat last ja kinkida talle sädelev Barbie, mida ta on kaua oodanud (aga ma julgen uskuda, et ta on mind veelgi rohkem oodanud...) Oi, mul on nii hea meel varsti koju jõuda, aga ikkagi nii kurb jätta maha see suur kaootiline ja lummav linn, mis oli juba nii koduseks muutumas...

pilte ka!

Pantheon pärast vihmasadu. Põrand on märg, sest katuses on ju auk :)

Meelelahutaja

Keerduv ja kitsas tee mäe otsa. Mis hullus see oli, mis peale tuli, ei tea

aga - ülesminekul juhtisin autot mina.

Ma pole küll Mona Lisa, aga lähedal juba :D

Cassino kloostri siseõu

Klooster ja linn

Via Appia, Rooma

kilomeetrid 2. osa

...Aga see linn on siiski oluline. Nüüdseks hetkeks juba rohkem, kuni järgmise reisini, ideeline ja mittemateriaalne. Aga see linn on oluline ja varem või hiljem ma jõuan selle teema ja loodetavasti ka materiaalse linna juurde tagasi. Ent enne seda on nii üht kui teist.

5.

Fiuggi näiteks.Tunniajase autosõidu kaugusel Roomast.

Tervisevete ja SPAde linn. Ilus linn, öeldakse. Aga öelduga ma peangi piirduma, sest teistkordsest külastusest hoolimata olen näinud vaid ühe hotelli sisemust, ühte supermarketit ja kõndinud mõnel üksikul tänaval. Ja mitte üks eelnevalt nimetatute hulgas ei eristu kuidagi märkimisväärsetest teistest nähtud hotellidest, supermarketitest, tänavatest...Ometi, võib-olla on just Fiuggi see kõige eksootilisem paik, kus senimaani viibinud olen...

Kõigepealt see võõristus ja kuhu-ma-küll-sattunud-olen tunne. Kahekordne barjäär: keelebarjäär (noh, natuke ikka) ja subkultuuribarjäär (kui nii võib öelda). Ulmehuvi on pöördvõrdelises seoses huviga arvutite vastu. Üks võib eksisteerida teisega, ma arvan, aga ühtegi tõestust ma selle kohta ei saanud. Kõigiga ma, tõsi küll, ju ei vestelnud. Tegelikult ma ju vestlesin minimaalselt. Olin hoopis see kummaline nurgas istuv vaikne võõramaalane. Ja-miks-ma-siiski-siia-tulin küsimus painas mind üha pingsamalt.

Aga siis lõppes päev, algas uus ja see tegelik põhjus muutus üha selgemaks. Jah, mulle meenus, kui hästi meid siin eelmisel aastal toideti. Jah, ka see aasta toideti, ei lausa nuumati meid väga hästi. Ja hästitoidetud inimesed on sõbralikud ning leplikud eksole. Ja võõritustunne, mis oli veel tugev hakkas üha enam hajuma....kolmekäiguline lõuna, ettekanne või kaks, kolmekäiguline õhtusöök, ettekanne, uni, priske hommikusöök, lõuna, õhtusöök ja nii iga päev. Neljanda ja viimase päeva keskpaigaks oli küll tunne, et siin olen ma olnud igavesti ja siia ma igavesti ka jään. Ja vähemalt mulle endale hakkas tunduma, et võib-olla ma ei olegi nii meeletult vaikne ja imelik ja võõras.  Aga kui mitte jääda igavesti FIuggisse, siis Itaaliasse ehk ikka, sest sellist nalja ma tegin ja üks Islandi väljahääldamatu nimega vulkaan võttis seda nalja tõe pähe.

6.

Aga lennujaama ma siiski jõudsin. Teel kuulsin autoraadiost veel uudiseidki selle kohta, et Fiumicino on suletud. Aga ei olnud suletud. AirBaltic viis mu Vilniusesse ja Vilniusesse ta mu jättiski. (Jätis sihuke?) Ma ei ole siiski kunagi viibinud lennujaamas, kus pole ühtegi väljuvat lendu  ja ainuke saabuv lend on minu lend.

Tallinnasse tulin bussiga, nagu tulid sellesama bussiga teisedki lennul olnud eestlased, soomlased-rootslased pealekauba. Sihuke reis oli aga just nagu kiusuks kogu selle eelneva vingumise pärast. Ma ju hädaldasin, et mulle ei meeldi enam  üldse teha pikki bussisõite ja et ma ei mõista, kuidas ma küll olin  paar aastat varem võimeline tegema kaks öist otsa liinil Tallinn-Peterburg ja Tallinn-Riia. Juba Tallinn-Tartu on viimasel ajal veidi tüütuks muutumas- Ja nüüd siis virina eest tasuks see pikk igikestev öösõit. Aga kohale ma sain, kange kaela ja seljavaluga jõudsin viimaks ka koju. Või kuidas seda nimetada? Kodu #1? Tartu on ju rohkem...? Eriti praegu, kevadel.

7. 

Ja siis ma siiski suutsin teha selle viimase otsa: Tallinn > Tartu. And she lived happily ever after? Natuke aega küll. Aga....tegelikult ma ei näe sel lool veel kuskil otsa, kuigi sellele jutule, mille lõpuleviimist häbiväärselt kaua edasi lükkasin, tuleb nüüd lõpp küll. 

Kevad. Või isegi juba varjane suvi? Nii ilus, et ei taha minna kaugemale kui esimese muruplatsini. Aga rännata? Jah ikka! Ainult et nüüd ei pea selleks kuskile minema. Vaim on selle valguse ja soojusega vabaks saanud....

kilomeetrid 1. osa

Kilomeetrid. Oi, kui palju kilomeetreid. Üks linn, teine linn, mille kaudu kolmandasse, sealt tagasi esimesse ja siis jälle teise kaudu neljandasse. Väga palju kilomeetreid.

1.
Kaunas on ühe öise autosõidu kaugusel. Kui õhtul veidi enne päikeseloojangut minema hakata, jõuab veidi enne päikesetõusu kohale. Noh, nii see oli vähemalt paar nädalat tagasi. Nüüd loojub päike juba tunduvalt hiljem ja tõuseb märksa varem.

Linn on suures osas sama, nagu ta on alati olnud. Linna iseloom vist viie aastaga ei muutu? (Kas tõesti viimati seal juba viis aastat tagasi?) Natuke liiga hall, natuke liiga tühi isegi kui arvestada sellega, et pühade ajal ongi kõik maale sõitnud. Aga soojem kui siin ja kõigele vaatamata natukene kevadisem. Kuid see kõik polegi nii väga oluline, sest Kaunas ei ole tänavad, majad või isegi mitte päikesepaiste või vihm. Kaunase geograafia moodustub mälestustest, tähenduslikest punktidest, mis on nii häirivalt silmatorkav seoses magistritöö teemaga. Tähenduslikud punktid, saared muidu valge ruumi sees, sest need on siin lihtsalt majad, need on siin alati olnud, aga siin töötas A terve elu, siin käis B koolis, siin kukkus C purskkaevu, siin majas elas kunagi nii- ja niisugune vanamees, selles muusemis oleme ikka ja alati käinud, siin  oli vanasti nädalalastaed ja... ja niimoodi edasi kuni lõpmatuseni. Purskkaevu enam ei ole, muide. Nüüd on samas kohas hoopis lendurite monument. Aga purskkaevu jutt jääb alles. Meil ei õnnestunud välja selgitada, kas C kinda ära varastanud loomaaiavares on veel alles või mitte. Aga jutt on küll alles. Ja nii see linn eriti ei muutugi. On alati natuke hall aga alati nostalgiline. Isegi hoolimata sellest, et igal pool näikse olevat üha enam ja üha suuremaid Maximaid. Ikkagi sama, sest isegi see C või D poolt seina sisse uuristatud auguke on alles (aga keegi ei ole enam päris kindel kumma - tekkinud on mitu "mälestust"). Ma ei saa midagi parata - tagasivaateliselt mõjub jalutuskäik linnas nagu rida stseene mõnest vanast mustvalgest filmist.

2.
Rooma. Nelja lennutunni kaugusel, lend Tallinnast Riiga ja tunnid Riia lennujaamas välja arvata. Teen vahemaad väiksemaks kuigi ka see on aeg, mis on väärtuslik. Aga siiski Rooma. Või õigemini - Frascati. Sals see väike kahetoaline kodu aiaga kus kasvab oliivipuu ja kus praegu õitsevad kirsid. Vaikne. Vihmane pea viimne kui üks pind kaetud raamatutega. Kui selle maja seinad just kummist pole, siis hakkavad need raamatud varsti ustest-akendest välja pressima. Võibolla sellepärast olengi ma alateadlikult viimasel aastal nii vähe raamatud ostnud. Raamatute vaimsest võimust olen alati teadlik olnud, aga alles pärast seal selles vägagi korratus "raamatukogus" elamist olen õppinud arvestama ka raamatute füüsilise võimuga.


3.
Frascati- L'Aquila. Vähem kevadet, kui Roomas. Puud on alles pungades. Mägedes on ju alati jahedam. Väike, peaaegu mittemidagiütlev külake linna ääres. Pealiskaudsel vaatlusel täiesti tavalistena mõjuvad itaallaslikult uudishimulikud naabrid. Uued, ilma erilise ajaloota korterelamud. Või kas siiski? Vastasmaja seintes jooksevad praod nagu valusad armid ja aknakatted on ka keset päeva alla lastud. Kõnekad praod, sest need majad teisel pool tänavat on ikka veel tühjad. 

Linn. Ragbimatš. Inimesed naudivad mängu, vestlevad ja elavad mängijatele kaasa. Elusad inimesed, kes pärast mängu lõppu tungelvad väravatest välja. Kõigil on kindel suund, aga vähesed lähevad mäest üles hoolimata sellest, et osa kesklinnast on nüüd avatud. Toestatud seinad, turvalindid, valvurid...aga tegelikult, miks nad peaksidki sinna minema? Pärast ragbimängu mõjub vaikus eriti dramaatilisena ja mul hakkab väga kurb kui ma näen murtud sabaga kassi. Ma ei tea, mis temaga juhtus, aga tahes-tahtmata seostan murtud saba eelmise aasta kuuenda aprilliga. Olen selles mõttes halb inimene, ütlen IPile, et loomade õnnetused lähevad mulle sageli rohkem korda, kui inimeste omad.

Õhtul lähme sööma. Seltskond, palju lärmi, hea toit. Inimesed on linnas siiski alles. Rusudest hoolimata. Õnneks.

4.
Rooma. Anangina- Piazza Repubblica. Ja muidugi kõik peatused, mis nende kahe vahele jäävad. Unustamine käib kiiresti. Anangina, Cinecittà, Subaugusta..kuskil on Giulio Agricola, kuskil on Lucio Sesto, kuskil Furio Camillo. Aga unustamine käib kiiresti ja enamike peatuste nimed on meelest läinud. Kahest metroosõidust meeldetuletamiseks ei piisanud. Aga... objektiivselt võttes see ei olegi ju midagi õldse olulist?
Sagimine, liiklusummikud, inimesed. Piazza di Spagna on rahvast tulvil. Õhtupoolik ja Rooma on just pimedas eriti ilus. Täiesti ootuspärane, aga ma olin juba hakanud unustama...See rahvarohkus, mis ennist oli mulle linna enda poolt täiesti sisseharjutatud ja millele ma enam isegi tähelepanu ei pööranud, hakkas nüüd häirima.

Käisime Il Vittorianos näitusel, aga nagu Hispaania treppidest, nõnda ka Fontana di Trevist jalutasime lihtsalt mööda ja Colosseumi nägime vaid kaugelt. Pantheoni oleks ju tahtnud näha, aga väga selle pärast vaeva ei viitsinud näha. Ei olnud tohutu suurt huvi neis kohtades ei tea mitmendat korda olla. Turistilik vaimustus on kadunud ja kohalik ma ei ole. Kuidas ma peaksin nüüd nimetama oma suhet selle linnaga, mis mulle tegelikult nii tohutult meeldib?

.....

Suur matk Monte Aquila otsa

Eile käisime Liisiga mäe otsas. Muidugi, IP ja tema sõber tulid ka. Oh, oli see vast raske ja vaevarikas ettevõtmine! Alguses oli tõesti kõik ilus ka tilulilu. Mehed istusid ees ja rääkisid mingisugused tarku itaaliakeelseid jutte. Meie, tibid, istusime tagaistmel ja siutsusime eesti keeles. Küll oli vaja teha "oi!" järjekordset lamba- või lehmakarja nähes, küll oli vaja itsitada, kui Liis jälle käänulisel mägiteel pöördekohas autos külili vajus. Siis jõudsime aga alguspunkti (Campo Imperatore), kus autosid oli parklas nii palju, et oleks võinud arvata, et tegemist on väiksemat sorti laulupeoga. Ka arrosticini- ja suveniiriletid olid turistide nimel avatud.

Noh, ja siis algas muidugi meie matk. Esimesed sammud olid tõesti reipad. Need esimesed sammud võrdlemisi tasasel pinnal. Seejärel agas aga tõus ja peale tosinat sammu ülesrühkimist, mõtlesin endamisi "õufakk", sest olin juba kergelt väsinud, aga tõusul ei tundunud lõppu tulevat. Siis käskis Liis mul lambaid pildistada ja mina olin rõõmuga nõus, sest nii sai hetkeks hinge tõmmata.


Aga jah, ainult hetkeks. Sest siis tuli edasi rühkida. Õnneks oli näha, et veidi kaugemal muutub rada tasapinnalisemaks ja see šokeeriv tõus kohe esimese ehmatajana esimest korda mägedes matkajale on meil õnnestunud läbida. Olime Liisiga juba higised ja punased kui peedid. Aga vaade oli tõesti ilus. Sellele siiski keskenda ei saanud, sest teerada oli umbes ühe inimese laiune, ühel pool mäekülg, teisel pool peadpööritav langus ning jalge all lahtised kivid. Mõned pildid ma siiski suutsin klõpsida.


"Näete, me lähme sinna!" ütles IPi sõber ja viipas vasakule (järgnevalt pildilt jääb too mäetipp napilt välja). Selle peale tundsin mina, kuidas see jõunatukene, mis mul veel alles oli, täielikult haihtus. Sinna mäetippu oli ju veel nii pikk maa! Ka Liis oli üsna väsinuvõitu. Aga siis läks meist rõõmsal sammul mööda järjekordne vanamemm järjekordse nii umbes 4aastase lapsega ja mina tundsin, kuidas sain uut jõudu puhtast kangekaelsusest. Kui igasugused memmed ja taadid ronivad oma lastelastega siin ringi nagu kitsed, siis kuidas meie, kaks täies elujõus noort naist, sellega hakkama ei saa? Isver, isegi mingid muidu nii hädistena tunduvad A m e e r i k a vanamemmed turnisid üha ülespoole!

Muide, see mäetipp, mis siit pildilt paistab, on Corno Grande, Apenniinide kõrgeim punkt (2912 meetrit).


Noh, ja nii me ronisimegi kõige kiuste edasi. Ajapikku harjusin sellega rühkimisega ära ja kohati oli see rada lausa täitsa mõnus. Siis aga tulid jällegi hirmsad peaaegu 45kraadised tõusud ja mina mõtisklesin omaette, et ei tea, kas ma jään ikka ellu, või kõngen siinsamas. Aga kohale me ikkagi jõudsime!

Alustasime selle punase hotelli juurest (pisike täpp vasakul), kus Mussolinit omal ajal vangis hoiti ja tulime mööda käänulist rada üha ülespoole. Teel tulid meile vastu igas vanuses naerusuised inimesed, aga sinna mäetippu, kuhu meie lõpuks välja jõudsime küll ükski loll ei tulnud. Enamik jäi siiski kuskile madalamale. Sellegipoolest, mäe otsas olles muutsuin isegi naerusuiseks ja alla tulles olin jätkuvalt naerusuine. Kuigi laskumine on ohtlikumgi kui tõus, oli alla minek nii kergejalgne ja mõnus.


Siin me neljakesi oleme naerusuistena mäe otsas. Lõpuks ometi!

Siin on üks ninnunännu mägine ilupilt IPiga


Ja siin on üks ilupilt mägihobustest!


Muide, Itaalia vikipeediat uskudes on Monte Aquila mäetipp 2494m kõrgusel.

Kui me lõpuks alla jõudsime, küsisin naljatlemisi IPi käest, et ei tea, kas me oma suure pingutuse eest ka mingid medalid saame. "Häh, Monte Aquila otsa ronimise eest?" oli tema vastus. Medaleid ei antud. Jõime kõik hoopis tassitäie teed.

kohal

Olen elus ja terve ning Liisi saime lennujaamast ka kenasti kätte. Ilm on ka väga ilus ja palav. Aga esimestel päevadel on muudki teha kui blogida ja seega läheb veel veidi aega enne kui pikemalt blogin

25. juuni

Peale seda kui ma olen joonud meeletutes kogustes teed ning äralutsutanud kaks pakki Halls'i, hakkab kesksuvine haigus ilmutama esimesi väsimuse märke. Sellegipoolest tundub mulle lausa naeruväärne elada juunikuus kinnise nina ja kinniste kõrvadega. Palavikku ei olnud ja seega ma seagrippi ei kahtlusta, aga noh, ebameeldiv sellegipoolest. Ja kes oleks võinud arvata, et ka maailma kõige lihtsamate kodutööde tegemine võib tatti täis peaga väga kurnav olla.

Jaanilaupäeval nuuskasin nina ja sõin kõhu liha täis. Õlu ei joonud, sõnajalaõit ei otsinud. Vaikne ja rahulik jaanipäev on mulle täiesti mokkamööda. Pealegi on viimasel ajal tekkinud kohutav vastumeelsus purjus inimeste suhtes. Üks- kaks klaasi veini või õlut ei lähe arvesse.

Öösiti, õigemini varahommikuti näen jälle und. Näiteks üle Lasnamäe lendamist, bussis ballitantsude tantsimist ja sõda. Päeval saadan aga spämm-kirju, mille sisuks on ühe teatud persooni curriculum vitae. Nüüd, kus tööd on raske saada, tunnen ma, kuidas tahaks kasvõi mõneks ajaks "päris" tööd teha.

Kahe nädala pärast sõidan jälle Rooma. Tunne on küll selline, nagu sõidaks Paidesse või Tartusse. See ei tähenda küll muidugi seda, et süda ei hüppaks rõõmust. Paarist- kahest Trevi purskkaevu visatud mündist näikse jätkuvat lausa eluajaks....

Bologna ja Veneetsia

Laupäeval vinnasin oma seljakoti selga ja alustasin reisi teise Itaalia otsa. Läksin kesksäärest rohkem põlve poole. Leidsin õige rongi ja sain ilusti kohale. See on oluline märkus, sest siiamaani muretsen ma isegi Balti jaamas rongile minns selle pärast, kas jõuan ikka lõpuks Tartusse. Ja Terminis on perroone võrratult rohkem... Noh jõudsin ilusti kohale ja kõrvad jäid ka alles. Kuigi pidevalt tunnelistest läbi sõites läksid kõrvad kogu aeg lukku ja ma polnud kindel, mis minu kõrvadest ikkagi saab. Aga kõik läks hästi.

Jaamas tuli Marit mulle vastu ja säras nagu päike. Kahju, et tegelikkuses Bolognas hoops sadas. "See on kolmas või neljas kord minu Itaalias oleku ajal, kui sajab vihma," teatasin Maritile. Selline avaldus ei teinud teda eriti õnnelikuks ja ma järeldasin et neil seal põhjas sajab tihedamini. Minu märkus ei olnud eriti taktitundeline. Aga ega me ei saanud ometi oma tujul langeda lasta. Parki ei läinud, aga kirbuturule küll. Isegi minusugune, oi-mulle-ei-meeldi ostelda läks viieeuroste kingade peale lolliks. Ma ei tea veel, kus Roomas sarnased kirbuturud olla võiksid. Kingi ei ostnud, aga ühe seeliku võrra sain rikkamaks küll. Ja hiljem otsin vana Topolino (Miki Hiire). samuti otsime "Kalinkast" Jahimehe komme ja kohukesi. Jah, ja tegelikult läksime hiljem parki ka. Bologna oli võrdlemisi vaikne ja rahulik. Roheline ja nii tobedalt kui see ka ei kõlaks - veidi põhjamaine.

Mariti kodulinn on Bolognast ca 11-minutise rongisõidu kaugusel asuv Ozzano dell'Emilia.
See on veel väiksem, veel rahulikum, veel rohelisem ja nunnum. Mina olen juba hirmsa Rooma melu ja sagimisega harjunud ja seda nunnum see mulle tundus. Õhtul läksime kahekesi pizzeriasse ja mulle tundus Marti grazie nii põnev ja veider. See oli bolonese'lik, z asedub hispaania c-ga. (Minu grazie on muide grAAAtsie). Aga peale ette ja taha tänamist pitsa, veini ja tiramisù eest läksime jalutama ja oh õudu -rääkisime kahekesi omavahel (miks ometi?) itaalia keeles.

Järgmisel hommikul alustasime teekoda Veneetsiasse. Juba rongisõit oli sündumusterohke. Üks ragazza unustas oma mobiili rongi ja meie Maritiga pugesime peaaegu nahast välja, et tüdruk oma telefoni tagasi saaks. Aga ei saanud. Või loodme, et hiljem sai. Aga meie ei tea, kuidas lugu lõppes. Meie kohtusime minu Veneetsia sõbraga Manueliga. Ja nagu tüüpiline itaallane, jäi
temagi hiljaks. Aga ainult 10 minutit, mis on tõepoolest imetlusväärne tulemus.

Oi, Veneetsia oli ilus. Kanalid haisesid ja koerakaka tänavatel mulle eriti ei meeldunud, aga oi, Veneetsia oli ilus. Tänu Manuelile pääsesime turistilõksudest ja kõndisime kohati- uskumatu küll- inimtühjadel Veneetsia tänavatel. Nii huvitav oli viimaks peale kahte aastat näha internetitutvust näost näkku. Ms tunne oli? Kummaline, nagu kõigi nende digisõpradega. Aga lõpuks ikkagi ülitore. Nüüd, kus ma olen mõnda itaallast näinud, tabasin tema liigutustes ja olekus nii mõndagi itaallasliku. Ja ometi tundus mulle netivestluste põhjal, et tegemist on nii ebastereotüüse isendiga :)

Ma tahaksin nii väga midagi asjalikku kirjutada, aga ma oskan öelda vaid seda, et mulle meeldis see linn väga. Aga kui hirmus tüütu seal elada oleks? Minu sõber teab seda omast käest ja ta on rahul, et saab elama astuda Mestresse. Sest sinna korterisse ei pea külmkappe jms vajaliku paadiga vedama. Ja see tähendab, et elu on võrratult lihtsam...

lennujaamas

"Ammuste" aegade meenutus :)

Kell on pool kaheksa. Tegelen sellega, et vahin kuidas lumesahad Riia lennujaamas töötavad. Vahiks inimesi, aga palju neid inimesi saab siin sellisel kellaajal ikka olla? Üks tibi läpakaga ja mõned lennujaamatöötajad. Lennukisse minek algab kell pool üksteist ja see tähendab, et mul on aega terve igavik. On igavik ja ongi veidi igav. Varustasin end ka raamatutega, aga Borgese novellide lugemine kell seitse hommikul ei tundu just aruka mõttena ja sellepärast pidin aja viitmiseks blogima hakkama. Oleks pidanud vist kuskilt ikka Cosmo hankima. Selline kerglane lektüür oleks vähemalt viisteist minutit mind ikka lõbustada suutnud.

Mul oli suur dilemma, et milliseid raamatuid siis ikkagi kaasa võtta. Lahendasin selle asja üsna lihtsasti. Rüüstasin veidi kodust Loomingu Raamatukogu ja haarasin sealt üht-teist kaasa. Mul on nüüd kotis head ja õhukesed vihikud maailmakirjanduse raskekaalu autorite tekstidega. Ahjaa, „Inimese teekonna“ võtsin samuti kaasa. Tundus sobiv.

Alustasin oma tänast ettevõtmist sürreaalsel ajal. Tõusin kell 3.30. Veel viimasel hetkel, vahetult enne magama minemist võtsin nõuks kontrollida lennuaegu. Tuligi välja, et lend Tallinnast väljub kell 5.30 mitte 6.30, nagu mina arvanud olin. Läks hästi. Muidugi oli sellisel kellaajal väljast täitsa täitsa pime. Nüüd on aga juba päris valge. Väljas on palju lund ja natuke isegi tuiskab. Ja mul tekkis hetkeks heldimus, et oo, millal küll ma jälle lund näen. Loomulikult oli see heldimus tõepoolest vaid hetkeline, sest talvest on mul üksjagu kõrini. Sihtkohast loodan eest leida kevade.

ärevused

Mis siis ikka. Tartus ka käidud. Kesk-septembris tellitud diploma supplement viimaks ometi käes (tegelikult hetkel bussiistme taskus. Ma loodan, et ma seda maha ei unusta.) , akadeemilise avaldus ka tehtud. Ja kui selle külmkapi transpordi saaga ka lõpule viin, siis olen omadega mäel. Siis pole enam muud kui päevi lugeda. Praeguse seisuga on neid jäänud viisteist.

Tegelikult ma ei salli pikaajalisi plaane. Tahaksin otsustada, tegutseda ja siuh, midagi muud otsustada ja teha. Piletiostust sihtkohta saabumiseni on liiga pikk aeg. Ja selle aja jooksul suudab minu hüperaktiivne ja veidi haiglane aju välja mõelda ja kõrvale panna sada vandenõuteooriat ja küsida vähemalt sada viiskümmend korda vahel retooriliselt, vahel tõsiselt: No mida sa teed?

Ning enne, kui ma juba läinudki olen, igatsen tagasi ning alates eilsest on mul juba selge, kuhu ma tahan naastes elama asuda. Samas ma juba tean ka seda, mida ma seal sihtkohas peale tahaksin hakata. Kuidas selleni jõuda on muidugi omaette pähkel. Aga eks ma lähen ja teen natuke nalja. Isver, kui hirmus! Ullike metropolis :)

Hirm on väike, eelkõige on siiski ärevus. Kuidas kõik õnnestub ja laabub ja kas ja kus ja kuidas ja miks? Tegelikult on ajutine väljamaal elamine kaasajal pigem normiks kui erandiks. Seega muidugi ei tasu mul muidugi eiteamisdraamat siin kokku keeta. Aga mis teha, mis teha. Selline ma kord juba olen ning ega ma oma otsatus egoismis enam polegi päris kindel selles, kas tahangi muutuda. Omas nahas ei ole alati mugav, aga see on parem kui teiste omad (tänane kuldne tarkusetera! :) )

Aga jah, mingeid ärasaatmispidusid ja -asju mulle ka korraldada ei meeldi. Seega ei tulegi mingisugust pidu. Kes tahab mind näha ja vaadata, see võib mulle helistada-kirjutada-joonistada. Vaba aega mul praegu on. Mind võib mu haiglase aju käest vahetevahel ära päästa küll :)
Ja kas nüüd mind veel enne lahkumist vaatama peab, ma ei tea kah. Kuigi pikemate ärasõitudega tekib ikka tunne, et keegi kaob nüüd igaveseks, siis ilmselt ma midagi peale nalja seal siiski ei tee ja olen varsti tagasi. Igaks juhuks ostsin tarkade ja elukogenute nõuandel siiski tagasisõidupileti ka (kuupäeva muutmise võimalusega).

Muud ei olegi. Poolteist tundi Tallinnani, 15 päeva Igavese Linnani....

reisijutt Londonist

Et siis Londonist või? No mis seal ikka, väga tore oli. Arvestades, mis ilm praegu väljas on, meenub mulle esimese asjana see, et Londonis valitses ehe oktoober - värvilised lehekesed päevitasid rõõmsasti sügispäikse käes. Selle tõestuseks panen esimese pildina siia üles ühe lehtede sees poseeriva rõõmsa oravahärra. Vot nii! Vaadake!




Vihma sadas suhteliselt vähe ja olek oli eesti ilmaga harjunule suisa troopiline. Neliteist Celsiuse kraadi ilma Tallinna tuulte ja niiskuseta!Mitte kuskilt polnud tunda seda nõnnanimet halba inglise ilma. Vahepeal ju tõesti veidi sadas, aga ainult natuke. Küll on hea, kui ilmaga veab :)

Ilmaga vedas, aga toit oli lausa jube. Kas siis inglased toituvad tõesti sularasvast ja kolesteroolist? No vaevalt küll. Ometi oli selline mulje kerge tekkima, sest kõik mõistliku hinnaga road mõnes pubis olid rasvahunnikud. Ja see hotelli hommikusöök, no taevas halasta - muna, oad (kas ma olen piisavalt rõhutanud, kuidas ma ube ei salli), peekon, ja mumifitseerunud vorstike. Parim osa hommikusöögist oli röstisai. Kõik muu tuli lihtsalt alla neelata teadmises, et nii pea midagi muud hamba alla ei saa.

London Underground jättis mulle aga sügava mulje. Kes võinuks arvata, et isegi minusugune orienteerimispuudega värd saab seal hakkama. Tegelikult sain ma seal nii hästi hakkama, et tundsin end tõelise metrookunnina. Ja i did indeed mind the gap. Ausalt öeldes mööduski suur osa Londonis veedetud ajast metroos. Igasugused ümberistumised, pikad tunnelid ja nii palju treppidest üles-alla liikumist, et aitab terveks eluks. Metrooga sõitsid muideks ainult ilusad ja hästiriietunud inimsed. Igast rassist ja rahvusest oli neid küll, aga paksusid inimesi ma praktiliselt ei näinud. Ometi pidi just Suurbritannia euroopa riikide seas olema esikohal suurima ülekaaluliste arvuga. Tundub, et kõik pontsikud on pagendatud väljaspoole pealinna.

Eks me vaatasime neid vaatamisväärsusi muidugi ka. See on nagu see
kohustuslik osa ükskõik kuhu reisides. Kuivõrd aga reisi eesmärk oli miski muu,
siis ega need vaatamisväärsused nüüd nii väärtuslikud polnudki. Jah, eks me vaatasime Towerit ja käisime Picadilly Circuses ja Trafalgeri väljakul, aga nende maailmakuulsust ma eriti ei mõista ei oska. Ma olen näinud palju palju ilusamaid väljakuid. Tower on põnev oma ajaloo poolest küll, aga mida see siis nüüd nii väga erilist suudab pakkuda sellele, kel peaaegu pidev võimalus Tallinna vanalinnas hulkuda. Aga vot Toweri sild, see Londoni üks sümbolitest, meeldis küll väga. Eriti veel õhtuhämaruses.

Parlamendihoone oli tegelikult ka siiski eriliselt ilus. Tõeline pitsehitis. Midagi nii peent, mida võib ju püüda pildistada, aga mis tegelikult muljet ei jäta, kui oma silmaga ei näe. Suur Ben oli ka päris kobe. Puhtjuhuslikult, peaaegu täielikust inersist, läksime ka parlamenti sisse. Nägime seda, kuidas alamkojas saadikud rohelistel toolidel lösutasid ja miskit arutasid ja kuidas lordid punastel sofadel ka mingit tarka juttu rääkisid. Kõik muidugi ei kuulanud ja neid, kes haigutasid või muidu ebatähelepanelikult käitusid, oli muidugi huvitavam vaadata. Nagu loomaaias ju :)

St Pauli katedraali tahtsin väga näha. Kunagi kunstiajaloos pähetaotu jääb ju kummitama. Nägingi, aga kahjuks ainult väljaspoolt, sest nagu ikka, saabun mina ühte või teise kohta ikka siis, kui seda hakatakse kinni panema või ta juba ongi kinni. Väljast oli see ilus küll, aga seest oleks ju ikkagi ka näha tahtnud. Õnneks oli Millenniumi sild ka piisavalt põnev :)

British Museum on ka üks neist must-see kohtadest.
Käisime siis sealgi. Aga kunst ja vanavara võib hulluks ajada. Nii tegime ainult lühivisiidi. Nagu muuseas tuletasin meelde (väga kehvade tulemustega) seda, mida ma kunstiajaloos kreeka templitest ja skulptuurist mäletan ning vaatasin suure vaimustusega hoopis Asteekide kunsti. Üldiselt olen enda üle lausa uhke, et nii vähe muuseumites käsin. Kummaline küll, aga nii see on. Kahju natuke ka, aga kõikjale ju lihtsalt ei jõua.



Aga teate, mis oli eriti tore? Eriti tore oli Petticoat Lane, mis oli midagi sellist, nagu kunagine Kadaka turg. Ainult, et vene onude-tädide asemel olid seal mustanahalised onud ja tädid. ja ühe seesuguse onu käest ostsin naela eest kaks paari kõrvarõngaid. Veel toredam oli selline koht nagu Camden market, kus müüdi tohututes kogustes teravmeelsete loosungitega t-särke. Lisaks sellele oli seal ka tohutult muud põnevat kraami. Ja seal läksin ma täitsa hulluks. Lihtsalt kõike oleks endale tahtnud (ma ei aimanud, et ma nii ahne võin olla). Aga mitte ainult kaup ei olnud huvitav. Kogu see kant - Camden town- oli kuidagi eriline. Mingi huvitav tundmus, nagu täitsa teine linn oleks olnud. Ja palju huvitavam linn....

Aga siis juba saigi reis läbi. Veetsime veel ülimalt "hubase" öö lennujaamas, et sõita viimaks ometi tagasi sinna helgesse paika, kus ei pea igal hommikul praemuna sööma :)

London

Tegin ligi nelisada pilti. rahul olen muidugi vaid mõne üksikuga. Aga Picasa kollaažina mõjuvad reisipildid täitsa söödavalt. Küllap jõuan peatselt ka reisijutuni. Kõigepealt tuleks end siiski korralikult välja magada.

Minu veidrikust inglane jälle Tallinnas ja muud ka...

Mõelda vaid: on juba august ja mul pole veel valminud ühtegi augustikuist postitust. Ma olen tohutult ringisahminud ja kirjutada pole mahti olnud. Ja kui nüüd keegi minu käest ka küsib, et mis ma siis olen teinud või korda saatnud, siis kõik mis ma vastata oskan on ilmselt "seda ja teist".

Kõige põnevam on vast see, et Roosasärk käis siin. Noh, see sama veidrikust inglane, kes Eestimaad ka eelmisel suvel külastas. Käisime koos mõnes muuseumis, siis viisin ma ta veel oma muuseumisse ja ka rappa, kus me nägime ussi! Uss oli nunnu ja sisisev. Nii nunnu ta siiski ei olnud, et teda silitama oleks hakanud. Mina kõndisin laudteel kõige ees ja nägin sisisejat esimesena. "Oi, uss! Tagasi, tagasi!" käsutasin ma. "Oi uss, kui lahe!" rõõmustas Roosasärk ja hakkas pilte tegema. Liisi reaktsiooni ma ei mäleta. Liis tundus tagantjärgi situatsioonile mõeldes väga flegmaatiline olevat. Liisist mäletan ma seda, et tema oli kogu aeg tagumik upakil pooltooreid jõhvikaid suhu ajamas. Ta ei näinud isegi, kas on kollased kõrvad ussil või mitte. Ja mina ei tulnud selle pealegi :) Aga üks targem tädi, minu kolleeg ütles, et siinkandis nastikud ei ole. Noh, küll on hea, et me ussi paitama ei hakanud. Esimesel tööpäeval nägin hästi lähedalt ühte metskitsekest. Teda oleksin küll hea meelega võimalikest kirpudest hoolimata silitanud. Aga tema silkas kahjuks kiiresti ent graatsiliselt põõsastikku....

Roosasärgiga käisime Helsinkis ka. Saime poole hinnaga piletid. Siis tuleb ikka minna eks? Ema tuttav, kes pileteid pakkus reklaamis suurt lõbu tagasisõidulaeval - et saab näha soome karaoket ja soome tangot. No see on ju meelelahutuse tipp! Aga... aga.... Aga mina kolm-tundi-varem-sadamas isik ja Roosasärk jäime hoopiski laevast maha. Nii vist juhtub, kui sadamas tuleb olla kell 6 aga kell 5 tundub, et üheks väikeseks eineks sadamalähedases restoranis ikka aega jätkub. Noh, tegelikult ma olin ikkagi kolm-tundi-varem-sadamas isik. Seda laeva, millega me tagasi tulime, me ju kolm tundi sadamas ootasimegi. Olime ju eelmisele laevale tormamisest nii väsinud, et Helsinki linn enam ei huvitanudki.... Aga, et ma jäin hiljaks....huvitavat metamorfoosid tõepoolest! Et ma ära eksisin...ei midagi uut :)

Ka Tartust tuiskasime läbi. Roosasärgi "teine naine" esines Antoniuse õuel kõhutantsuga. Ja peale seda esinemist käisime Tavernas ja siis mulle meenus, et just seal sain esimest korda teada ilmaimest ja itaallaste õudusunenäost - virsikutega pitsast :) Pärast muidugi Zavood, kus peaaegu kohe Piret ja Ott ja MH silma hakkasid. Ja siis kutsus Piret mind töllerdajatega Haapsallu ja mina nõustusin. Küll oli tore pungil täis Brita autos poolunes Tartust Haapsallu vappuda. Tegelikult oli ka tore. Kahju ainult, et ma Haapsalust kohe Tallinna bussi peale pidin tulema - noh, tundus siiski, et natuke ebaviisakas oleks Roosasärk täitsa saatuse hoolde jätta.

Mis me siis veel tegime? Noh, rääkisime poole ööni juttu eiteamis-teemadel ja kui ma lõpuks tööle tagasi tulin, siis oli tõesti see tunne, et tööl käiaksegi puhkusest puhkamas. Kuigi tegelikult saamata päris täpselt aru, kuidas ja kuhu aeg kaob, ongi tegemist nõnda palju, et blogimiseks pole mahti olnud. Ja võibolla on natuke inetu ka tööajast mingit loba ajada :) Aga täna olen inetu inimene!

Mina läksin tööle, aga Roosasärk jäi veel Mustamäele. Käis üksi linnas ja ei eksinudki tagasi tulles
ära. Vot kui tore. Minu Roosasärk iseseisvub! Ega see ei loe, et London on kordi suurem linn ja ühistransport, tänavad jms on palju kaootilisemad. Tunnen uhkust Roosasärgi üle, kes oskab iseseisvalt Tallinnas liigelda :) Ja varsti kasvatame temast veel estofiili. Talle tunduvat Eesti oma ajaloo ja arhitektuuriga nii huvitav...

Nagu Liis juba kirjutas, saime Tallinnas veel ka Saksa Seenioriga kokku. Ei tundunudki nii kohutava iseloomuga tegelane. Kahjuks oli lausa võrdlemisi igav. Ainult Liisi ja SS-i "armumänge" st vees pritsimist ja muud säärast oli huvitav vaadata. See teine sakslane, see ema tuttav, vot tema on palju põnevam :) Ja tema oli ka hiljuti siin. Seega sai meie koduhostel päris korralikku koormust.

Muidu on siin muuseumi kandis kole tuuline. Hommikuti teen Chuck Norrise stiilis trenni. Sest tundes Murphy seadusi, teame et tuul on alati vastu. See seadus peab väga hästi paika. Õhtuti olen jällegi omas mullis. Oma roosade seintega nelinurkses mullis. Vahin Black Bookse ja mängin (oh kui häbi seda on öelda) Sims2-te. See on üks nõmedamaid arvutimänge üldse. Aga ma lihtsalt tahan näha, millal mu sim lõpuks vanadusse sureb. Alles siis saan rahu. Võibolla ei saa ka- võibolla pean ma ootama, kuni tema lapselaps vanadusse sureb, ma ei tea. Igatahes on tore elada elu simulatsiooni, kui endal põhimõtteliselt elu ei ole. Aga varsti mind immatrikuleeritakse ja siis.....! Ei, elul ei ole mitte midagi viga. Aga ma juba ootan töllerdamise hooaega. Vanasti poleks osanud sellist elu üldse ette kujtuadagi, kuid nüüd on hammas juba verel. Kole lugu on ka - ma ei tea, kus ma Tartus elama hakkan. Geniaalne inimene nagu ma olen, unistasin ja unistasin ja nüüd olen ühikajärjekorras 800. kohal. Ja minu suurtest "tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka raha" plaanidest ei tule vist suuremat välja. Lootsin ei tea mida, aga nüüd on vist ikkagi kõik pahupidi. Seda nimetatakse majanduslanguseks. Loo moraal on lihtne: plaanid, eriti veel pikaajalised õnnestuvad vaid väga harvadel juhtudel ja tegelikkuses on ikka parem kõike eksprompt-korras ette võtta. Haapsalu reis õnnestus ju hästi :)

Juba ülehomme saan jälle puhata ja mängida. Tegelikult mäletan veel iidsete aegade taga lausvast kooliajast, et esimene nädal peale vaheaaega läks väga kiiresti. Küllap on sama lugu ka puhkuse ja töölkäimisega. Minu kallis Krissu tuleb Eestimaa pinnale. Õigemini on ta juba kohal. Kahjuks küll vaid ainult nädalavahetuseks. Ja mina pean veel homme siin olema :( Aga pühapäeval teeme loodetavasti palju nalja. Alkohol ja nutukoor jäävad vist siiski ära, sest ma pean autojuhiks hakkama. Aga küllap leiame muidki lõbustusi.

reisist 2

Rooma vaatamisväärsusi sai mokaotsast mainitud. Vaatamisväärsused olid toredad, aga tõesti - liiga palju inimesi. Inimesed mulle iseenesest meeldivad ja seetõttu ma ei saanudki kogu aeg vajalikus annuses kultuurile keskenduda- ikka jäi silma mõni huvitav lõust, mõni kena gigolo, mõni põnev vanaätt. Tjah, põhiliselt nägin ma siiski turiste. Kuigi turistidki on vahel huvitavad, on turistid igal maal tüüpilised turistid (jah, küllap mina ka). Mina tahtsin aga näha tüüpilisi itaallasi.

Noh, sellepärast tundus keskmaale minemine suurepärane mõte. Mingi stereotüübi järgi peaksid itallaased olema ülisuured kodukoha patrioodid. Noh ja nii me siis läksimegi sinna, kus IP pärit on: Abruzzo maakonna pealinna L'Aquila'sse. Enne sinna sõitmist olin ma muidugi juba mitu päeva kuulnud seda, kuidas Itaalia parimat veini tehakse just Abruzzos ja kuidas Itaalia parimat pastat just Abruzzos valmistatakse. Ja nii mõnigi märkimisväärne asi sai teoks just L'Aquilas, tema kodust paari tänava kaugusel. Kahjuks ma kõiki ülistusi ei mäleta, õnneks sai aga IP isegi aru, et selline info kippus absurdseks muutuma. Sõitsime L'Aquila ja Grand Sasso (otsetõlkes suur kivi) poole ja naersime mõlemad.

Grand Sasso otsa pidime ka minema, aga loomulikult oli ilm just sellel päeval ja ainult sellel päeval kogu reisil oldud aja jooksul vihmane. Nii me siis mäe otsa ei roninud. Sest sealt poleks midagi näha. Minu pealekäimise peale ronisime mäe sisse. Grotte di Stiffe. Ja kes algatas idee, et koobas tuleks tavakülastajatele avada? No eks ikka IP isa ja tema sõbrad, kes nooruses usinad speleoloogid olid olnud. Koobas oli vägev. Natuke liiga tsiviliseeritud kõiksuguste lampide ja piiretega, aga siiski vägev. Koobas oli mäesisese jõe säng. Ja koopa sees oli 18 meetri kõrgune juga!

Aga enne koobast käisime L'Aquila linnas, kus turiste eriti pole. Milline rõõm :) Aga vihm oli. Ja Santa Maria di Collemaggio kiriku fassaad oli just minu sealviibimse ajal uuendamisel ning kiledesse ära peidetud! Kiriku sees nägin ma aga paavst Celestius V laibakest. Muidugi oli see tähtis ja oluline paavst pärit just nimelt L'Aquila piirkonnast :) Ja teine kirik oli koht, kus hoiti püha Bernardi surnukeha. Just nimelt L'Aquila linnas oli ta surnud....

Aga peale koopaid käisime pisikeses mägikülas. Mina arvasin, et itaalia külad on rahvarohked ja lärmakad, aga oli esmaspäev ja oli vihmane ja oli õhtu - tänavatel mitte kedagi. Veidi sürr! Aga küla oli väga ilus. Suur ilus inimtühi Fontecchio küla, kus on IP andmete põhjal Itaalia vanuselt kolmas kell. Põhjamaalasena meeldis mulle just selline tühjus, privaatsus. Mis siis, et võibolla piilus terve küla meie kondamisi kardinate vahelt...Veidi kahju on, et "tüüpilised" itaalia vanatädid nägemata jäid...

Kitsad tänavad, hämarus, mahajäetud majad. Vana kirik -alatar ja rist küll, aga katuseta...
Siinkohal ma ei suuda kiusatusele vastu panna.... Sest siin on täiskuu ;)Voilaa, veel üks foto:

See küla meeldis mulle rohkem kui Rooma. Rooma oli ka muidugi tore, aga mulle ikka kuidagi ei meeldi rahvamassid. Vajadusel tulen nendega muidugi toime, kuid siiski-siiski....

Mul on päevade arvestus üsna sassis. Oletame, et see oli järgmine päev, mil "kultuuriturismist" kõrini sai ja mis hoopis rannas vedelemisele kulus. Tegelikult kulus vedelemisele vähe aega, sest ma ei suuda kaua rannas olla. Igav hakkab ja päike on suurtes kogustes liialt uimastav. Siiski võttis rand terve päeva. Nüüd ma siis oskan hinnata Tallinna. Siin on õige mitu randa, kõik linna piires. Ei mingeid suuri muresid kohalesaamisega, bussiga minnes ei mingeid parkimismuresid. Aga vot sinna randa oli küll hirmus inimmass kogunenud. Kõigepealt kulus üksjagu aega, et randa jõuda, siis pool tundi selleks, et parkimiskoht leida. Ja lõpuks tuli auto ikka võssa jätta...

Rannas oli ilus küll. Ja mina sain suure põhjamaalasena sooja vee üle vaimustuda. Väga soe see vesi polnud, aga siiski päris paras. Noh, minu IP ronis ka vette ja üllatus: oh, i didn't realize the water would be so cold. Heheehee :) Minu põhjamaised geenid, ja isa on mul talisupleja niikuinii...Kui üldiselt mulle väga ei meeldi silma paista, siis vees olles ma küll ei hoolinud, et ma ainuke supleja olin. Noh, olgu IP oli ka, aga tema jäi vette ehk vaid selleks, et ka vägev ja kange välja paista....Mina sain vähemalt selle aasta esimese ujumise kirja. Hurraa!

Rannad on Itaalias sageli tasulised. (Jälle võin rõõmustada, et elan Eestis, kus kõik on tegelikult igatepidi parem!) See rand, kus meie käisime, oli tasuta, aga ka riieteta. Vähemalt pooleldi. Ma ei tea kas tasuta randadel ja naturalistidel on seos, aga mina ja nii mõnedki teised kandsid siiski ujumisriideid ja nii jäin ma naljaga pooleks öeldes jälle seiklusest ilma. Need mõningased alastipäevitajad polnud sugugi nii põnevad kui ma arvasin. Hoopis huvitavam oli tegelikult see, kuidas iga viie minuti tagant mõni hõiskav päikeseprilli- või rannalinamüüja minust möödus. Tegemist oli tumedamanahaliste persoonidega, kes ise vist oma elu ja tööga üsna rahul olid. Mina aga mõtlesin, kui tüütu selline pidev rannas kõmpimine võib olla. Seda enam, et ega keegi seda kraami eriti ei osta niikuinii. Vot sulle Lääne-Euroopat ja rassilist võrdsust. Valged inimesed lebavad ja puhkavad, tumedad aga käivad päikeseprille pähe määrimas...

Rand oli tore, aga suurema mulje jättis mulle see, mida ma ma nägin enne randa jõudmist. Veel üks pilt!

See on kunagine vulkaanisuu, mis nüüd järveks on saanud. Siin oli kena kohvikukene, kus me hommikust sõime. Või noh, õigupoolest väikese saiakese vaid. Aga vaade oli toitev! Sellest piisas. Võibolla oli kõht veel eelmise õhtu primost ja secundost* täis, kes teab. Itaallias on nimelt veider komme süüa õhtuks mitte üks, vaid lausa kaks rooga. Lisaks sellele võib tellida eelroa ja magustoidugi. Primo on tavaliselt mingi pastaroog, secundo kujutab endast aga midagi veel rammusamat, liha vms. Liig, mis liig. Eriti mulle, kasina eluga harjunud tudengile. Mõnikord õnnestus mul õgimisest pääseda, mõnikord tulid mulle aga kasinad tudengiroad meelde ja ma õgisin palju. Aga itaallased õgivad...vabandust söövad igal õhtul kaks-kolm taldrikutäit ja paksud nad ju pole...

Nagu juba ennist mainitud, valitseb Itaalias toidukultus. Aga see toidukultus on küllalt konservatiivne. Eriti, kui see puudutab pitsat. Õige pitsa koosneb pitsapõhjast, mozarella juustust ja tomatitest. Kõik. Mitte miski pole hullem, kui pitsa ananassiga (mis mulle tõtt-öelda üsna meeldib). Hea küll - ananassiga pitsast on hullem vaid pitsa virsikutega (mida pakuti vist mingist Tartu pitsarestoranis). Ja mitte miski pole lõbusam, kui lasta lendu mõiste pizza with pineapple. Sest siis läheb IP nägu "õudusest" krimpsu. Teine sama hea viis on mainida Panzani makarone, vabandust pastat. Panzani avastas Liis. Hea pasta. Aga itaalia keeles tähendab Panzani pettust. Võite muidugi aimata, kui populaarne sellise nimega pasta Itaalias on. Ütle Panzani pasta ja näed, kuidas itaallaste näod grimassidesse tõmbuvad... :) Ükskord mainisin Säästumakarone, tulemus oli veelgi parem :) Ahjaa - cappuchinot ei tohi tellida peale kella 11 hommikul. Miks? Keegi täpselt ei tea.

Jälle kiskus toidu juurde. Aga see on tõesti huvitav. Käisime mingis pitsakohas, tulime välja. Vastu tuli võõras mees, kes küsis IP-lt pakutavate pitsade kohta. Mis nad rääkisid, sellest ma aru ei saanud, aga mees muutus lühikese vestluse käigus ülimalt rõõmsaks. Lahkudes surusid nad südamlikult kätt nagu vanad sõbrad ja palju vist ei puudunud, et nad ka teineteist kallistanud oleksid. Pärast sain teada, et mees oli Napolist ja tahtis teada, kas pitsad on roomapäraselt õhukese põhjaga või napolipäraselt paksu põhjaga. Olid napolipärased. Mees oli nii õnnelik. Wow, he touched you like you were his best friend, avaldasin ma imestust. Really? I didn't even notice, vastas IP. Liisi andmete põhjal saab New Yorkis võõra inimese puudutamise eest pasunasse. Eestis ei ole see ka eriti soovitatav. Aga vot itaalias ollakse siis nii päikeselised!

Tegelikult võiks veel mainida seda, et viimasel päeval õnnestus mul ka Vatikani pinda puudutada. See väike maa-ala köitis tegelikult terveks päevaks. Läksime lõuna paiku muuseumisse, välja pidime tulema veidi vastumeelselt siis, kui sulgemisaeg kätte jõudis. Loomulikult oli võimatu kogu seda rikkust väärilise imetlusega üle külvata. Kultuurikraami oli lihtsalt liiga palju. Nägin aga ära ülikuulsa Sixtuse kabeli. Jah, üks ütlemata ülehaibitud paik. Aga tõesti seda haipi ka väärt. Sest reprod ei anna tegelikult kogu seda vägevust kohe mitte kuidagi edasi. Värvidest ma parem ei räägigi!

Ja kohustusliku elemendina muidugi ka Püha Peetruse kirik. Oli see alles pirakas ehitis. Jälle paju inimesi, aga kõik mahtusid lahedalt ära. Sest ruumi oli ju nii palju. Siingi oli üht-teist mida vaadata. Teiste teoste seas ka Püha Peetruse kuju. On kombeks teda varbast katsuda. See pidavat õnne tooma. Minul jäi aga ka see ebausukomme täitmata. Ma ikkagi ei ole päris kindel, kas on viisakas mingil vanamehel varbast haarata. Eriti kui see vanamees on märter ja pühak. Äkki piisab õnneks ka lihtsalt tema vaatlemisest?

Noh, ja siis laskus pimedus. Jõudis kätte tõeline õhtu. Veel natuke jalutamist-ringivaatamist ja siis...finito! Järgmine hommik tuli tõusta varakult ja end lennujaama toimetada. Veidi pabistamist oli küll (sest teel olid ummikud), aga lennukist ma maha ei jäänud. Ja kuigi Itaalia oli väga-väga tore (see vähene, millega tutvusin) oli kojutulemine veel toredam. Eriti tore armas oli meie pisike väike lennujaam, kus pakke tuli oodata, mitte pool tundi, vaid kõigest viis minutit :)

Ja siis tuli mul hakata end reaalusesega harjutama. Päike andis siiski energiat, et bakaga maadelda. Võibolla ei olnudki maailma kõige kergemeelsem samm see spontaanne reis....


____
Siinkohal tervitan Liisi, kes palus, et ma primost ja secundost räägiksin

reisist

Nonii. Olen tagasi kodumaal ja tungival nõudmisel (samas ka vabal tahtel, et veidikeseks bakatööst põgeneda. Jah, juba esimesel päeval) kirjutan oma seiklustest saapamaal. Ega mingeid suuri seiklusi ei olnudki. Vähemalt mitte selliseid nagu Liisil oma kurikuulsa Saksa Seenioriga. Minu võõrustaja oli hoopis Itaalia Päkapikk. Olen teda siin ennemalt ka nimepidi või initsiaalipidi maininud, aga kuna Itaalia Päkapikk on palju isikupärasem nimi, ja Päkapikul on piisavalt huumorimeelt, et mitte solvuda, siis olgu ta siin ikkagi algupärase nimega. Niisiis.

Kõigepealt tuleb muidugi mainida, et mõningasest lendamiskogemusest hoolimata oli jälle hirmus kuhugi lennata. Seda enam, et tuli teostada üks ümberistumine ja mul polnud aimugi, kas minu kohver ka Rooma jõuab. Roomas ootasin ma kohvrit värisevate jalgadega. Lõpuks jõudis ta siiski kohale. Lennujaam oli muidugi tõeline õudus, aga esimene tähelepanuväärne inimene, keda märkasin, oli üks aafrika matroon kirjus kittelkleidis. See tegi tuju heaks. Et ikkagi suurlinn ja huvitavad inimtüübid või nii.... Siis nägin munka. Pruunis rüüs, nöör ümber vöökoha. Minu võõrustaja jäi muidugi veidi hiljaks. Ma ei tea, kas tegemist oli ehtitaallasliku hilinemiskalduvusega või tuleb tõesti uskuda IP vabandust, et ta jäi liiklusummikusse. Õnneks ma ei sattunud sellest paanikasse, sest kogu minu ärevus keskendus sellele, kas kohver jõuab kohale või mitte.

Nagu öeldud, kohver jõudis kohale. Siis jõudis kohale ka IP. Noh ja siis läksime autosse. Esialgu ei osanud ma midagi karta. Alles hiljem sain ma aru, mida see itaaliapärane autojuhtimine ikkagi tähendab. Tuleks mainida, et IP on vist üsna viisakas ja ettevaatlik juht. Aga juhtus nii, et paar kolmkümmend korda tundus mulle küll, et tagant otsasõit on paratamatu, või et kohe saab kriimustub auto vastu seina või teist autot, või siis saab mõni ülbe rollerijuht surma. Mul siiski vedas ja ma ei näinud ühtegi avariid...

Aga seda hakkasin ma alles hiljem kartma. Sest esialgu jäi pikem sõit ära. Kõigepealt läksime väikese ringiga jäätisekohvikusse. Kuulus itaalia gelato ei olnud esialgu liialt muljetavaldav. Liiga magus ja rammus oli. Alles viimasel õhtul avastasin, et on olemas tõeliselt häid sorte. Metsamarjajäätis oli väga hea. Toidukultus on omane vist kõigile itaallastele, paraku jäi see pika sealviibimise jooksul ka mulle külge ja ma vist ei suuda end takistada toidust kõnelemast. Ärge siis liialt näljasena igaks juhuks edasi lugege.
Noh, ja siis me sõime jäätist ja jalutasime üsna sihitult ringi. Tänavad olid palistatud võlts-Luis-Vuittonide ja võlts-Pradade ja võlts-mis-iganesitega. Kuna minu prillid olid vahetult enne lennukisse astumist katki läinud, tahtsin uued osta. Ma ei tea, kuidas see juhtus, et ma endale võlts-Armani prillid muretsesin. Ühel hetkel proovisin prille ette, järgmisel olid prillid kotti pandud ja rahakotirauad avatud. Ma ei tea kuidas see juhtus. Need prillid mulle eriti ei meeldinud ka. Aga vot juhtus.

Ja siis juhtus see, et päev sai kuidagi ülikiiresti otsa, sõitsime Roomast minema, sinna, kus ma järgnevad päevad ööbima pidin. Vaikne ja rahulik ja ilus. Aias kasvasid oliivipuu ja aprikoosipuu kaugemal sidrunipuu; kohe-kohe olid kirsid valmimas. Ja siis sain ma esimese pasta-annuse. Igal kuradima pastal on oma nimi. Mitte ei suuda meeles pidada, mis nimi mingil pastal on. Õppisin ära kaks juustu - parmeggiano ja pecorino. Hoidku jumal, et sa esimest kahest parmesaniks nimetad. Parmesan on ju Parmeggiano odav koopia, peaaegu, et jumalateotus. Pecorino on aga lambajuust. Mina suudan mõlemat süüa, aga kui ma neid kodustele pakkusin, siis nägin vägevaid grimasse. Ja Liisi suust kuulsin hindamatuid kommentaare. Parmesan (mis siin ikka paremggianoga peenutseda) on päris hea, aga ma kardan, et lambajuust jääb vist aastateks külmkappi nukrutsema. See pecrino, mida ma kaasa ostsin oli palju soolasem ja vängem kui see, mida mulle IP pakkus....

Järgmisel päeval sain ma esimese kultuurišoki. Väga ebaorginaalne, aga seegi oli kulinaarne. Niivõrd-kuivõrd. Hommikusöök kujutas endast nimelt teed ja küpsiseid. Ma arvasin, et küllap on tegemist mingi eel-hommikusöögia. Aga see oligi päris hommikusöök. Ja kui ma sellest aru sain, oli juba liiga hilja....

Siis läksime Frascati linna. Armsad kitsad tänavad, palju purskaevusid, akende all kuivav pesu, inimesed, liiga palju autosid....Jalutasime jälle niisama ringi. Siis läksime vaatama mingit villat, mis asus mäe otsas. Noh, tegelikult muidugi künka otsas. Aga kogu tee kulges tõusujoones ja mina, kes ma olen karastunud pea igapäevase Vanemuise mäest üles rühkimisega, arvasin end küll otsi andvat. Aga ega ma siis ei saanud nõrk välja näha. Neelasin hingeldused alla ja rühkisin ja rühkisin ja siis leidsin õnneks poole tee peal ettekäände peatumiseks. Kassid :) Villa oli muidugi ilus ja tore, aga tegelikult jäi enam meelde (lihtlabane) maastikuvaade. Oh, mountains, ütlesin ma. No! hills, ütles IP.

Järgmine päev läksime Rooma. Autoga metroo lõpp-peatusesse ja siis maa alla. Ei olnud see, metroo nii värvikas midagi. You're not a subway virgin, nagu IP tabavalt ütles. Ei ole jah. Lihtsalt igav oli metrooga sõita. Isegi huvitavaid inimesi eriti polnud. Küll olin aga mina piisavalt huvitav. Tajusin uudishimulikke pilke. Ei tea, kas sellepärast, et nägin välja nagu soojast ilmast eufooriasse sattunud põhjamaalane (kandisn sandaale samas kui teistel oli kampsunid ja kohati sallidki) või sellepärast, et reisisin koos Päkapikuga....Metroo ei olnud midagi erilist, aga metroost välja saamine tekitas küll paanikat. Mingi igikestev tunnel. Kogu elu nagu käikski maa all. Ja kuna ma ei tunne ennast erilise mullamutina, siis tekitas see sumbunud õhk ja kogu tunnelites liiklemine üksjagu klaustrofoobiat, mis paranes maa peale jõudes vaid õige pisut, sest absoluutselt iga ruutdetsimeeter oli inimestega täidetud. Mitte, et ma oleksin nii naiivne ja arvaksin, et rahvast ei ole. Aga ikkagi... Enamasti turistid muidugi. Ei olnud siin mingeid kauneid arhitektuurielamusi. Ma ei näinud lihtsalt inimestest läbi. Noh, tegelikult oli ka veidi lahedamaid paiku, aga Fontana Trevi purskkaevu ma mingit münti küll viskama ei hakanud. Ei viitsinud trügida ja polnudki nii kindel, kas ma üldse tahan siia ülerahvastatud linna tagasi tulla... (Trevit nägin ma tegelikult kolmandal reisipäeval, aga kronoloogia on mul niikuinii sassis.)

Siis tutvusin kohustuslike vaatamisväärsustega - Piazza venezia, Kapitooliumi mägi, Colosseum, riburadapidi kõiksugu varemeid, kirikuid. Katakombidesse läksime ka ....Colosseumi me sisse ei pääsenud, sest kell oli juba kuus läbi (Siis ma veel ei teadnudki, et nii mõndagi paika jõuame nimme liiga vara või liiga hilja). Varemete sest lemmikuiks kujunesid kasside koloonia varemed. Oli mingi suvaline arheoloogiline plats keset Rooma linna, mis kellelegi korda ei läinud. Aga siis tekkis nende varemete vahele kasside koloonia ning varemed muutusid populaarseks. Noh, kellele siis kassid ei meeldiks....Ja kassidele meeldis meeldida....Poseerisid rõõmuga totrate turistipiltide tarvis. Muudest veidrustest Rooma linnas tasuks nimetada püramiidi, mille mingi Egiptuse- vaimustuses Rooma ülik enesele ehitada lasi. Wiki räägib lähemalt. Inimveidrikest jäi silma selline vallatu ja edev vanaonu Marcel, kes oma šõuga isegi Youtube'i jõudnud on (samas, kes ei oleks). Muidugi te mõistate, et viidatud link viib eriti turistikavliteediga videoni. Ja põhiline- selle vanamehe "vana-hobune-tahab-kaeru" vallatud näoilmed ei tule üldse esile. Aga vaadake, kui julgete. Siinkohal avaldan esimese kehva turistipildi vett joovast Vabadussambast. Ta polnud paraku üldse nii põnev kui Marcel...Seistes oli ta eriti igav...igatahes, siin ta on, voilà!


Aga mulle tundub, et ma siiski ei suuda kõike ühte sissekandesse mahutada. Tuleb ikkagi edasibakatada. Ciao ja millalgi tuleb sellele jutule teine osa....

paar sõna Peterburist

Peterburi oli väga tore. Suurlinnades hulkumine mulle meeldib. Poleks viisat tarvis läheks kohevarsti tagasi. Tegelikult ei näe nädalavahetusega mitte miskit. Isegi muuseumitesse eriti ei jõudnud. Rohkem lihtsalt tänavad, kanalid, sillad ja ehitised. Ja loomulikult inimesed. Sest just suurlinnas näeb inimesi. Üks lõik Nevski prospektist sai vaat et pähe õpitud. Käisime kogu aeg jala ning mööda Nevskit. Jala käia on tore, aga aeganõudev. Nii ma siis kauaigatsetud Ermitaaži ei jõudnudki. Neelasin alla pettumusepisarad ja vaatasin hoopis Peeter-Pauli kindlust. (Ermitaaži jaoks tuleks teha omaette reis niikuinii).

Pilte ka eriti ei teinud. Fotokas streigib ja tuju ei olnud. Mõned klõpsud ikka. Üsna suvalised stseenid aga mulle endale rohkemütlevad kui kõik need turistipoosed. Kõige huvitavam oli tegelikult röntgenimasinal tukkuv kass vene piiripunktis. Aga piiripunktis ma niikuinii fotokat välja tõmmata ei julgenud.

Tekstid on igal pool. Ka Peterburis. Veerisin siltidelt vene keelt. Eriti palju nalja tegi "Eлки- палки" nimeline restoran. (muide, kus see täppidega vene "e" end peidab?) Vahepeal suutsin ka kaks-kolm sõna vene keelt rääkida ka. Inglise keeles tunnen end siiski turvalisemalt. Isegi Venemaal. Studentka ja harašo ja spasiiba ongi enamvähem kõik mis ma öelda suudan. Kui ma rohkem ütlesin, eeldasid nad, et ma saan aru ja rääkisid rohkem, kui ma aru sain :D

Metrooga ma kahjuks ei sõitnud. Aga jala käimine on tore. Põnev kogemus oli tulla kl 7 hommikul bussilt maha, ja hakata enda arust õiges suunas kõndima. Kõndisin ja püüdsin mitte turist välja näha, sest hommikupimeduses ja- tühjuses ei tundu see just kõige targema teona. Kõndisin ja linn muutus. Vahepeal oli liiklust ja maju ja vahepeal oli täielik mahajäetus, mingi raudteesilla ehitus. Siis oli jälle liiklust, mingi raudteemajake ja koer. Mulle vastutulev mees silitas teda ja koer oli rahul. Mina möödusin koerast ja koer pistis kisama. Koer-ksenofoob. Olin surmani ehmunud, aga koer kartis mind rohkem kui mina teda ja ma sain tast lahti. Lõpuks oli päris-linn, liiklus ja veidi hilisem hommikutund. Hotell ja kerge puhkus ja raskevõitu seljakotist lahti saamine. Õhtul oli Armeenia restoran. Toit oli maitsev, aga venemaa restoranides lastakse ikka kohutavat muusikat. Natuke kummalis-kodune oli ka : miljon roosi ja muu säärane tümakas. Hästi valjusti loomulikult :)

Veel esinesid Kaasani ja Iisaku katedraalid, Ermitaaž ja Admiraliteedihoone, Peeter-Pauli kindlus, Neeva...

ära

Põgenen. Mitte paaniliselt, vaid organiseeritult. Viisa tellitud, raha vahetatud, kott pakitud, piletid ostetud. Ikkagi on hirmus. Sest natuke ongi nii, nagu Goodmani "Päikesemärkides" L.Carolli tsitaadi abil on välja pakutud. "Ma olen...väike tüdruk". See väike, kohe 22-aastane tüdruk, läheb nüüd üksi üle piiri suurde linna. Jah ma saan G-ga kokku küll, aga ikkagi. See üksi reisimine on nii kohutavalt hirmus. Ja põnev!

Ma ei hakka täna heietama. Tahtsin öelda, et olen nädalavahetusel ära ja telefon on väljaspool leviteeninduspiirkonda. Tagasi tulles olen saand ametlikult aasta võrra vanemaks. Imelik on. See juhtub iga aasta, aga imelik on.

Pilti ei saa panna, mingi error on. Vaadake siit. Aadress reedab reisi sihtpunkti.

pime ja vaikne

Nii vaikne. Olen muuseumis ööd veetmas. Ei, ikka veel ei karda siin üksi olla. Mulle tegelikult meeldib. Ja ma arvan, et kui ma laiskusest vabanen, siis lähen kõnnin natuke siin pilkases pimeduses ringi ka. Metsa ma küll jah vaevalt minna julgen. Seal on kindlasti kratid ja külmkingad ja mine tea, kes veel.

Oh jah. Nii vaikne. Eriti peale niivõrd jutukat nädalat. Too itaallane. Ja Liis ka. Ja palju nalja.

Ja palju eestimaa avastamist.

Kõigepealt jalutasime Tartus linna peal ringi, aga siis ma kutsusin ta meile külla ja meil oli lõbus kella kaheni öösel. Tegime väga jaburaid asju ja Liis nagu kohe pidi näitama me jaburaid videoid(ja see, et mina neist juttu tegin, EI tähenda, et ma tahaksin neid kellelegi peale Liisi ja iseenda näidata). Süüdistada võiks ju veini, aga järgmisel õhtul oli vint veel rohkem üle keeratud ja alkoholi mängus ei olnud.

Hommikul võtsime rendiauto ja läksime Peipsi äärde. Kolkja, Kallaste, hiljem toiduks haug ja koha. Siis läks pimedaks. Pilkases pimeduses nägime Vasknarvat ja pilkases pimeduses hiilisime Kuremäe kloostrisse, kus käis jumalateenistus (kuidagi sallivad oldi isegi meiesuguste vastu). Panin salli pähe, et juuksed ära katta ja piilusime sisse. Võimas kogemus. Oli natuke võõrastav seal olla, selline uskmatu nagu ma olen, aga mingi pühalikkuse tunne sellegipoolest tekkis. Ja mingi ahistus ehk samal ajal ka...ma ei tea.

Siis nagu kord ja kohus ka Viitna kõrts. Veel jaburusi ja mingid imelikud mõtted. Miljon fotot juba siis. Ja pildistamispahe üha süvenes järgmisel päeval kui sõitsime ringi Lahemaal. Olin loll tibi ja peatasin auto täpselt vale koha peal. Oleks võinud ju seisma jääda e n n e porimülgast, aga ei. Õnneks oli olemas kogenud sõidumees, kes siis minu apsaka ära parandas. Minul oli natuke häbi aga Liis vist õnneks olukorra tõsidusest aru ei saanudki :) Muidu oleks mul ehk topelthäbi.

Aga ülejäänud tee sõitsin ma ise. Jah, nii tore on sõita autoga. Eriti inimtühjadel teedel, kus maanteed raamistavad raagus puud. ja sina sõidad ja sõidad ja sõidad...Eile, üleile ja täna.

aga eile viisime auto koju (sest rendiauto asemel oli nüüd vana hea emme peugeot), hüppasime Vildest läbi ja siis linna. Kiusasime Liisi, kes pidi terve päeva tartu bussi peale minema ja kes siis viimaks läks 23.00 bussile. me aina veensime ja veensime teda ja itaallane laskus trollis lausa põlvili ja suudles ta kätt, et ta ometi meiega tuleks. ja siis olin ma muidugi kade, et miks mina nii kergelt nõustusin ja sellist koomilist žesti mulle ei pühendatud. No, sain ka mina seda siiski tunda, kui astavasisulise märkuse tegin :D

Ja lõpuks läks Liis ikkagi bussile. Ja mina jäin veel natukeseks linna. Viimane õhtu ja viimased 45 minutit veel. ja siis hakkasid välja kooruma sügavamad asjad. Imelik oli. Väga väga imelik oli. Korraga hea ja nii nukker ja...

Täna mulle see üksindus ei meeldi. Mõtlen ikka veel eilsest. Nendest viimastest hetkedest. Mitte ei saa aru. On ikkagi nukker ja samas kui mõistust ei oleks, siis kuidagi eriliselt hea. Aga mõistus tahab kõike hästi labaseks ja ratsionaalseks muuta. ma ei saa aru, mis toimub minus eneses ja praegu samal ajal mõtlen ma ühele temale. Alles oli kõik nii klaar. Nüüd on vesi jälle sogane. Ah ma ei tea, ärge pange tähele :)

Siiski, nii tore nädal, et lausa uskumatu.
Lähen hingan veidi värsket õhku ja vaatan pimedust..

19.15 Viis minutit peale blogimist läksin õue. Vaatasingi konkreetselt pimedust, sest midagi muud küll näha polnud. Hea, et ma vastu puud ei kõndinud. Oli arukas mõte asjad autost valges ära tuua. Muidu oleksin ma ehk veel ära eksinud. Niisugust pimedust ma pole kogenudki. Eksootika missugune :)

reisimuljed 4

Pariisist sõitsime minema. Sai võetud suund Normandiale. Enne tegime veel peatuse Giveny külas, mille elanikud kunagise prominendi tõttu päris rikkaks on saanud, nagu giid mainis. Givernys elas nimelt kuuls impressionist Claude Monet. Monet on tõesti väga tore aga see, mida meile seal näidati, tekitaski minus mõtte sellest, kas siis Võrus või Türil parki ei saa minna. Meid viidi nimelt vaatama moodustist nimega Monet' aiad. Muidugi oli ilus aga põhimõtteliselt ju ikkagi lihtsalt ilus park. Pargi omapära oli selles, et seal nägi kasvamas bambust- seda Eesti parkides tõesti kasvatada ei saa. Ja paadimeest nägin ka. Tema oli küll tore - vähemalt kaugelt vaadates.


Monet' majja lasti meid, turistide horde, viisakalt sisse. Vaatasime siis tema kuulsate maalide reproduktsioone, tema tube ja mööblit, kööki ja sätendavaid vaskpotte. Aga mina mõtlesin sellele, et võibolla kolmekümne aasta pärast on majatrepid ja põrandalauad lootusetult lohku vajunud, sest iga päev käib lihtsalt liiga palju turiste seal trampimas. Ja oh õudu - mina olen üks nende seast! Muidugi ma vingun oma nn reisikirjas liiga palju aga see ei tähendaks et mulle reis ei meeldinud. Lihtsalt selmet rõõsa ja rõõmsana nautida, pidin isegi teadmata põhjustel ka natuke tõsiselt turismi tagajärgedele mõtlema. Ja need tagajärjed ei ole ju eriti meeldivad. Ma arvan, et ainult rändrohutirtsude parv on hullem kui rändturistide parv. Ja sedagi põhiliselt seetõttu, et paljud lollid turistid ostavad mingeid lolle ja maitsetuid suveniire. Kuidagi peab ju ära elama. Turism aitab hädast välja. Ainult nende mõttetuste tootmine kulutab ressursse ja saastab õhku....No tegelikult olid aiad tõesti ilusad aga - Võrus on õige mitu parki

Järgmine paik - Deauville. Kuurortlinn Normandias. See tähendab merd ja liiva ja ilusat ilma ja palju puhkusemeeleolus lõdvestunud inimesi. Lisaks sellele on seal kalaturg saja merest püütud imeelukaga. Seda kõike me ka nägime. Muidu oli tore ja mittepealetükkiv linnake, kuhu lösupuhkuseks võiks ju tõesti minna. Aga mis vaatamisväärsusi seal olla võiks, ma küll ei tea. Ja sel juhul lähen ma parema meelega Haapsallu. Samas oli selles linnas mingi prantslaslikult mõnus aura. Võiks ju sisse põigata kui sinna kanti sattuma peaks. Nunnu linnake Atlandi ääres.

Deauvillest sõitsime edasi nn siidripealinna Beuvron en Auge'i. Vot see oli küll mõttetu koht! Lihtsalt üks küla keset eimiskit. Ja siidrit tehakse igal pool, mitte ainult selles külas, mis nägi välja liiga ninnunännu selleks, et lihtsalt üks külake olla. Tundus liiga ilus. nagu ei elakski seal kedagi peale maniakaalsete aednike. Olen ma liiga küüniline? Võibolla. Grupi vanematele daamidele meeldis see külake väga, sain ma aru. Aga minul polnud seal midagi näha - ainult erkroosad lilled pottides kogu ümbrust enese värvidesse uputamas ja klaasike siidrit. See siider oli päris huvitav - esimese lonksu järel tundus mulle, et ma jõin käärima läinud kodust õunamahla. iseenesest olen ma aga ma joonud palju hullemaid jooke. ma ei tea- sinna ma enam ei läheks. On paremaid kohti. Aga kuna ta nagu tee peale jäi - miks siis mitte?

Siis peale pikka aga ilusat sõitu künklikel teedel, jõudsime järjekordsesse hotelli. Sõime õhtust, jõime veini. Ja ilma suuremate seiklusteta läksime magama. Hommikul jätkasime turismiga.

Kui te nüüd arvate, et ma aina vingun ja miski mulle ei meeldi, siis nüüd tõestan, et tegelikult meeldis ikka küll. Sest nüüd jõuame selle minu kõige lemmikuima objektini. Selleni, mis oli tõesti erakordne ja ilmeline. Ja see ime on Mont Saint-Michel. Päratusuur klooster kõrge mäe otsas. Kusjuures mägi ise on saare peal, mis algselt oli maismaaga ühenduses ainult mõõnade aegu. Ideaalne eraldatus! Noh vähemalt vanasti, mil turiste asendasid palverändurid, kel mugavate busside asemel olid heal juhul eeslid või muulad :) Aga St- Michel oli tõesti vapustav. Vaated, arhitektuur, keskaegne vaimsus ja kujutlusvõime, mis kohe tööle hakkas. Minule meenus seal turnides nii mõnigi kord Eco "Roosi nimi". Aga mängin leekgootikat ja romaani stiilis lagesid ja imekaunist ristikäiku, mis kõrgus vaat, et kuristiku kohal. Tõeline elamus! Raske on seda sõnadesse panna. Minu jaoks aga võimsaim vaatamisväärsus!

Kuna Saint- Michel neelas kogu minu imetluse, jäi mulje Chenonceau lossist selle võrra lahjemaks. Olin juba väsinud ja muljetesse uppunud. Jälle üks loss, mis siis? Aga tegelikult tagantjärgi mõeldes, oli tegemist vägagi ilusa ehitisega, millel veel põnevam ajalugugi. Lihtsalt Normandiast tagasi Kesk-Prantsusmaale (Loire'i jõe orgu) sõitmine kulutas liiga palju energiat. Ega ma ei salgagi, et ma nõrk olen :D Noh, kappasin selles Chenonceau's veidi ringi ja saigi küllalt. Nüüd on kahju, et jõudu nii väheks jäi. Tõesti ilus loss! Eriti meeldis mulle see, et ta oli justkui vee kohale ehitatud. mmmm...järgmine kord?



Peale lossi külastamist tegelesime veidi lõbusama tegevusega: veel üks veinidegustatsioon. Seekord saime proovida selliseid veine, mida Eestis miskipärast ei müüda. Kohalikke Loire'i oru veine siis. Veinid olid toredad kuigi ega ma neil erilist vahet ka seekord ei teinud. Siiski oli see veinidegustasioon meeldivam, sest seekord polnud veinikallajaks mitte mingi habemikust vanamees (kes iseenesest oli küll põnev), vaid kena noormees Mathieu. Jaaaa! Silm lausa puhkas ja murdosa sekundi jooksul mõtlesin sellest, kuidas seda Mathieu'd küll ära võrgutada saaks:D Aga nagu selgus olid tal juba naine ja lapsed ja nii purju ma nüüd paarist klaasist veinist ka ei jäänud, et peresid lõhkuma hakata.

Peale veinidegustatsiooni lõbusas tujus ja kahe pudeliga kotis, sõitsime hotelli. Viimasesse. Aga sellegipoolest ei veetnud me oma aega numbritubades. Läksime hoopis linna peale Prantsusmaast viimast võtma. Olime Blois linnas, kas siin on tore loss. Sõime kõige kallima aga kahjuks mitte kõige õhtusöögi ja jalutasime niisama ringi. Jälle kena linnake, ei ole midagi öelda. Siiski - minu süda jäi St- Michelli.



Ja siis jälle hommik, jälle bussi. Pissi- ja võileivapeatused, ei muud. Vahetult enne lennujaama veel Mulhouse'i linn, kus on üllatavalt ilus katedraal. Aga piirkond ise on juba segu saksa ja prantsuse kultuurist. Nii et katedraaliesine plats oli rohkem saksamaa kui prantsusmaa, lehvivast lipust hoolimata. Oli tore, aga viimaks lennuki peale saada oli ka väga tore, sest reis oli pikk ja ilusatest mälestustest hoolimata natuke ikkagi liiga kurnav. Nii me siis jõudimegi Euroairpordist Tallinna lennujaama. Käisime Ülemistest toitu ostmas ja läksime koju eestimaa eluga kohanema.

Ja lõppsõna? Vahepeal tüütas kohutavalt ära aga üldjoontes oli tegemist ikka vapustavalt toreda reisiga. Viimati käisin ma rühmaga reisimas 20. sajandil. Siis olin ma veel päris väike. Aga kartustest hoolimata polegi rühmaga reisimine nii hirmus kui ma ette kujutasin. Paljuski on niimoodi hõlpsam reisida, sest keegi juhtoinas hoolitseb piletite eest ja näitab teed, võibolla isegi räägib mida vaadata. teisalt meeldib mulle olla ikka oma aja peremees ja uimerdada täpselt nii kaua kui soovi on. Nüüd ma siis tean, kuhu tasub Prantsusmaal teine kord minna. Ja nüüd tahan ma sinna minna - omapäi- seda enam.

reisimuljed 3, Pariis

Üks asi, mis mulle suurlinnade juures meeldib on see, et seal on koos tuhat liiki sulelisi ja karvaseid. Ehitised ehitisteks ja kunst kunstiks - muidugi väga tore ja nauditav - aga suures linnas keskendun ma eelkõige inimeste vaatlemisele, sest suures linnas on palju inimesi, keda vaadata. Ma arvan, et suurlinnas tuleks endale alati veidi aega võtta, kui raha on, siis kohvikusse akna alla istuda, kui pole, siis näiteks parki minna ja jälgida neid inimmasse, kes mööduvad. Juba Berliinis nägin üksjagu põnevaid tüüpe. Pariisist sain oma tüüpide kollektsiooni veel põnevaid isikuid. Kaks täisaafriklast, kes kõndisid ja riietusid nagu kuningannad. need kaks parajalt paksu naist, kel seljas lillelised aafrikapärased kleidid ja turbanid, õõtsusid mõnusa väärikusega kuskil Popidou keskuse juures. Sealsamas nägin ka üht mees hiigelsuure koeraga. Vägev kontrast, sest siiamaani olin näinud vaid väikeseid nähvitsaid. Montmantre'il nägin agressiivseid, lausa kurje kunstnikke, kes võitlesid turistide pärast. Erkordsete elamuste hulka kuulus ka giid, kes oli küll eestlane, aga 18 aastaga, mis ta Pariisis elanud oli, muutunud tõeliselt sädelevaks persooniks, kes totrate (aga naermaajavate) naljadega otsekohe grupi vanaprouade soosingu võitis. Ülejäänud reisi jooksul tiirlesid vanaldased groupie'd pidevalt oma iidoli ümber :) Mina vaatlesin seda omapärast persoooni ohutust kaugusest. Samas ei saa kohe kuidagi märkimata jätta, et ilma seesuguse giidita oleks meie reis palju hallim ja tüütum olnud.

Kahjuks olen ma häbelik ja minu käsi ja silm keelduvad inimesi avalikult ja otsekoheselt pildistamast. Meest koeraga pildistasin salaja. Nii jääbki see rikkalik ja kirju inimseltskond teie endi avastada (: Seda saab, muide, väga edukalt ka näiteks Tallinnas harrastada.

Muidugi on linna tõeliseks avastamiseks vaja aega. Meile anti ainult päev. Ilmselgelt on seda vähe. Eriti kui suurem osa sellest päevast tuleb veeta teiste samasuguste turist-veiste karjas. Mina oleksin tahtnud näha tõelisi pariislasi, jalutada bulvaritel, niisama uneleda. Kahjuks karjatati meid lihtsalt ühe turistilõksu juurest teise juurde. Sellele vaatamata mulle linn meeldis ja oma suuremeelsuses olen valmis talle veel ühe võimaluse andma. Tegelikult tahangi juba tagasi! Aga tõepoolest bulvaritele jalutama ja parkidesse uimerdama - seal näikse rohkem värvi olevat. Ei ma ei kurda. Koledaid asju meid vaatama ei viidud. Iseasi on muidugi maitseküsimus: mis on kole ja mis ilus. Sacre Coeur'i kirik on muidugi väga kena küll aga minu jaoks tsipa läila. Oleksin valinud selle asemel hoopiski näiteks Pantheoni külastuse. Aga seda näidati meile ainult bussiaknast. Võibolla ongi hea - nüüd pole mu illusioonid selle hoone koha pealt veel purunenud.

Pariisi Notre Dame oli aga lausa vapustav. Turistihordidest hoolimata! Võibolla meil lihtsalt vedas (ühe õnn, teise õnnetus): kuna kiriku kardinal oli äsja ära surnud, korraldati katedraalis mälestusteenistust. Orel mängis ja see helitaust lisas kirikule palju-palju võimsust juurde. Aga võibolla on lihtsalt üks teatud kunstiajaloo õppejõud ka mind oma keskaja-vaimustusega ära rikkunud? Sellegipoolest tundub mulle 12. sajand (Notre Dame'i ehitustööde algus) siiram ja kaunim kui 19. sajand (Sacre Coeur). Hea meelega ummistaksin nüüd selle sissekande ainult Notre Dame'i piltidega aga ega nad just eriti professionaalsed fotod ju ei ole. Pealegi fotod vitraažidest ja lagedest ja sammastest ja millest kõigest veel, pole pooltki see, mis on oma silmaga seda vaadata. Pealegi tunneb vaadates ka avarust, mida kahemõõtmelise pildi peal lihtsalt kujutada ei saa. Nii, et leppiga ühe hästi prosta ja tüüpilise turistikaga :) Aga siin on vähemalt kogu fassaad näha.

Peale Notre Dame'i tutvusime järgmiste kohustuslike Pariisi vaatamisväärsustega. Enne juhatati meid aga ühte labasesse kuid odavasse söögipaika, sest nagu ennemalt juba vihjatud - enne füüsilised vajadused, siis kultuur. Söömine lõpetatud, jalutasime niisama. Käisime nagu kord ja kohus ka poest prantsuse juustu ostmas. Kiire pilgu heitsime ka Pompidou keskusesse. Mina olin juba selleks ajaks küll juba üsna tülpinud ja mingit soovi kuskile platvormile vaadet nautima minna ma ei soovinud. Pealegi, selleks oli meil ju planeeritud Eiffeli torn. Nii et peale väikeseid lahkhelisid me lihtsalt jalutasime veidi, tellisime imepisikese aga väga hea tassitäie kohvi ning asusime inimesi vaatama.

Turism ei ole puhkus, vaid raske töö. Nii polnud mingisugusest hotelliminekust loomulikult juttugi mitte. Selle asemel tariti meid Triumfikaart vaatama. Oli küll ilus aga oma antiigivaimustuses, hindan ma Orange'i kaart veidi enam. Kasvõi sellepärast, et seal oli märksa vähem rahvast :) Siiski on Pariisi triumfikaar ka igati tore asjandus. Eks tulevikus meenutan pilte vaadates seda kaarekest ka märksa soojemate sõnadega kui praegu. Champs-Elysees meeldis aga jällegi väga. Avanev pilt oli eriti ilus just läbi triumfikaare vaadatuna. Ainuke häda oli selles, et kuna triumfikaar on suur monstrum, siis lähedamalt temas ilusat pilti ei saanud. Ja sellepärast ongi olemas professionaalsed fotograafid, kellel on parem varustus, parem kompositsioonitaju ja rohkem aega. Sellegipoolest ei jäta mina oma tobedat klõpsimist :)


Triumfikaarele järgnes Eiffeli torn. Omal ajal ajutiselt vaid maailmanäituseks püsti pandud torn kavatseti hiljem maha lammutada. Kõiksugused omaaegsed kultuuriinimesed nõudsid selle jäletise maha võtmist. Jäletis jäi aga oma kohale, sest sinna otsa upitati mingi raadiovärgendus. Eiffeli torn on muidugi huvitav, kuid vaatame tõele näkku- on tõesti jube. Võibolla ta sellepärast nii kuulus ongi? Igatahes torn olgu seal pealegi kui tahab ainult sinna otsa ukerdada küll ei tasu. Miljon inimest seisab järjekorras selleks, et maksta üüratu piletiraha, misjärel nad lifti topitakse ja üles küüditatakse. Siis tuleb jälle ilge aeg veisekarjana järgmise lifti juures oodata. Vaade oli ilus küll aga mingit erilist naudingut see ei pakkunud. Aega oli meeletult vähe ja kõik itaallased, britid, jaapanlased ja kes kõik veel elasid seljas. Ja kuna langevarju mul juhuslikult kaasas ei olnud, pidin peale 5-minutilist veendumust, et torn on suht mõttetu, jälle ilmatuma aja allasõitva lifti järjekorras passima. Muu! Moraal: ärge nakatuge massipsühoosi! Kui kõik lähevad, võib üks siiski loobuda ja oma aega hoopis paremini näiteks pargi murul lesides inimesi vaadates veeta.
Õnneks on nüüd see raske kohustus täidetud ja Eiffeli-tornis-käidud nimekirjapunkti taha võib linnukese panna. Muidugi ega ma sellest peletisest ju korralikku pilti ka ei saanud. Ainult mõned mittemidagiütlevad vaated. Üks vaade mulle siiski meeldib: siit on näha, et erinevalt Tallinnast on Pariisis olnud normaalsed linnaplaneerijad. Ilmselt lihtsalt ajalooline õnn....siiski on pilvelõhkujad rahumeelselt oma linnajaos (kus on nende koht) ja ei trügi igale poole (kus neid tegelikult vaja pole).

Pariisi päevale pani punkti õhtune laevasõit mööda Seine'i (jaa, see on nii tüüpturistilik, et mul on lausa häbi :D), mis iseenesest oli mõnus ja lõõgastav, sest vahelduseks ei pidanud trampima või rüselema. Võis lihtsalt oma toolikesel istuda ja aknast välja vaadata. Külma ja tuult mittekartvad inimesed võisid lausa õue minna. Mina seda igatahes tegin ;) Külm tuul värskendas keha ja aju. Vaatepilt oli kaunis aga alateadlikult nautisin ka seda, et peale laevasõitu saab ometi hotelli magama ja nähtut seedima minna. Jah, Pariisile olen nõus andma veel ühe võimaluse (või lausa mitmeid). Ainult võtke see jube torn maha :)