Vecchio frack

Domenico Modugno - Vecchio frack

ja tõlkekatse:

Vecchio frack                              Vana frakk

E' giunta mezzanotte                    On kätte jõudnud kesköö
si spengono i rumori                    väljalülit hääled
si spegne anche l'insegna             ja välja lülit ka viimase
di quel'ultimo caffè                      kohviku silt
le strade son deserte                    tänavad on tühjad
desterte e silenzione,                   inimtühjad,  vaiksed
un'ultima carrozza                       viimane voorivanker                
cigolando se ne và.                      kriuksudes läheb mööda
                           
Il fiume scorre lento                   Jõgi voolab vaikselt
frusciando sotto i ponti               kahisedes sildade all
la luna slende in cielo                 kuu hiilgab taevas
dorme tutta la città                    magab terve linn
solo và un'uomo in frack.            kõnnib vaid frakis üks mees
                                                    
Ha il cilindro per cappello         Tal mütsiks peas on torukübar
due diamanti per gemelli           varrukail kaks mansetinööpi teemantist
un bastone di cristallo                käes kristallist jalutuskepp
la gardenia nell'occhiello           nööpaugus gardeenia
e sul candido gilet                      ja lumivalgel vestil
un papillon,                                kikilips
un papillon di seta blu               kikilips sinisest siidist
s'avvicina lentamente                ta aeglaselt läheneb
con incedere elegante               elegantsel kõnnakul
ha l'aspetto trasognato              tundub unistavat   
malinconico ed assente              nukralt, eemalolevalt
non si sa da dove vien                pole teada, kust ta tuleb
ne dove và                                 ega seda, kuhu läeb          
chi mai sarà                               kes küll on
quel'uomo in frack.                    too frakis mees.

buon nuite bonne nuite              buon nuite bonne nuite
buon nuite bonne nuite              buon nuite bonne nuite

Bouna notte                              Head ööd,     
va dicendo ad ogni cosa            ütleb kõigile
ai fanali illuminati                    süüdatud laternaile
ad un gatto innamorato             ja armunud kassile,
che randagio se ne va.              kes lonkides läeb mööda

(musica)

E' giunta ormai l'aurora           Nüüd juba saabubud on koit
si spengono i fanali                  väljalülit laternad
si sveglia a poco a poco           ärgatakse tasa tasa
tutta quanta la città                  kõikjal terves linnas
la luna s'è incantata                  kuu on äranõiutud
sorpresa ed impallidita             imestunud, kahvatunud       
pian piano                                tasa tasa
scolorandosi nel cielo sparirà   tuhmudes taevast ta kaob
sbadiglia una finestra               haigutab üks aken
sul fiume silenzioso                  jõe kohal vaiksel              
e nella luce bianga                   ja valges valguses
galleggiando se ne van             hõljudes ujub mööda
un cilindro                               üks torukübar
un fiore e un frack.                  üks lill ja üks frakk.        

Galleggiando dolcemente         õrnalt hõljudes
e lasciandosi cullare                end õõtsutades
se ne scende lentamente          ta tasakesi  laskub
sotto i ponti verso il mare        sildade alt mere poole 
verso il mare se ne và              ta mere poole läheb
chi mai sarà, chi mai sarà        kes küll on, kes küll on
quell'uomo in frack.                 too frakis mees 

Adieu adieu adieu adieu           Adieu adieu adieu adieu
addio al mondo                        adjöö maailmale 
ai ricordi del passato               minevikumälestustele 
ad un sogno mai sognato          unistamata jäänud unistusele
ad un'attimo d'amore               hetkele täis armastust,   
che mai più ritornerà.              mis kunagi ei naase

Lala la la lala la la...               Lala la la lala la la...


Muudetud 16.10.2010

Muusika-oraakel 2010

Vanasti ma ikka aeg-ajalt tegin neid suffleid. Ükskord sai isegi niimoodi tulevikku ennustada. Prooviks uuesti. Mis esimesel jaanuaril ikka muud paremat teha on?

1. Kuhu ma olen jõudnud aasta 2010 alguseks?

Nick Cave - Blue Bird

And I know that I fly and the rest is lie
Hold me, hold me, hold me close ...

Hmmm. Mitte midagi ei oska kommentaariks öelda. Aga laul on väga ilus.

2. Aasta 2010 põhiülesanne

Sibelius - Sonatine for Piano in F sharp minor, Op 67/1

Instrumentaal. Väga rahulik ja mõtlik, veidi nukker (siiski F-minoor ju) Aga...?

3. Eneseteostus aastal 2010. Minu «mina» 2008. aastal

Pink Martini - U Plavu Zoru

....U plavu zoru
Sa svjetlom, tu
Na mojo vrata
Ti stizes
Naci ces
Praznu postelju moju
Dok vlak nosi
Me' daleko

Oi, ma ei tea mis keelgi see on, muust rääkimata. Google Translate abiga sain teada, et keegi läheb rongiga minema sest mingi hääl kutsub teda ning keegi leiab eest tühja voodi. Rongiga meeldib mulle küll väga sõita, aga hääli ma (veel) ei kuule!

4. Rahaasjad aastal 2010.
Adriano Celentano - Spettabile Signore

La fame la sete
e un desiderio in piu di essere libero
la guerra e la pace e poi ancora la voglia di
odiarsi un po'.

Mind ootavad janu ja nälg? Ja vabaduseiha?

5. Sugulased ja naabrid 2010. aastal
Kate Bush - Prologue

We're gonna be laughing about this
We're gonna be dancing around
It's gonna be so good now
It's gonna be so good /.../

Roma Roma mia
Tesoro mio, bella
Pieno di sole luce
Bali cozi bene, bene
Pianissimo
Pianissimo

Kui Roomat mainitakse, lähen ma ikka veidi elevile :) Aga mind ikkagi veidi häirib, et cozi (õige: così) valesti on kirjutatud ja...mida tähendab bali? Mida see Rooma selles laulus otsib, sellest ma ka väga aru ei saanud, aga on nagu on. Kate meeldib mulle ikka.

6. Kodu aastal 2010.
Nick Cave and The Bad Seeds - Cannibal's Hymn

You have a heart and I have a key
Lie back and let me unlock you
Those heathens you hang with down by the sea
All they want to do is defrock you
I know a river, where we can dream
It will swell up, burst it's banks,
babe, and rock you
But if you're gonna dine with them cannibals
Sooner or later, darling, you're gonna get eaten
But I'm glad you've come around
here with your animals
And your heart that is bruised but unbeaten
And beating like a drum

Ljuudajeeda ljuudajeet priglašajet na abet. Net, ne priidu k tebe sassett...Juba viiendas klassis õpetati see meile selgeks, et inimsööjate juurde ei tasu minna :)

7. Armastus aastal 2010.
Adriano Celentano - Mi Fanno Ridere

No tõepoolest! Armastus ajab ikka naerma, vahel nutma ka. Nagu armastus ikka...

8. Tervis aastal 201o.

Charles Aznavour & Edith Piaff - Le Bleu de tes yeux

Silmakaega see aasta probleeme ei tohiks tekkida....

9 . Partnerlus aastal 2010.

Heather Nova - Drink It In

How many days are left
And what to spend them on?
Should I keep working
Or sit and marvel at the sky?
I think about your skin, your fragile skin
The heaven of life we're living in...

Oh, seda albumit kuulasin ma bussis Peterburi ja Peterburist tagasi. Sellega on seotud nii palju ilu ja roosamannat ja... Aga mingis mõttes on see selles "ennustuses" esimene laul, mis kuidagi loogiline on.

10 . Võõrad rahad ja laenud, müstika ja seks aastal 2010.

Joe Dassin - Le café des trois colombes

On se voyait au café des trois colombes
Aux rendez-vous des amours sans abri
On était bien, on se sentait seuls au monde
On n'avait rien, mais on avait toute la vie...

Tuntakse end ainsatena terves maailmas, pole midagi, aga on kogu elu. Tõesti väga müstiline. Ja rahaasjad jäävad siis jätkuvalt sellisteks nagu nad on....

11. Reisid aastal 2010.

Francesco De Gregori - Nero

La vita non è una passeggiata e il Nero lo sa

Elu pole jalutuskäik ja Nero teab seda. Eks ma siis lähen bussi, rongi, laeva ja lennukiga. Kuigi jah, tegelikult tahtsin just nimelt matkama minna....

12. Karjäär, firma areng, uued kohustused aastal 2010.

Vasco Rossi - Dormi, dormi

Stai con me... ci stai o no
ci stai un attimo......un giorno
ci stai per essere ancora mia....
oppure ci stai per non andare via!!

Jää minuga, hetkeks, üheks päevaks või jää et mitte lahkuda. Magan kõik maha või? Või tähendab see seda, et oodata on muutusi?

13. Sõbrad ja sotsiaalsed suhted aastal 2010.

Francesco De Gregori - Pezzi di vetro

L'uomo che cammina sui pezzi di vetro
dicono ha due anime e un sesso
di ramo duro il cuore
e una luna e dei fuochi alle spalle
mentre balla e balla

Armun kahe hingega muinasjutumehesse, kes käib paljajalu klaasikildudel ning tantsib ja tantsib ;) Aga väga tore laul on tegelikult!

14. Saladused, aga ka protsessid minu alateadvuses, mida ise ei tunneta, aastal 2010.
Roxette - Listen to Your Heart

I don't know where you're going
and I don't know why,
but listen to your heart
before you tell him goodbye.

Kas see käib selle muinasjutumehe kohta?

15. Kuhu olen jõudnud aasta 2010 lõpuks.
Vasco Rossi - Lo Show

Olen jõudnud lavale? Saan kuulsaks?

Hooked on a Feeling

heietusi

Tjah, peaks vahelduse mõttes miskit bloogi kirjutama, ütlesin Liisile. Noh ja millest sa siis kirjutada kavatsed? küsis Liis. Ah, heietan niisama...

Praegu sajab lörtsi ja ma pean tunnistama, et võrreldes vihmaga, on see samm paremuse poole, sest see on ju vähemalt pooleldi lumi. Soe sügis on tore küll, aga lumi oleks veel parem. Eriti praegu, kui hommikuti on isegi kell üheksa veel liiga pime selleks, et oleks mingisugustki entusiasmi end voodist välja ajada. Oleks vähemalt lumi....

Lisaks sellele on mul veel nii palju "asju" teha vaja, et tunnen, kuidas ma kohe paanikast plahvatada tahan. Kui natuke veidi sügavamalt hingata ja maha rahuneda, siis ütleb kaine mõistus küll, et tegelikult pole siin midagi ületamatut. Aga depressiivikust hakkan ma muutuma hüsteerikuks :) Jälle midagi uut ja ilusat (?)

Noh, tegelikult ma muidugi liialdan. Elu on väga ilus. Ja kõikide totrate äparduste ja viimasel ajal liiga tihedalt juhtuvate punastamiste kiuste on tore pingutada selle nimel, et end õnnelikuks mõelda. Lollakas, totakas, rumaluke, ullike, ütleb kiuslik sisehääl. Sa ei saa millegagi hakkama ja kõik mida sa siiski teed on kohutavalt kehvake. Ah, jää vait, ütlen resoluutselt ja mõneks ajaks ongi kõik korras. Sest tegelikult ongi kõik ilus. Näiteks teeb Liis praegu minu lõbustamiseks toredaid totraid nägusid ja mina muigan mõnuga. Eile tuli jälle titeuudiseid ja kuigi ma ei teadnud, mida täpselt arvata, olin siiski pigem rõõmus. Ja muu selline...

Loomulikult hakkab see sisehääl hädaladama ka selle üle, et kogu see postitus ja kogu see bloog on tobe ja totter. Ja võibolla ongi, aga mis vahet sel on? Tegelikult pole see ei selle hädaladava sisehääle ega ka mitte kellegi teise asi, eks? Ja kui see hääl lõpuks kasvõi ajutiselt vaikima on sunnitud, läheb esseede kirjutamine nagu lepase reega. Sest ilma selle pideva küündimatuse meeldetuletamiseta tulevad kindlasti säravad ideed ja entusiasm :)

Siiski-siiski pean ma tunnistama, et peale terve semestri kestnud korralikult 19. sajandi kirjanduse lugemist, paelub lihtlabane sokikikudumine mind märksa rohkem kui mõni Zola või Balzaci suurejooneline romaan....

Ja praegu meeldib mulle see laul:

Nüüd on külm ja pime ja ma võiksin tõepoolest magada nii neliteist tundi järjest. Tahaksin panna raamatud padja alla ja loota, et kõik mis seal kirjas on imbub minusse läbi kõrvade. Siis oleks niivõrd palju lihtsam, sest jõudu ei ole. Entusiasm esialgu veel on, aga kauaks seda jätkub, kui jõudu ei ole. 1000 + n lehekülge nädalas kõlab väga jubedalt, aga kummalisel kombel on see täitsa nauditav, sest kui seminarides tõesti diskuteeritakse, siis saan ma tohutul kombel targemaks. Ja targemaks (isegi kui see on rangelt võttes ebapraktiline tarkus) olen ma alati saada tahtnud.

Soov kirjutada Maailma Parimat Romaani on jälle suureks paisunud. Arvan, et täna õhtul, peale seda, kui ma viimaks olen lõpetanud selle ülimalt raskeks ja tüütuks osutunud kirjatükiga, teen endale tassitäie teed ja jõllitan pikalt tühja valget Open Office writeri akent.

Sügis on nii melanhoolne, nii piinav-pime ja selles on nii palju masohhistlikku naudingut. Eriti veel kui kuulata niisuguseid laule ja mõelda sellest, kuidas asja eest teist taga tahaks nutta ämbritäie pisaraid....Ometi on alles oktoober.

50 mila

Aga mulle meeldib see laul nii väga!

Elu jne

On hilisõhtu ja koju tuleb sõita läbi lumetuisu. Teed pole ollagi ja võibolla tekib alles praegu, alles esimest korda see tunne, et on vastutus mitme elu eest. On ilus, on ohtlik. Tahaks jõuda koju, kiiremini ära maanteelt, kus midagi näha ei ole. On nii ilus ja üle viiekümne sõita ei saa.

Hommik. Tegelikult küll juba varajane pärastlõuna. Oleme hiljaks jäämas. Väljas olles selgub, et oleme kinni pargitud. Mis teha? Noh, sõidame siis need kümme meetrit kõnniteel. Midagi ei ole parata. Eespool on pingviinikõnnakuga naine. Ta jääb ju lausa seisma. Ootame, et ta kõnniks kaugemale. Teeb sammu ja peatub, vaatab tagasi, samm, peatus, tagasivaatamine. Sõidame mööda. Ta näitab sõrmega vastu oimukohta ja demonstreerib oma hoomamatust. Ja siis lööb ta jalaga vastu autot ja sekundi jooksul tahaks autoakna alla keerata ja öelda kõike, mida justkui peaks ütlema ja see sekund on väga pikk ja selle sekundi jooksul ma saan aru, mis meid kahte eristab. Aga see väikene stseen jääb tükiks ajaks okkana hinge. Tähtsusetu, muidugi tähtsusetu, kas ma siis seda ei tea? Torkiv siiski. Aga lahtilaskmine ei olegi nii väga raske, kui arvata võiks. Las läheb! Hakkas kergem.

Ja tegelikult on imekaunis päev. Kuigi üldiselt hall, paistis veidi päikest. Inimesed, majad, detailid. Argine poeetika laupäeval. Sõitsime kogemata Lasnamäe asemel Piritale. Vaatasime, vaatasime merd, oli ilus, oli hea. Siis äkitselt tuli tõeline siht meelde.

Ja ma näikse kuulavat ühtejärgi ja ainult seda ühte imekaunist laulu, mille sõnadest ma peaaegu aru saan.

kontsert

Jah, see oli täiesti vapustav kontsert. Mõtlesingi, et tuleb lavale 75-aastane vanamees, veidi hädine ja pikast tuuritamisest täiesti ärakurnatud. Aga ei - Leonard tuli lavale lausa joostes ja hiljem lahkus lavalt rõõmsalt kekseldes. See hääl on jätkuvalt vapustav ja kõik need laulud elavas esituses oli nii võimas kraam, et siiamaani võtab sellele mõtlemine lausa hinge kinni. O2 mahutab 20 000 inimest, saal oli puupüsti täis, kuid sellegipoolest mõjus kogu kontsert nii isiklikult. Saalis oleks olnud pigem nagu 10 inimest....

Laulud olid muidugi vapustavad. Ega ma viimastel aegadel tema muusikat nii väga ohtralt ju kuulanud polegi, kuid ometi tundsin enamiku repertuaarist ära pärast paari esimest takti. Muusika kõrval oli vaimustav aga see kuivõrd austusväärselt suhtus Cohen oma bändi ja publikusse. Peale iga laulu kõlas aplaus ja tema kummardas ja kergitas kaabut. Ja aplaus ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Ja kui see siis lõppes ja Leonard midagi ütles, siis oli selles nii palju huumorimeelt ja elurõõmu ja....mind on alati võlunud see tema eripärane ülimalt rafineeriud eneseväljendusviis. Noh, mulle pole kunagi meeldinud ühegi prominendi üleidealiseerimine, aga seal saalis oli tõesti maagiline õhkkond. Noh, kui kõik nii vaimustunult plaksutasid, tegin seda ka mina ja sugugi mitte vastumeelselt. Ka peale seda kui kaval Leonard oli juba kaks-kolm korda teeselnud kontserti lõppemist ja siis kekseldes tagasi tulnud. Ja siis kõige-kõige viimase lauluna laulis ta: I tried to leave you/.../Goodnight my darling, I hope you're satisfied /.../And here's a man still working for your smile. Sobis nagu rusikas silmaauku.

aga pärapeo asemel oli hoopiski soojenduspidu. Süüa anti hästi. Mida see eelroog endast kujutas ma ei tea, aga kogu einestamine oli parim kogu Londonis viibimise aja, sest vähegi mõistliku hinnaga mõistlikku toitu küll ei anta - ainult rasva sai. Toit oli hea, aga palju põnevam oli see toitumise protsess. Istusine nimelt üheksakesi lauas, üldse oli laudades nii 9-10 inimest. Eelroog toodi kohale, aga keegi sööma ei hakanud. Pime oli, kibelevaid või mittekibelevaid pilke ma ei näinud, kuid peale veerandtunni möödumist tundus siiski naeruväärne see, et mitte üheski lauas polnud veel keegi sööma asunud. Noh, ja siis pidi loomulikult välismaalane, mats, barbar, sovieetnaine - minu ema - initsiatiivi enda kätte haarama. Asuski sööma ja seejärel alustasid kõik teisedki. Vanem daam tema kõrval oli tema algatuse üle eriliselt tänulik olnud. Hiljem selgus, et britid, kui üliviisakad inimesed ei saa kuidagi näidata välja kannatamatust. Noh, ja siis oleksidki kõik kannatanud ja kannatanud ja kontsert oleks enne ära lõppenud? Õnneks siiski mitte.

Kontsert kestis aga lausa kolm tundi. Tõeline kingitus Coheni poolt. Olen käinud kontsertitel, kus üle tunni aja laulda ei viitsita. Aga tema aina laulis ja laulis ja laulis. Ja ta oleks võinud ju veelgi laulda, sest peaaegu kõik tema laulud vääriksid kontsertil ette kandmist....aga üleküllastumus pole ju ka hea....Noh, siis tuli ikkagi metrooga lõpuks sellest suurest O2-nimelisest "telgist" hotelli sõita.....

Pat Bol - Les abeilles

Last.fm on tore asi. Leidsin selle laulu ja juutuubist ka video. Terve päev läks paremaks. See ju lihtsalt nii nunnu ja totu mees ja nii armas lauluke ....

ühest ja teisest....

Eile öösel põgenesin loodusest ja saabusin Mustamäele. Peale päevapikkust harjutamist hakkab mulle tasapisi meenuma, kuidas ikkagi on võimalik saata mööda pikki pikke tunde internetis mitte miskit tehes. Vaheapeal hakkas ununema, taevas tänatud, nüüd oskan seda jälle. Mis aga televiisorisse puutub, siis seda vaatan ma ka väga harva ja ma olen täiesti vaimustunud kõigist neist arulagedatest reklaamidest, mida seal näidatakse.

Minu ema ütles, et suured võidud koosnevad väikestest võitudest jne jne bla bla bla. Väga pateetiline reklaam. Arvasin, et see on mingi pangareklaam või mingi rahakogumisaktsioon. Aga ei! Hoopiski pesupulbrit reklaamitakse! Ma ei oska kirjeldada, milliseid tundeid see minus tekitaks. Oleksin ma olnud seltskonnas, oleksin ilmselt leidnud mingi iroonilise kommentaari või lihtsalt silmi pööritanud, aga olin üksi ja seetõttu lihtsalt segaduses. Et niimoodi reklaamitakse pesupulbrit? Tõepoolest äärmiselt paeluv. Nüüdsest hakkangi ma telekat vaadates pöörama erilist tähelepanu reklaamidele. Need on lihtsalt vaimustavad.

Reklaame võin ma ju vaadata, aga millegi ostmine on juba teine ooper. Ma olen täiesti kohutavas olukorras! Käisin poes, õigupoolest lausa mitmes poes ja...ma ei tahtnud absoluutselt mitte midagi osta. Kas pole mitte kohutav? Mitte üksainuski hilp mind ei meelitanud, ei ükski tuhvel ei kutsunud end ostma. Isver, olen tarbimisühiskonna heidik! Ma olen murelik! Loodetavasti homme mul siiski õnnestub rehabiliteeruda. Tegelikult on mul vaja igasuguseid nõmedaid tarbeasju nagu näiteks nõudekuivatusresti ja riiuleid. Aga ma lükkan nende tarbeasjade ostmist ikka edasi, sest tarbeasjad on ju nõmedad :) Nendeta ei saa elada, aga ikkagi on nad nõmedad ja eelkõige nii igavad ja praktilised. Üks vähestest praktilistest asjadest, mis mulle meeldib, on vokk. Aga vokki oskaksin ma kasutada mitte tarbeeseme vaid kergelt võltsina mõjuva kujunduselemendina ja pealegi ma ei tea ka ühtegi poodi, kus vokke müüdaks. Jälle häda!

Muuseumis on jälle teater. Vaatasin ka tüki ära ja mulle meeldis ning seetõttu on kahju, et info sellest lavastusest eriti rahva sekka pole jõudnud - kümmekond inimest on ju ilmselgelt liiga vähe, et korraliku publiku mõõtu välja anda. Teater teatriks. Tahaksin veidi ka oma nn inimlikumat külge näidata ja tunnistada, et mul oli kohati väga raske etendust jälgida. Laval oli lihtsalt selline silmarõõm, et.....noh, et...mõistate ehk isegi. (Muuseumis ei ole ühtegi meessoost töötajat ja paratamatult veedan ma praegu suurema osa oma ajast just tööl.) Aga loomulikult on kõik need silmarõõmud puhtalt esteetiline nauding, eksole.

Mis siis veel? Vaarikad muidugi! Tuli väikene plastmassäbritäis. Ja võtsin peotäie ja järgmise ja järgmise ja aina toppisin vaarikaid suhu ja kurgust alla. Hurraa, vitamiinid! Siis on veel parmud, kohutavad elukad. Ega ilusad ilmad ei tähenda siis seda, et viimaks saab elu nautida. Oh ei, siis tulevad parmud ja võtavad ära minu vere, mida ma kogusin selleks, et see verekeskuses šokolaadi või järjekordse tassi vastu vahetada. Eks ma proovin, äkki on verd siiski veel piisavalt. Eks verekeskuse tädid otsivad sellise koha, kus mõnda punetavat kuppu ees ei ole.

Ja unenäod on ka. Mõni on ikka ülitobe, aga siin mõni nende seas on selline, kui saaks, koliks kohe uneilma. Kus siis veel saab nii fantastilisi asju kogeda kui seal? Et lähed ühte linna, kus on hösti kitsad tänavad ja kus on natukene hirmus olla, sest inimesi ei liigu, aga kõik kohad on täis vaime, keda sa ei näe, aga tunned. Ja siis kõnnid sa päikesepaistelistelt tänavatelt natuke edasi väljakule, mis on ümbritsetud puudega ja kus on juba hämar. Ja seal on sellised automaadid, kuhu vanu kaltse sisestades näed kolmemõõtmeliselt ja heliefektidega ufot mööda lendamas. Aga muidugi oleks võinud valida ka kummituselaeva või midagi muud. Ja turul müüdi puurides hingekesi....Mõned uned jäävad õnneks meelde. Mõned uned jäävad hoivad mind õnneks või õnnetuseks tükk aega oma lummuses. No ma lihtsalt ei saa neist üle ega ümber :)

Ja nüüd ma lähen magama!

fifteen feet of pure white snow

Ometi on mul põhjust sellele laulule viidata ;)

Niipalju siis kevadest. Muidugi käib see lumi mulle tohtult närvidele. Eile näitasin oma nõrkust ja läksin-tulin linna-tagasi lausa bussiga. Aga looduse kapriisid mulle iseenesest meeldivad. Käivad närvidele ja meeldivad. Ise istun toas, mis mul viga siin kujutleda, kuidas teedel praegu pingul närvidega suverehvidega uisutatakse. Selles on mingit müstikat, mingit kontrollimatuse tunnet.Tuleb meelde, et inimene ei valitse (alati) looduse üle ja inimene (mina) saab end rahulikult juhuse hoolde jätta. Lõpetada hetkeks üleanalüüsimine ja kaotada hetkeks väärastunud mõte, et ma midagi kontrollida saan.

Lumi sajab praegu ülespidi, muide. Ja viimaks ometi sai "Flandria päevik" läbi.

Eile hakkasim ma koju tulema ja mõtlesin igasugu mõtteid ja väga "kevadisi" mõtteid kusjuures. Tundsin kergelt seda emotsiooni, mis kõigis neis lauludes. Ma olen alati arvanud, et see on üks ülimalt tore ja eufooriline tunne- ja seda ta kahtlemata ongi- aga hirmutav ka ja ma tahaksin selle tunde eest ära joosta. Metsa puu otsa või ükskõik kuhu, kus ainult varju leiaks....
Ma olen otsustamise edasi lükanud. Ei jookse, ei alistu ka. Eks näis, mis edasi saab.
Bussis koju sõites kuulasin Etta Jamesi "At Lasti". Pole päris see, aga pole sellest väga kaugel ka...

La pluie

Sügavad mõtted on peakolus palju tõsisemaltvõetavad kui paberil/ekraanil. Räägin niikuinii MSNs mingit loba ja keskenduda ei saa, jätan emotsemise mõneks teiseks korraks. Loodame, et jätan emotsemise täitsa ära, sest emo out ja mina tahan ju olla hirmsalt popp.

Kogu lugu lühidalt kokku võttes: elasin just üle selle aasta võimsaima madalseisu. Amatööridele seda ei soovitaks. Ometi on nende ee...hoogudega? see hea asi, et kui nad lõpuks hajuvad, on olla meeletult hea. Nüüd kus ma pole kogu aeg unine, nutune, antisotsiaalne ja iseendast ära tüdinenud, tunnen, et võiksin mägesid liigutada. Energiat andis mulle Gerimax ja energia on nii hea, et mulle tundub nagu oleks päris-mina päriselt tagasi tulnud. Ainult, et ma ei tea päris täpselt kumb mina see rohkem "päris" on.

Liis loeb geiromaani ja turtsub ja piiksub ja muigab. Mina olevat täna öösel unes naerda lagistanud. Ega ma ei imesta. Eile sai seltsis nalja nabani ja Gerimax+ 2 kohvi + 4 klaasi veini hoidis mind kirkana Illeka sulgemiseni. Tänavatel tantsima ei hakanud. Kuulasin hoopis ühte laulu ja sattusin vaimustusse. Elan ühe päeva korraga ja kõik on ilus :)

toreelu

Viimased paar päeva on möödunud rahulikus idüllis. Raamatud, filmid, teatriskäigud...Vana mina on mõneks ajaks tagasi tulnud. Viimase aja rabelemised on ego niimoodi mitmesse eri suunda venitanud, et ma olin mõistust kaotamas. Aga siin rahulikult, praktliselt mittemidagi tehes, olen ma jälle mina ise. Pean varsti jälle Tallinna minema, tarka nägu tegema, enda eksistentsi läbi praktiliste tegevuste õigustama. Aga täna saan veel natuke lugeda (ma taasavastasin raamatute sisseahmimise mõnu) ja looderdada. Ja mis kõige parem - looderdamise vaheaegadel tunnen endas seda haruldast töömõnu tunnet. Seda tunnet, et mulle meeldib seda või teist asja teha, mitte sellepärast, et peab.

Kogu aeg on muidugi paratamatult see tunne, et aega on nii vähe ja kogu aeg oleks vaja teha kümmet erinevat asja kuid paradoks seisneb selles, et mida rahulikumalt ma kõike võtan, seda rohkem on mul ka aega. (Aega, et elada, kui see nüüd liiga suurejooneliselt ei kõla....)Asjad ei edene, aga muretsemisest pole ka kasu. Ja viimasel hetkel saab kõik alati korda. Vahepeal saab muretseda ja vinguda ja hädaldada, kuid lõpuks saab kõik korda. Siiamaani on ikka saanud.

Lugemisega on tekkinud lugematult palju mõtteid, mida ma ei taha oma pooliku eneseväljendusoskusega paljastada. Aga mõtted on nii intensiivsed, et elu muutub kohe rikkalikumaks. Mis siis, et raamatutarkused hoopis eluvõõraks pidavat tegema....Ma justkui ammutaks oma elujõudu paberile trükitust. Naljakas!

Tegelikult teeb lihtsalt hea ilm minust kohe teise inimese. Nii mõnus värske õhk! Aken on kogu aeg lahti. Vahepeal ma aevastan, aga asi on seda väärt :) Liis õpib oma 18-punktiliseks eksamiks. Peaaegu iga kord kui ma tema poole vaatan, on ta aga hoopiski tukastamas. Mis võiks olla mõnusam ja rohkem kiusatusttekitav kui mõnus uni? Tahan ka, aga ei oska...

Pöördun peatselt töömõnu juurde tagasi. Võibolla enne üks totter arvutimäng? Või koristaks laua ära? Pühapäevad käivad mulle tavaliselt kohutavalt närvidele, aga täna tundub hea päev olevat.

Ainult, et ma ei saa aru, kuidas nii mõttetu asi nagu Eurovisioon nii palju kirgi üles kütab. Kolmveerand blog.tr.ee-d on seda täis. Leto Svet on nõme laul ja sellepärast ta mulle meeldibki.
Umbes sama tore kui see leedu eurolaul ;)

PS: Liis just küsis, et miks ma siis üldse sellest eurovisioonist kirjutan, kui see nii nõme on. Tahan küll seda ignoreerida, aga tekib sama efekt nagu ahelkirjadega: keegi saadab kõigile oma kontatidele mingi nõmeda ahelkirja ja siis keegi teine saadab oma sõpradele nõmeda ärge-mulle-kunagi-ahelkirju-saatke ahelkirja. Ma lasin end siiski provotseerida, vabandust!

9. november - tavaline päev

Täna ma ei viitsi kuskile minna. Aga ikkagi tuleb teha nägu, et olen asjalik ja tubli inimene ja et ma pole selline, kes oma päevi maha magab. Eriti kuivõrd õhtul tabaksid mind süümepiinad, et kõik need tegemist vajavad asjad on edasi lükatud, tuleb mul siis ikkagi vist sammud raamatukokku seada. Seal on toolid ja lauad ja piisavalt ebamugav selleks, et ma keskenduda suudaksin. Siin on voodi ja saab kohvi juua ja aknast välja vaadata ja muusikat kuulata ja internetis istuda. Ma ei ole osav kiusatustest keelduja :)

Muidu olen ma üllatusega märganud, et ma hakkan tasapisi laiskusest välja kasvama (ptui ptui ptui). Tööd teha on mõnus :) Siis, kui sa tead täpselt mida teha ja kuidas. Noh, ma päris täpselt ei tea, aga leiutada on ka mõnus. Ja eriti mõnus on kirjutada. Saadame Piretiga juba nädal aega teineteisele omaloomingut ja tegelikult piisab mulle ühestainsastki lugejast, et end motiveerituna tunda. Ühele ainsale inimesele ma seda jama muidugi saata julgengi, aga seda jama on ka mõnus kirjutada :)

Viimased kolm raamatud, mis ostnud olen, on luulekogud. Kas neist on sellised, mida käisin pool aastat Apollos noolimas. Noh ja nüüd oli mul vaja need 10-päevase vahega endale osta, sest muidu ma hakkaksin arvama, et ma polegi impulsiivne. Raha muidugi enam eriti pole, aga kuna nende tekstide lugemisest maailm üldse luuleks on moondumas, siis mis selle olme pärast ikka muretseda.

Ma ei tahaks täna teha muud, kui peatada sisemonoloog ja vaadata aknast välja kaugusesse. Aga sisemonoloog peatub pooleks sekundiks ja siis muutun ma niisama istudes rahutuks. Tahaks mere äärde tuulte ja karge õhu kätte...

Lund tahaks ka, aga jõule küll mitte mingil juhul!

Laul võiks täna olla selline:

romantiline

Mulle meeldib see film lihtsalt nii väga. Ilus, romantiline ja fantaasiarikas. See laul meeldib mulle ka väga. Niisiis, kuna mul ei ole midagi asjalikku öelda, tundus vähemalt sobilik see video siia panna. Ostsin poolpimesi odava hinnaga selle filmi DVD ja vedas kohutavalt! See on tõesti tore film! Sobib mu tänase unelev-uimase meeleoluga ka suurepäraselt!

Film: eternal sunshine of the spotless mind.
muusika: beck - everybody's gotta learn sometimes

Meeleolud 2

Nii kole mees, et hakka kasvõi ilusaks pidama. Nojah, mina ja koledad mehed on omaette teema :)
Mu eesmärk pole arutleda Nicki ilu üle vaid selle üle kui ilus ja südamlik see laul on...
Külaml ja pimedal talveööl, kõrvaklapid pähe, teki alla Nicki armastuslaulude ja magusate unistusetega....
(need agressiivsed aga ka head Nicki lood sobivad teistes olukordades)
Aga kui nii ilusti lauldakse siis... ikkagi ilus inimene, ükskõik kuidas seda nüüd võtta....

kui mu elu oleks film

Kui mu elu oleks film, siis milline oleks selle filmi soundtrack? Praegu on seesugune test blogijate seas popp. ei saa minagi kehvem olla:

IF YOUR LIFE WAS A MOVIE, WHAT WOULD THE SOUNDTRACK BE?
So, here's how it works:
1. Open your library
2. Put it on shuffle
3. Press play
4. For every question, type the song that's playing
5. When you go to a new question, press the next button

Opening Credits: Ursula - Ujuja
Falling in love: Dagö - Armastan sind kaugelt
Sex Scene: Texas - I don't want a lover
Breaking Up: Rammstein- Stein Um Stein
Life’s OK: Aerosmith - Angel
Mental Breakdown: Deep Forest Marta's Song
Driving: Kate Bush- Somehere in between
Final Battle: Vennaskond - Oi te poisid
Death Scene: Sõpruse Puiestee - Allverelaev
Funeral Scene: Era Ocean
End Credits: Joe Dassin - Les Champs Elysées

EDIT:

The Movie Of Your Life Is A Black Comedy

In your life, things are so twisted that you just have to laugh. You may end up insane, but you'll have fun on the way to the asylum. Your best movie matches: Being John Malkovich, The Royal Tenenbaums, American Psycho

If Your Life Was a Movie, What Genre Would It Be?

meeleolud

Liiga tihti tunnen minagi end nii. klaaskastis...
see on seotud armumistega ja tunnetega ja eluga ja....
üleüldse...muusika, kunst üleüldse, on viimasel ajal hakanud üha enam minuga kõnelema. Nii paljud laulud on kasvõi osaliselt minu elust justkui maha kirjutatud....