pimedus

Pimedus, pimedus, pimedus, aga nüüd on juba natuke parem. Tore, et ma sain siiski veidi seltskondlikumasse olustikku. Suurepärane, et me rääkisime, et ütlesin välja selle, mis mind nii väga närib, aga mida ma pole maininud kellelegi peale ühe, kartuses, et keegi ei mõista.... Mul hakkas tohutult palju parem. Aitäh sulle.



pilt

Kuigi see ilmselt eriti kellelegi korda ei lähe, teatan siiski pidulikult, et vaatasin ära Babylon 5 viienda hooaja 22. episoodi - selle sarja kõige kõige viimasema osa. Natuke jah, kiskus ikka pisaraid ka. Aga oluline on hoopiski see, et terve see sari oli nii hea. Küünilise mätta otsast vaadatuna ehk küll liialt ilusaid klišeesid täis, aga minu jaoks väga nauditav ja heas mõttes kõige sügevmõttelisem TV-sari, mida olen jälginud. Aga see selleks, sest ega see teema vist väga kedagi ju ei huvitagi :)

Aga millest muust mul nii väga ikka ongi rääkida? Eelmistele sissekannetele mõeldes tundub mulle, et olen läinud sellisesse suunda, mis mulle ei meeldi. Tahaks justkui endast rääkida, aga mitte kõige olulisemast ja nii räägin sellest, mis on nii banaalne või siis sellest, mis just seetõttu, et ta siin kirjas on, tohutult banaalseks muutub....

Elu on peamiselt pime. Kella keeramisest hoolimata. Jah, muidugi elan ma üle ka selle sügise ja selle talve ja saan hakkama petliku märtsikuuga, aga 22 aastaga pole ma selle poolelus, poolsurnud hooajaga ikka veel ära harjunud ja vist ei harjugi kunagi. Tegelikult läheb see pimeduse ja külmaga kohandumine iga aastaga üha vaevalisemaks Mis siis, et liialt palavas päikeseküllases Roomas selle järgi salamisi ja väga ettevaatlikult isegi igatsesin...

tjah...

Tjah. Hooaeg alles algab, aga mina olen juba kaotanud ühe kinda, ühe helkuri ja ühe ISIC-pangakaardi ja võimalik (see on alles selgitamisel), et ka ühe USB-pulga. See asjade kaotamine on tohutult tüütu, aga kuskilt jäi kõrva taha mingisugune rahvauskumus, et kaotatud asjad on kaotatud probleemid. Ja kui ühe helkuri või kõrvarõngaga kaob mingi hinge närib mure, siis...helkureid võin ju optimismi meeleolude säilitamise nimel loovutada küll.

Aga igasugused tüütud olemured on ikka alles ja kadunud mälupulgast on tegelikult tohutult kahju.
Sellegipoolest, üldjoontes domineerib ikkagi optimism ja see, mu kallid, on väga tore. Iga aasta mind süstemaatiliselt ja paratamatult tabava piinava masenduseni pole enam väga palju aega jäänud, ja kurat võtaks, õnne ja rahulolu kavatsen praegu küll täie hooga nautida.

Nüüd on külm ja pime ja ma võiksin tõepoolest magada nii neliteist tundi järjest. Tahaksin panna raamatud padja alla ja loota, et kõik mis seal kirjas on imbub minusse läbi kõrvade. Siis oleks niivõrd palju lihtsam, sest jõudu ei ole. Entusiasm esialgu veel on, aga kauaks seda jätkub, kui jõudu ei ole. 1000 + n lehekülge nädalas kõlab väga jubedalt, aga kummalisel kombel on see täitsa nauditav, sest kui seminarides tõesti diskuteeritakse, siis saan ma tohutul kombel targemaks. Ja targemaks (isegi kui see on rangelt võttes ebapraktiline tarkus) olen ma alati saada tahtnud.

Soov kirjutada Maailma Parimat Romaani on jälle suureks paisunud. Arvan, et täna õhtul, peale seda, kui ma viimaks olen lõpetanud selle ülimalt raskeks ja tüütuks osutunud kirjatükiga, teen endale tassitäie teed ja jõllitan pikalt tühja valget Open Office writeri akent.

Sügis on nii melanhoolne, nii piinav-pime ja selles on nii palju masohhistlikku naudingut. Eriti veel kui kuulata niisuguseid laule ja mõelda sellest, kuidas asja eest teist taga tahaks nutta ämbritäie pisaraid....Ometi on alles oktoober.

Vahetevahel on peale mõne raamatu läbilugemist tunda, kuidas see tekst ikka kumab ja kumab edasi ja kui miskit ise kirjutada, siis oleks kõigel kirjutatul justkui selle raamatu autori hääl. Ei, mitte perfektne, kuid ometi nii mõjus, et ka kõige tühisem vastav stiilis kirjutatud lause mõjuks tõelise briljandina muidu nii hallide ja igavate lausete seas.

Niisuguseid raamatuid jääb üha vähemaks. Sellist laadi sisseelamisel on lapsik maik juures. Aga mina arvan, et need keskealised blaseerunud isikud lihtsalt ei suuda olla piisavalt empaatiavõimelised ja nii muigavadki nad irooniliselt, kui keegi vaimustatult mõnest äsjaloetud romaanist räägib. Eks ma muigan nõnda isegi, kui keegi räägib mulle sellest kuidas ta lausa vihastab selle peale, mida või kuidas autor miskit kirjutanud on. Ja nüüd, häbi küll, olen end ise lasknud ära petta ühel romaanil, tundes tugevaid antipaatiaid ja sümpaatiaid ning pettumust loo lõpu suhtes, vihastanud, kurvastanud, vahepeal autori stiilist surmani ära tüdinenud, siis jälle naernud, kurvastanud, rõõmustanud...

ilus hommik

Teate, täna oli nii ilus hommikupoolik. Selline väga väga filmilik. Puhus tugev tuul, minu juuksed ja pikk must seelik lehvisid ning sadas kollaseid lehti. Tundub küll väga klišee, kui ma seda kirjeldan, aga tegelikult ei olnud see seda üldse mitte. Lihtsalt olid mõned väga ilusad erilised hetked ja ma loodan, et tänane päev jääb tükiks ajaks meelde. Ja nii tuli juurde üks rida sellele luuletusele, mida ma juba mitu aastat mõttes kirjutan ja mis vist kunagi valmis ei saa...Idee luuletused on ikka ilusamad kui paberile kirjutatud luuletused. Aga prosaism on jällle muutunud luulekummardamiseks ja teisiti vist selliste kirjute ilmadega ei saagi. Elu ise on niikuinii liialt proosaline praegu. Ja liiga kiire... ja nii ongi, et oo, mu fännid, mu tuhaded fännid, peate ootama veidi paremaid blogimisaegu...Praegu on keskpunkt kuskil mujal.