8. detsember

Ma olen täiesti hämmastunud, et ma nii kaua vaiki olen olnud, aga blogimine on niisugune paradoksaalne tegevus, et siis, kui on olnud tegemisi ja mõtteid, millest kirjutada ja mis sobiksid blogisse, siis pole aega või mahti kirjutada ja siis kui tegelikult mitte miskit ei toimu, tuleb ka blogisse juttu nii et mühiseb.


Praegu ongi käsil mõtete ja mälestuste kogumise periood ja blogisse kirjutamiseks pole tõeppoolest lihtsalt mahti. Oh, mulle ei meeldi koostada loetelusid sellest, mida ma täpselt teinud või näinud olen ja sellepärast jään napisõnaliseks ja ütlen lihtsalt seda, et tegemisi jätkub :) Siiski, ühe ettevõtmise koha pealt ei saa ma mitte vaiki olla. Käisin nimelt siin. Raamatumessil. Oi, küll see oli tore! Piisas juba lihtsalt selles keskkonnas olemisest, et end jälle "inimesena" tunda. Viimasel ajal on mul olnud väga vähe mahti raamatute lugemiseks, aga seal messil inimeste vahel trügides (mis ei ole just kõige meeldivam tegevus) ja lihtsalt raamatukaasi pilguga haarates, tuli meelde, et....jah...vana arm ei roosteta ja....ma saan enda kohta siiski kasutada seda toredat võõrsõna. Ma....ma olen bibliofiil ja ainult väga suure enesekontrolli tulemusena otsin ainult ühe raamatu.  Sellele vaatamata on mul siin poole aastaga juba väikene virn raamatuid tekkinud. See on seda kummastavam, et enda meelest ma ju ei loe siin peaaegu üldse.  Praegugi, näete, ei kasuta oma nappi vaba aega mitte lugemiseks, vaid blogimiseks!  

Aga täna on mul tõepoolest vaba päev. Katoliiklik püha, millest on mul nüüd kerge aimdus tekkinud, aga mida ma oma nappide tedamiste tõttu siiski pikemalt lahti seletama ei hakka. Keda huvitab, mingu aga Wikipedia lehele ja saagu targemaks. nagu ütlesin, on mul täna vaba päev. Ja tänane päev on mul tõepoolest vaba, sest sageli on ju ka nädalavahetused mitmesuguste (meeldivate) toimetustega täidetud. Täna olen vahelduse mõttes lihtsalt diivanil, kuulan muusikat ja uimerdan. Pärast lähen võib-olla välja ka. Aga võib-olla ei lähe ka. Eks paistab :)

Praegu on niisama mõnus sügisene olemine. Aknast välja vaadates näed ikka veel rohelust ja aias on ainult üks raagus puu, aga külmavõitu on küll ja aina sajab ja sajab. Muidugi välja arvatud sellistel päevadel nagu eile, kui isegi kampsuniga on natuke liiga palav ja  Via del Corsol on veel rohkem inimesi, kui tavaliselt, sest kõik on jõulukingituste jahil. Päike helgib tänavale üles seatud jõulukaunistustel ning täiesti kujuteldamatuna tundub see, et seal 2000 km kaugusel on juttude järgi põlvedeni ulatuvad hanged ja tohutud miinuskraadid.

Kõrgustest proosasse tagasi laskudes: lähen panen nüüd pesu kuivama!

...

Eelmine laupäev nägin rulluiskudes ja seljakotiga munka, kes oma munarüü tuules lehvides Rooma kõige kallimate poodide tänaval via dei Condottil turistimasside vahel endale vilkalt ja oskuslikult teed rajas.

Siis näen ma vahepeal üht onu, kes kogu aeg kass õlal ringi käib. Pilti olen ma selelst toredast vaatepildist juba mitu korda tahtnud teha, aga vot ei õnnestu. Fotokas on kas kodus või siis vuhisevad onu ja kass jalgrattal lihtsalt liiga kiiresti mööda.

Via del Corsol, neil päevadel, mil ma jalutuskäigu ette viitsin võtta, möödun aga vähemalt kolmest muusikast. Kõigepealt kitarriga ratastoolis tädi, kel laulab itaalia keeles ja kellel on päris hea hääl. Siis üks väga pühendunud aga natuke mureliku ilmega viiulivanamees ja siis viimaks veel ka üks neljaliikmeline grupp. Tunnistan oma laiskust ja lohakust: ei olegi päris tähelepanelikult vaadanud, mis pille nad mängivad. Aga hästi mängivad. Tunnistan ka seda, et olen üks suur ihnuskoi: raha pole ma veel kellelegi poetanud. Ei muusikutele ega ka sellele kerjusele, kes küünitab üsnagi kitsal ja väga tihedalt autosid täispargitud tänaval ühe motorolleri ja Fiat Punto vahel. Ta on teesillutisega sama värvi ja peaaegu sama madal. Ma katsun olla sel tänaval väga ettevaatlik, sest  võimalus, et ma talle peale astun on tegelikult päris suur. Muidugi on mul kerjustest kahju ja siiamaani läheb meel neid nähes haledaks, aga nad on osa sellest linnast täpselt sama moodi nagu selle linna juurde kuuluvad fontanellad või antiiksed sambad. Nende olemasolu on siin iseenesestmõistetav ja mõne aja pärast harjub sellega kõigega nii ära, et seda ei panegi enam eriti tähele. Ja siis mõnikord on nii kurb ja hale...  

Lisaks tööelule olen ma siiski muud elu ka elada saanud, aga kõigest ma muidugi kirjutada ei viitsi. Ütleme aga nii, et mööduv nädal oli üks toredamaid. Kõigepealt oli esmaspäeval siin Itaalias nii nagu vist kõigis teisteski katoliiklikes maades kõikide pühakute päev. Ütlen kõikidele pühakutele aitäh, sest tänu sellele sain ma pidada pikka nädalavahetust. Siis ma küürisin ka karjatasin lapsi kuni neljapäevani, et asendada see reedel ema ja tädi karjatamisega. Nad tulidki mulle külla. Ja nad tõidki verivorsti ja kama, nagu tellitud sai. Mina viisin nad selle eest nii Tervi purskkaevu kui Hispaania treppe vaatama. Samas, mis on kõik need vaatamisväärtused söömise kõrval! Ainult väga vaestele ja tudengist turistidele võib andestada selle, kui nad Itaalias olles vähemalt ühte korraliku lõuna- või õhtusööki ette ei võta. Ja nõnda viisin juhtisin ma oma lambukesed tapatalgutele. Vaesekesed sõid nii nagu nad pole varem söönud. Ja ometi ei teinud me isegi läbi täisvarianti. Ühel korral jätsime sõime pastat ja lihani ei jõudnud, teisel korral hüppasime kohe secondo juurde. Kohe peale eelrooga muidugi. Ja pärast otseloomulikult ka magustoit! Ema-tädi sõid ja ägasid ja minul tuli heldimusega meelde, kuidas minagi siin alguses suurtes raskustes olin. Ägasid ja hädaldasid, et kõht on liiga täis, aga samal ajal tunnistasid, et nii hästi pole nad mujal söönud. Selles osas peab Itaalia stereotüüp paika. Ja tore on. 

Praegu mulle meeldib siin. Väga meeldib.  Nüüd on aga sügis vist päriselt käes. Aga siin on sügis eesti oktoobri ja novembri segu – natuke leebem, vähem masendust tekitav. Täna jalutuskäiku tehes nägin ma viimaks ometi, et ka plantaanid oma lehed sügisel siiski maha viskavad. Ja natuke oli tuult. Ja siis need lehed lendlesid lendlesid kuni viimaks jõkke kukkusid ja vooluga tasakesi kaasa ujusid. Ilus, ühesõnaga. Väga ilus, aga kojulennuni on jäänud veel ainult 41 päeva. Siis jõuan ma Tallinna, käin ringi Tartus ja igatsen Itaalia järele. Jah, sellised plaanid on mul juba tehtud!

 

Kojuigatsus - kauguseigatsus

Kojuigatsus - kauguseigatsus, 
kahte harusse kasvav puu, 
varjuotsija - tuulteotsija 
metsa ja mere piirimaal. 
Sünnihirm - surmahirm, 
mõlemast otsast sõlmitud elulõng. 
Olemine - mitteolemine, 
üks neist on uni 
ja teine ei ole sedagi. 

Ei saa ma üle ega ümber "Inimese teekonnast" Kojuigatsus ja kauguseigatsus.

Nüüd, kus siin on kõik enam-vähem paika loksunud, olen hakanud tõsiselt tagasi 

igatsema. Rutiin ja stabiilsus, oi kui rahutuks see mind teeb. Kolm kuud veel ja

olengi tagasi. Ega mul siin nüüd kohe kuidagi mitte mingil viisil halb ei ole olla, 

aga tegelikult.... isegi natuke vähem kui kolm kuud. Üks oktoobri nädal on ju  

peaaegu möödas. 

Ja tegelikult ei tulegi enam kaua oodata. Nädalad kaovad nii, et ei saa arugi. 

Alles ma kirjutasin seda eelmist postitust. Alles ma seda kirjutasin - nädal 

aega tagasi. Aga nii hea on midagi oodata. Esmaspäeval on hea oodata reedet ja

kuu alguses on hea oodata kuu lõpus tulevat palgapäeva ja oktoobris on hea 

oodata detsembri lõppu ja kojulendu. Ja oktoobris on hea oodata ka novembrit, 

sest siis tulevad emme ja tädi. Hetkeks ainult, aga tulevad ja see on nii tore. 

Natuke vähem tore on oodata vastuseid siis, kui oled teadmatuses. Tuleb oodata 

ja kannatada. Kas nädalavahetus algab kell kaheksa õhtul? Või algab see homme

hommikul? Mitte, et see nii tohutult oluline oleks.  Aga tahaks ikkagi teada. 

Selles osas olen ma küll padueestlane. Tahaks teda. Et siis plaane teha. Vot nii 

palju siis minu 16aastase mina poosist: oh, planeerimine on nõme. Ei, planeerimine

mõistlikkuse piires on ülitore. Ja nüüd ma ootan. Aga küll ma teada saan. Ja siis

kui oodatud asi lõpuks kätte jõuab, on veel toredam 

veel üks reedene postitus

Niisiis. Elu aina läheb edasi ja sel nädalal on elu kohe nii kiiresti edasi läinud, et ei usugi, et juba reede on. Aga jumal tänatud, et juba reede on. Puhkust on ikkagi vaja. Tahan omaette olla, tahan laiselda ja logeleda. Aga muidu pole elul miskit viga. Vahepeal tabas mind masendus kui peale mõningaid halavaid emaile ja üht skaibikõnet kõige tähtsamale inimesele, emmele, sai kõik jälle korda. Nüüd olen rõõmus ja aeglane nagu ma olen, alles nüüd hakkan kogu elu-oluga ära harjuma, asju rahulikult võtma. Jah, sellist juttu ma vist rääkisin augusti lõpus ka. Noh, igatahes...

Ilm on meil siin veel päris ilus. Arvuti termomeeter ütleb, et on 24 kraadi. Kas seda usaldada või mitte, on iseasi. Tõsiasi on aga see, et õues on soe ja mõnus. Natuke on isegi veel palav. Kuna ma aga liiga turist välja ei taha näha, siis kannan kõigele vaatamata juba teksaseid ja vähemalt uksest välja lähen kampsuniga, mille ma siis viis minutit hiljem maha koorin. Roomlased, hullud, käivad aga kohati juba sügismantlites ringi. Turistid, hullud, lühikestes pükstes ja plätudega.

Ja vähem turist ja rohkem kohalik olen ma nüüd ka selle poolest, et mul on nüüd vähemalt üks kohustuslik lilla riideese. Liis on ju pajatanud ja mina ise ka, kuidas enimlevinud värvid riietuses on lilla ja must. Must, noh, on nii klassikaline valik ja nii laialt levinud, et seda itaallased küll patenteerida ei saa. Aga lilla, see lilla! Eks Eestis kantakse ka lillat, aga siin tundub vahel, et peale lilla muid värvi riideid ei tehtagi...Ja nüüd olen ka mina samm lähemale "kohalikule" rahvale. Ent mantel sellise ilmaga? No ei! Mõnel hommikul, kui ma ebainimlikul kellaajal hakkan Frascatist Rooma tulema, on väljas juba tõepoolest üsna jahe - nii 15-16 kraadi. Aga kuidagi ei suuda isegi õhukest vihmamantlit selga ajada. Pigem kannatan need 10 minutit bussiootamist ära. Seda küll ei saa öelda, et hambad suurest külmast plagisema oleks hakanud. Õudusega mõtlen siiski sellest, et varem või hiljem mantliilm ikkagi saabub. Juttude põhjal on Rooma talv vastikult niiske. Eriti jõe ääres. Ja arvake ära, kas ma asun Roomas jõe ääres või mitte?


Ma ei tea, kas see on nüüd kohalikkuse tundemärk, aga kohvi joon ma nüüd ka....ei saa öelda, et nagu hobune, sest nii palju kui ma tean, hobused kohvi ei joo. Itaallaste kaheksa tassi tasemele ka veel ei küündi.  Aga ühest espressost on tasapisi saanud kaks ja praeguseks hetkeks kõigub päevane kogus kuskil kahe ja nelja tassi vahel. Jah, on küll pisikesed tassid, ent ometi. Olen ma nüüd kohvi mõjul inimesena särtsakamaks muutunud? Mine sa tea. Mõned asjad, millele ennem pihta ei saanud, on nüüd iseenesestmõistetavad. Selle arvel kokutan ja viivitan vastusega vähem küll.


Mis keele õppimisse puutub, siis oma grammatika unustasin ma suurejooneliselt Eestimaale ja uut ei raatsi osta. Või siis olen endast liiga heal arvamusel. Loomulikult räägin ma päevad läbi puist keelt, aga ma saan aru ja minust saadakse ka aru. Enamasti. Mis sõnavarasse puutub, siis praegu korjan tahtlikult või tahtmatult just labaseid ja argiseid sõnu. Ja siis sõnu, mis lapsi huvitavate teemadega seostuvad. Lapsed, või vähemalt see kõige noorem, on mere ja dinosauruste fänn. Tjah. Nüüd ma oskan siis näiteks öelda balena ja squalo. Vot nii!

Vecchio frack

Domenico Modugno - Vecchio frack

ja tõlkekatse:

Vecchio frack                              Vana frakk

E' giunta mezzanotte                    On kätte jõudnud kesköö
si spengono i rumori                    väljalülit hääled
si spegne anche l'insegna             ja välja lülit ka viimase
di quel'ultimo caffè                      kohviku silt
le strade son deserte                    tänavad on tühjad
desterte e silenzione,                   inimtühjad,  vaiksed
un'ultima carrozza                       viimane voorivanker                
cigolando se ne và.                      kriuksudes läheb mööda
                           
Il fiume scorre lento                   Jõgi voolab vaikselt
frusciando sotto i ponti               kahisedes sildade all
la luna slende in cielo                 kuu hiilgab taevas
dorme tutta la città                    magab terve linn
solo và un'uomo in frack.            kõnnib vaid frakis üks mees
                                                    
Ha il cilindro per cappello         Tal mütsiks peas on torukübar
due diamanti per gemelli           varrukail kaks mansetinööpi teemantist
un bastone di cristallo                käes kristallist jalutuskepp
la gardenia nell'occhiello           nööpaugus gardeenia
e sul candido gilet                      ja lumivalgel vestil
un papillon,                                kikilips
un papillon di seta blu               kikilips sinisest siidist
s'avvicina lentamente                ta aeglaselt läheneb
con incedere elegante               elegantsel kõnnakul
ha l'aspetto trasognato              tundub unistavat   
malinconico ed assente              nukralt, eemalolevalt
non si sa da dove vien                pole teada, kust ta tuleb
ne dove và                                 ega seda, kuhu läeb          
chi mai sarà                               kes küll on
quel'uomo in frack.                    too frakis mees.

buon nuite bonne nuite              buon nuite bonne nuite
buon nuite bonne nuite              buon nuite bonne nuite

Bouna notte                              Head ööd,     
va dicendo ad ogni cosa            ütleb kõigile
ai fanali illuminati                    süüdatud laternaile
ad un gatto innamorato             ja armunud kassile,
che randagio se ne va.              kes lonkides läeb mööda

(musica)

E' giunta ormai l'aurora           Nüüd juba saabubud on koit
si spengono i fanali                  väljalülit laternad
si sveglia a poco a poco           ärgatakse tasa tasa
tutta quanta la città                  kõikjal terves linnas
la luna s'è incantata                  kuu on äranõiutud
sorpresa ed impallidita             imestunud, kahvatunud       
pian piano                                tasa tasa
scolorandosi nel cielo sparirà   tuhmudes taevast ta kaob
sbadiglia una finestra               haigutab üks aken
sul fiume silenzioso                  jõe kohal vaiksel              
e nella luce bianga                   ja valges valguses
galleggiando se ne van             hõljudes ujub mööda
un cilindro                               üks torukübar
un fiore e un frack.                  üks lill ja üks frakk.        

Galleggiando dolcemente         õrnalt hõljudes
e lasciandosi cullare                end õõtsutades
se ne scende lentamente          ta tasakesi  laskub
sotto i ponti verso il mare        sildade alt mere poole 
verso il mare se ne và              ta mere poole läheb
chi mai sarà, chi mai sarà        kes küll on, kes küll on
quell'uomo in frack.                 too frakis mees 

Adieu adieu adieu adieu           Adieu adieu adieu adieu
addio al mondo                        adjöö maailmale 
ai ricordi del passato               minevikumälestustele 
ad un sogno mai sognato          unistamata jäänud unistusele
ad un'attimo d'amore               hetkele täis armastust,   
che mai più ritornerà.              mis kunagi ei naase

Lala la la lala la la...               Lala la la lala la la...


Muudetud 16.10.2010

Olen elus :)

Väga lühidalt:

Blogida? Muidugi ma tahan blogida, aga kogu aeg on midagi muud teha ja nii ma siis eriti ei blogigi viimasel ajal. Nädala sees olen usin koduhaldjas, nädalavahetustel  tahan end aga hästi välja magada ja siis....siis on ikka miskit põnevat teoksil. Ja nii ma ei olegi peaaegu kunagi "kodus" Frascatis. Võib-olla sellepärast mul siin Itaalias nii tore ongi - kogu aeg on miskit teoksil. Peamiselt olen ma küll IPi saba, aga IP teeb kogu aeg põnevaid asju ju. Laupäeval näiteks sain ma end jälle keskaegseks daamiks riietada ja seekord jäin isegi filmilindile. Eks pärast montaaži selgub, kas ma ka lindile jään :)

Muidugi ega kogu elu-olu ei ole ainult roosamanna. Vaba aega on vähem kui kunagi varem ja seda väärtuslikum see muidugi on. Tööga seoses on juhtunud tagantjärele vaadates tähtsusetuid intsidente, aga mõni inimene (loe: Greta) võtab asju väga südamesse ja...noh, eks mõni päev on parem, mõni halvem. Lapsed käivad aga nüüd esmaspäevast alates koolis ja elu on palju  palju rahulikum. Kuid... ei tohi ju enne õhtut hõisata :)  Üldiselt elan üks päev korraga pidevas nädalavahetuse ootuses. Ja üldjoontes on elu päris tore :)

Ainult, uskuge mind - igatsen jahedust. Siin on ikka veel 30 kraadi!

tagasi tsivilisatsioonis

Nõndaks. Nüüd olen viimaks ometi tagasi "tsivilisatsiooni" jõudnud ja mul on ligipääs internetile. Hurraa-hurraa, täna olengi terve päeva lihtsalt sisutult netis aega viitnud. Enne lõbu, nüüd kohustused! Näete, hakkan nüüd usinalt pajatama oma elust neil päevil, kui mul internetti polnud...
Võtan külmikust kokakoola, et jutt libedamalt läheks ja alustan: Kunagi ammu-ammu....

Mis ammu? Nädalat-kaks tagasi. Niisiis, millalgi mitte nüüd nii väga ammu, tõusin taaskordselt hommikul vara-vara üles (umbes kaks või kolm tundi pärast seda, kui mu öökullist "teinepool" teki alla puges ) kõndisin bussipeatusesse, sõitsin metroopeatusesse, metrooga rongijaama ja rongijaamast kuldse Toskaana päikese alla. Siis sealt L'Aquilasse mägede värskusesse, sealt Frascatisse ja ring otsast peale kuni eilse õhtuni, mil algas minu pikk nädalavahetus itaallasliku hilinemisega - rong jõudis sihtpunkti ei rohkem ega vähem kui 42minutilise hilinemisega.

Üldse on see ajataju küsimus minu jaoks vat see kõige keerulisem küsimus üldse. Vahepeal juba arvasin, et olen sellega ära harjunud, aga vot ei ole. Kohe tähendab kohe või maksimaalselt viie minuti pärast, aga siinmail võib kohe venida isegi 45minuti pikkuseks. Ja kogu aeg on inimestel siin kiire, kohe-kohe on vaja kuskile minna, kuhugi kiirustada, aga tegelikult on alati aega veel üks-kaks asja enne lahkumist ära teha. Ja tuttavatega paari sõna vahetamiseks on küll alati aega. Ükskõik kui kiire ka ei oleks. Ükskord jäid näiteks kaks Rooma linnaliinibussi keset tiheda liiklusega tänavat seisma, sest juhtidel oli omavahel vaja paar sõna vahetada. Mina muidugi samal ajal närveldasin kohutaval, sest olin parasjagu bussist maha jäämas. Ja tegelikult polnud ma mitte sugugi ainuke, kes sellise peatusega päri ei olnud. Aga see selleks. Minu probleem paraku, mina olen see kes hiljaksjäämise ohus närveldama hakkab ja kelle mündid piletiautomaat ilma piletit andmata ära sööb. Kohalikud on aga väga vintsked ja kui muidu on nad sihukesed lõõgastunud võib-olla ehk isegi veidi uimerdavad, siis kriisihetkel muutuvad nad tohutult vilkaks. Või siis jäävad külma närviga hiljaks ja ei tee pärast teist nägu kah. See teine tüüp jääb hiljaks nii, et ronge-busse ei saa kuidagi mitte milleski süüdistada. Olen õppinud arvestama sellega, et kokkulepitud kohtumiskellaajale tuleks nii pool kuni kolmveerand tundi juurde lisada. Samas ei saa end siiski liiga mugavalt tunda - alati on ka neid (isegi itaallaste seas) kes pigem liiga vara kohale tulevad...
Ometi on see erand ja reegel on see, et kõik algab planeeritust hiljem ja kestab seega planeeritust kauem ja seega algab järgmine asi jällegi planeeritust hiljem ja nii edasi, sii edasi. 

Samas, eks minagi hakkan tasapisi italianiseeruma. Ripun rohkem telefoni otsas kui kunagi varem ja "olgu" või "mhmhmm" asemel tahan vägisi vabbé öelda. Ja  muide, tegelesin ka mina ükspäev täiesti tühise small-talkiga ajal, kui oleksin pidanud asjalik olema. Rääkisin, rääkisin ja lihtsalt "tsillisin" aga lõpuks sain kõigi vajalike toimetusega siiski ilma probleemideta ühele poole. Hämmastav!

Minu elul selle Toskaana päikese filmi/raamatuga erilisi sarnasusi pole, vähem eksootikat ja rohkem argisust, aga elu on vähemalt blogi kirjutamise ajal tagasivaateliselt üha enam nagu tragikoomiline film või romaan, mille tegelased vähehaaval üha rohkem kuju on võtmas. On need, kellega kõige rohkem kokku puutun ja kes saavad üha rohkem tuttavaks ja siis on need "ühekordsed" aga väga eredad tegelased nagu näiteks L'Aquila pool teel olevas bussis kohatud Sitsiillane, kes kandis pisikestes pühakutepiltidest koosnevat käevõru ja kaelas krutsifiksi ja kes kutsus mind oma õele Sitsiiliasse külla. Lisaks sellele ütles ta, et  kui ma vaid helistan on ta nõus kasvõi Milaanost kohale sõitma kusjuures ragazzadega tutvub ta aeg-ajal lihtsalt così, ilma mingi erilise tagamõtteta.

Ja siis muidugi need kaks perekonda, millega ma lähemalt tutvunud olen. Kui ma nüüd ei eksi, siis oli see Liis kes vaatas ja imestas, kui harmooniline võib olla üks perekond. Mina ka vaatasin ja imestasin, kui vaikne ja rahulik võib olla üks perekond. See IPi perekond. No vot. Nii lihtne see asi siiski ei ole. Üldjoontes jah, vaikne ja rahulik, aga tegelikult on ses pereelus siiski veidi rohkem särtsu kui esmapilgul tundus. Ma ei ole enam päris võõras ja nüüd näen ma seda särtsu veidi rohkem. Päriselt "oma" ma ei ole, aga siiski natuke vähem külaline. Ja see on tore. Näeb rohkem, on huvitavam. Aga jah: paraku ka veidi kurnavam.

See teine pere, "minu laste" pere on tsipakene "lõunamaisem" ja elavam. Iseenesestmõistetav, tegelikult - väikeste lastega pere ju. Itaalia lapsi ma eriti ei tunne, aga üldiselt pole ma enne näinud lapsi, kes jäätist süües nii jäätist nii korralikult taldriku kohal hoiaks ja kes peaaegu üldse midagi riietele ei tilguta, midagi lauale maha ei aja (kõige väiksem ehk välja arvata). Samuti pole ma enne näinud lapsi, kes nii heldinult ja õrnalt mängiks endast nii palju väiksematega, Kõige huvitavam on minu jaoks aga see hoopis teistmoodi lastekasvatusviis: mulle ei meeldi, et sa teed X; sa peaksid nüüd tegema Y jms tinglikud kaudsed ja mahedad keeldud käsud, mis peale viiendat ülekordamist muutuvad: (karjudes)BASTA! (käskivalt)LÕPETA KOHE X; (karjudes)SILENZIO! (käskides) LÕPETA KOHE VASTUVAIDLEMINE JA MINE Y TEGEMA! Noh, ma ei imesta enam selle üle,  et öeldaks, et Itaalias on reeglite asemel pigem soovitused :) Imestama paneb selline kasvatusviis, aga lapsed, need lapsed vähemalt on küll enamasti väga korralikud ja kuulekad....

Ja inimeste jälgimisele lisaks olen ma palju ujunud ja päris palju aega L'Aquilas käinud, keskaegse kostüümi riietatuna rongkäigust osa võtnud ja loodetavasti  La Perdonanza* kaudu pattudest priiks saanud  ja põhiliselt nagu juba enne mainitud - palju, noh mitte küll päriselt reisinud, aga ühest kohast teise liikunud...

_____
* La Perdonanza Celestiana: Hmm, ma ei tea kuidas seda tõlkida. Olen ju katoliiklusest kaugel. Pühimõtteliselt on tegemist pattude andeksandmisega, mis toimub kord aastas ja mille puhul avatakse kahekümne neljaks tunniks Porta Santa- Püha Uks. See aasta toimus see üritus 716. korda. Tegemist pole siiski vaid religioosse üritusega. Pigem on tegemist L'Aquila linna pühaga. Kahjuks pole wikipeedias selle ürituse kohta inglisekeelset infot. Ainult selline väikene kokkuvõtte ühelt kodulehelt:

Of unforgettable charm and real historical importance is the Perdonanza Celestiana (the Celestian Pardoning) in L’Aquila at the end of August. It’s the only jubilee celebration outside Rome, during which, in the XIII century, Pope Celestino V, the Pope of the “Great Refusal” in Dante’s Divine Comedy, granted pardon to the poor and the helpless, who had no other means of obtaining indulgence (http://www.trips2italy.com/Things_To_Do_In_L%27Aquila)

Elu on olnud viimasel ajal üsna sündmusterohke ja üsna internetivaene. Minu Eesti elu on suurel üks paras mölutamine, aga siin on just nagu kogu aeg midagi teha või kuhugi minna või... midagi on kogu aeg teoksil.  Nädal aega olin eksprompt "puhkusel" ja hakkasin juba hulluks minema: Rooma sellise kuumusega ei viitsinud minna, aga kodus Frascatis niisama passida oli ka igav. Hulluks ma siiski õnneks ei läinud ja mitteviitsimsest hoolimata, Rooma ma läksin ka. Õige mitu korda. Tasapisi tekivad ka mõned tutvused (kohalikud eestlased) ja nõnda on nii tore ja nii hea :) Tore on, et teistel on selles riigis samad või vähemalt sarnased asjad pinnuks silmas ja tore on rääkida vigase itaalia keele asemel vahelduseks emakeelt, mis...noh peaks olema kui mitte just laitmatu siis väga kõrgel tasemel küll :)

Aga raamatute lugemine on läinud edukamalt, kui oleksin arvanud. Oh, muidugi mitte just Klaaspärlimängu-laadis tippteosed, aga siiski vaatamata kõigele raamatud. Metroos ja rongis on nii lihtne lugeda! Aga pargis, mis on alati olnud lugemiseks parim koht...noh siinkandis on see lootusetu üritus. Kümme minutit maksimaalselt ja juba tuleb keegi kellel on hirmsasti vaja minuga rääkima hakata. Ja siis mõni ninut hiljem ma kuulengi juba seda, kui tohutult ilus ma olen jne. Võib-olla peaksin ma meelitatud olema, aga ma lihtsalt ei viitsi ega taha iga tüübiga rääkida. Enamasti pole neil miskit erilist öelda ja no..ma tõesti tahaksin lihtsalt raamatut lugeda. Aga ei! Tõesti-tõesti pean endale kiiremas korras päikeseprillid muretsema. Väidetavalt toimib päikeseprillide kandmine väga hästi.

Muidu olen ma aga viimasel ajal vähem linnas ja rohkem kas Porto Ercoles oma "perega" või L'Aquilas/San Pios Gino perega. Internetti ei ole ja tegelikult eriti ei olegi teda vaja. Ainult et...üha rohkem koguneb igasugu huvitavaid tähelepanekuid mind ümbritsevate inimeste, itaallaste, kohta. Tore meelelahutus ja samas hariv ning silmaringi avardav. Ehk mõnikord tulevikus ma ka kirjutan oma tähelepanekutest. Aga tahaksin teha seda nii, et see ei kujuneks lihtsalt klatšijutuks...

...

On olnud paremaid päevi ja on halvemaid päevi. Juhtunud on  seda ja teist, ei midagi niivõrd erilist või märkimisväärset, aga neid hetki, neid väärtuslikke eluseiku on jälle üksjagu juurde tulnud. Praegu neid ridu kirjutades tundub kõik nii paigas, et hakkab lausa hirm. Tean, kui ajutine see paigasolemine tegelikult on ja hirm kaob, aga päriselt viimase rakuni rahulolev saab olla vaid mõnel üksikul hetkel elus. Mingi kõhklus, mõni väike kriipiv okas jääb alati alles.  Ometi, ka seda täielikku rahulolu on ette tulnud. Just kõige ootamatumas kohas - räämas tunglevaid inimesi pungil täis metrootunnelis avastan järsku selle tunde.

Hetked (eriti sellised hetked) on jätkuvalt olulised. Ja mulle tundub, et sellel maal siin, on nad kuidagi olulisemad kui sellel teisel maal. Muidugi mõeldakse tulevikule, aga olevik, käesolev hetk on siin justkui suurema väärtusega. Või nii mulle tundub. Ja see on just see, mis minu jaoks tundub õige ja hea. 

Tere uut kuud!

Vahepeal on palju juhtunud. Peamiselt olen ma siiski noh...khõmmm...töötanud. Lisaks sellele aga olen kuumuse käes Rooma linnas ringi vantsinud ja selle tulemusel peaaegu täielikult ära sulanud; korra täiskuuvalgel meres suplemas käinud, raamatuid lugenud, korra pooljuhuslikult rahumeelsest protestist osa võtnud ja...noh, tundub küll, et midagi eriti ei juhtu, aga tegelikult koguneb neid asju päris palju. Muuhulgas ka täiesti ebaeestlaslik rongijaamas tutvuse sobitamine (mis siis, et mina olin passiivne osapool) ja Roomas turistitamine ja lollimängimine, mille tulemusena lisandub minu kollekstsiooni järjekordne hüppepilt, kuulus vaatamisväärsus tausaks.

Siis on jälle argipäev. Lihtsad, mitte millegi poolest märkimisväärne mõttejada. Kuni järsku - aga ma olen ju Roomas! Ma olen ju Roomas. Hämmastav, et ma olen siin ja... (kobamisi ja ettevaatlikult ensele tõdedes) ma elan siin! Vähemalt esialgu on mul hea meel siin olla. Kuigi juba praegu hakkab tekkima väike igatsus...

Ahjaa - ja üleeile oli mere ääres 19 kraadi, paduvihm ja äike :) Mulle meeldis

laupäev

See pole küll mingi üllatus, aga ütlen siiski, et nädalavahetustel on nüüd täiesti teistsugune tähendus. Nädalavahetus on vabadus ja rahu ja puhkus. Mitte, et keset nädalat pidevalt mingi möll toimuks, aga...
teate ehk isegi - ikka on mõnus kui ei pea kuskile minema, kui ei pea midagi tegema.

Perekond, kelle juures ma töötan on väga tore, mõnus võiks isegi öelda. Kõik on sõbralikud, heatahtlikud ja mis vähemalt lastesse puutub, siis nii tore on täheldada nende iseloomuerinevusi ja seda, mida ehk võiks nimetada ealisteks iseärasusteks. Vahepeal teen ma asju ikka valesti, aga keegi ei pane seda mulle pahaks (vähemalt mitte nii, et see välja paistaks), kõik on tore ja natuke aega on tore teha sellist "ajudeta tööd", olen rahulolev ja selle perekonnaga on tore aega veeta kuid  - nädalavahetused, mil olen neist eemal, on veel toredamad :) Ja tuleb välja et lisaks kõigele muule olen ma veel ka hirmus materialist. Arvan, et tõelisest rahulolu tunnen ma alles siis, kui palka saan ;)

Samas, ega see tööelu nüüd nii väga põnev ei ole. Kes nii väga ikka tolmupühkimisest ja põrandapesust kuulda tahab? Või sellest, kuidas lapsi ohjes hoida. Ma ei anna küll lubadusi, et ma sellistel teemadel üldse ei kirjuta. Aga vist eelistan edaspidi pajatada ikka sellest, mida ma teen magusatel nädalavahetustel. Magusad on need sellepärast, et nad nii vähe kestavad :)





___
Aga õhtul aknast välja vaadates näeb ümbrus välja selline:

Silla nimi on Ponte Regina Margherita

7. juuli

Nii. Siiamaani on mu koduhaldja  karjäär täitsa sujuvalt läinud. Pidevalt ettetulevad pisivead välja arvata. Aga jälle pean ma paratamatult tõdema, et teises kohas on kõik teistmoodi. Muljeid on nii palju, et need peavad veel veidi settima :)

pilte ka!

Pantheon pärast vihmasadu. Põrand on märg, sest katuses on ju auk :)

Meelelahutaja

Keerduv ja kitsas tee mäe otsa. Mis hullus see oli, mis peale tuli, ei tea

aga - ülesminekul juhtisin autot mina.

Ma pole küll Mona Lisa, aga lähedal juba :D

Cassino kloostri siseõu

Klooster ja linn

Via Appia, Rooma

...

Kuna ma olen ju nõnda tähtis persoon, siis olete kindlasti juba ammu pikisilmi oodanud järgmist blogipostitust. Ilmselgelt olen teil lasknud praeguseks hetkeks juba küllalt oodata ning aeg on viimaks ometi kirjutada üles mõned read maailmale lugemiseks.

Kes teab, kes veel ei tea, aga olen omadega taaskord seal maal. Nüüd oleks kindlasti huvitav teada, mida ma teinud olen. Noh, ei midagi erakordset. Ühtegi olulist vaatamisväärsust ma näinud ei ole ja ega mind nüüd nii väga ei huvitagi enam küünarnukkidega turistirajakatele obadusi jagada. Tahtlikult või tahtmatult seda aeg-ajalt teha tuleks. No hea küll: Pantheoni vaatasime, Campo de' Fioril käisime ka. Ja siis Cassinos. Ja see, et siinoleku ajal Abruzzos ei käiks, ei tule enam vist kõne allagi. Muidu on aga minu "puhkus" möödunud lösutamise ja uimerdamise tähe all.See paneb proovile mu kannatlikkuse. Mina ju tõuseks hiljemalt juba kell 10 ja tõusengi, aga oodata kella kolmeni, mil tõusemb "see teine"--- oh, raske :)  Aga mulle tundub, et mu kannatlikkus on kasvanud. Ja varsti hakkan ka mina igale poole kokkulepitust tund aega hiljem jõudma :)

Homme mu uimerdamine peaks aga lõppema sest just homme alustan ma oma suurejoonelist koduhaldja karjääri. Ei tea, kuidas kujuneb. Peaasi, et jälle miskit uut ja huvitavat saaks proovida. IP on tööl, mina ootan, et pesumasin pesemise lõpetaks. Ajaviiteks blogin ja korraldan IPi kodus arheoloogilisi väljakaevamisi. Ega see korralagedus mind nüüd nii tohtult ei häirigi, aga natuke ikkagi häirib. Samas, neid nn arheoloogilisi väljakaevamisi on põnev teostada. On ju väga põnev leida raamatu vahelt pudingupulbri pakk ja ei tea mitmenda kihi alt see minu enda raamat, mille ehk umbes poolteist aastat tagasi siia unustasin....Üllatusi jätkub. Tõesti on põnev! :)

Aga võib-olla hukutab mind hoopiski enesekriitika?

 Mitte ei tahaks jälle sessiteemalist virinapostitust kirjutada, aga no vot ei saa kuidagi teisiti. Millest muust mul olekski kirjutada? Väljas ma ei käi, sõpradega praegu peaegu üldse ei suhtle, tõusen üles, joon kohvi, mölutan natuke ja proovin siis koolitööd teha. Jõllitan arvitiekraani ja mõtlen, et kuidas küll seda või teist lauset sõnastada. Sest ma ei saa ju ometi teha mingisugust pooletoobist lauset. Ei mingeid mustandeid ja koolis õpetatud, eluks väga vajalikku oskust ma ei ole siiani omandanud. Ei mingit sisust alustamist. Ikka sissejuhatuse esimesest lausest algab mu töö ja juba see esimene lause peab olema täiuslik. Ja nii ma siis veedangi tunde ühte lõiku nokitsedes. Ja siis natuke gmaili ja natuke feissbuki, sest tunde ühe lause juures passida on liiga masendav.  Aga kuna ma siiski tunde ühe lause juures veetsin, kuluski kogu aeg selle esimese essee peale, mida küll A vääriliseks hinnati, aga mis ei jätnud enam eriti aeg muude tööde jaoks. Ka ega see entusiasm kaa just puu otsas ei kasva. Kui kasvakski, oleks ta veel toores ka - päikest pole ju viimasel ajal eriti olnud.

Nojanii ma olengi ajahädas. Kirun oma invaliidust sest kuigi küig kogemused tõestavad risti vastupidist, on minusse kinnistunud mingi usk, et kõik teised istuvad arvuti ette kirjutama ja paari tunni pärast ongi surematu meistriteos valmis. Ainult mina olen see küündimatu, kel ühe lause vormistamiseks kakskümmend minutit kulub. Ja lõpuks, kui essee saadetud, mõtlen ikka selle kirjatöö lausa kiiskavalt silmatorkavatele puudustele. Kaks esseed tegin valmis, nüüd tundub, et see käis nagu niuhti. Nüüd vaevlen veidi teoreetilistemate kirjutiste käes. Ja aeg? No muidugi saab see kohe otsa. Üha lollimana ma end tunnen, aga kriitiline punkt on vist ületatud (nagu ikka iga sessi ajal juhtub) - aega on nii väheks jäänud, et intelligents ei mängi enam mingit rolli. Sisu on ka teisejärguline. Pääasi, et midagi oleks, midagi saaks esitatud ja kuidagi saaks aine arvestatud. Neil tõesti kõige hirmsamatel hetkedel kaob see muidu kõikehõlmav enesekriitika. Aga kuigi ma olen siiski piisavalt intelligentne õppimaks oma kogemustest ja ma tean, et kriitilisel momendil enesekriitika taandub (taotluslik tõvekordus, muide), ei suuda ma sellest siiski üle olla minu vaimne tervis on vaimse haigusega.  Või siis? Kas apaatia on haigus?


Igatahes, vot kui peaks juhtuma, et maine mammona mind siiski ei hukuta, siis hukutab mind see ilmselgelt ülevoolav enesekriitika.

Kõige valusam on aga see, et vaimsete võimete piirid juba paistavadki (vähemalt praegu) ja see ei ole just eriti nauditav tunne.

Jäänud on referaadi kokkuvõte ja tekstianalüüsi (jah - mustand!!!!) kordasättimine. Siis? Päike ja palavus, pizza ja teised mitte p-tähega algavad asjad

Maine mammona meid kord hukutab!

Hoolimata sellest, et üritasin olla see aasta erakordselt tubli ja kogusin minimaalselt maist mammonat, kujunes asjade tassimine ühikast autosse kergeks katsumuseks. Laisk nagu ma olen, eelistasin ühte suurt kotti mitmele väiksele (et ikka vähem kordi edasi-tagasi peaks käima) aga kotti oli pea võimatu mugavalt alla tassida ja juba kümnendal sammul toast lifti poole sain aru, et kott on saatanast ja püüab mind lämmatada. Olles aga siiski sellistest tühistest pisiasjadest üle, tarisin kotti turjal vapralt edasi. Noh jah, vingusin ja vigisesin muidugi küll. Liisile. Tema tassis samal oma kõlisevat. Jaa, kõlisevat oli tal kohe oma kolm või neli kastitäit. Neli kastitäit purke, mis kõlisesid igal pöördel ja mitte perfektselt siledal asfaltil. Aga Liis kodukülla me siiski jõudsime ja mitte üksainuski purk ei läinud tee peal katki. Ma ei tea, kuidas küll jäid lood Liisi egoga, sest kuus aastat ühikasse moosipurke koguv noor naine kes on nende 300 km kaugusele transportimise eest nõus ka raha maksma, ei saa ju olla päris normaalne. Ja seda arvamust ma nüüd vaka all küll ei hoidnud. Eriti siis kui purgid mõnel auklikumal teelõigul jälle kisama pistsid. Vot!

Mis aga minusse puutub, siis ega minagi lihtsalt ei pääsenud. Ikka see hiigelmõõtudes kott, mis mingil määral muutis minu arusaama maailmast asjadest. Enne arvasin ma nimelt, et ukse avamine ja korterisse sisenemine on lihtne. Siis aga selgus et sugugi mitte. Tavaline aseta fonovõti lukule, oota piiksu, ava uks ja sisene muutus tari kott ähkides üles kolmest trepiastmest, koba taskus võtmete järgi, jää kotiga ukse vahele kinni, pressi kott uksest läbi pilla autovõtmed maha, ava uuesti uks, kuku pepuli, tõuse püsti, roni ähkides kolmandale korrusele, pressi kott jälle ukseaugust läbi.

Ja siis pärast kogu varanduse üles toomist avasta, et tuba näeb tavapärasest veel sada korda korratum välja. Tere tulemast minu koju prügikonteinerisse!

unetus

29. mai

See viimane teema oli kui sile ja kõrge kivimüür tee peal ees. Viimaks sain sest tõkkest üle (või läbi? - ei ole päris kindel.) Nüüd siis tahaks taaskord lobiseda vähemalt 12 tundi päevas. Jah, just nüüd kui keskenduma peab teistele asjadele - ikkagi sess ju. Aga ehk just selle kiuste see kirjutamissoov? 

Samal ajal (või jällegi sessi mõjul?) ikka see ründav nukrus, mis on tingitud paljude asjaotlud kokkulangemisest. Või oleks ehk õigem öelda, et huvitavaid ja intrigeerivaid asjaolusid just ei ole? Või nii ma arvasin, kuni hommikul kesklinna poole tulles rääkisin selle Teisega ja siis kurtsin seda õigustamata nukurust. Ja siis,vaevalt viisteist minutit hiljem, kiri, mis sisaldab huvitavat võimalust, mis tõenäoliselt jääbki ainult võimaluseks, mitte enamaks. Aga...võimalus on unistus, mille alusel saab konstrueerida üldjoontes täiesti toimiva tuleviku. Kui see tulevik ei realiseeru, siis jah, natuke on kurb, aga ma olen jälle ühe paralleelse elu poolest rikkam. 

Üha sagedamini mulle tundub, et sellises  koguses ei ole unistustest toitumine eriti tervislik. Aga kohvi ja šokolaad ja kõik muu säärane ei ole ju ka. Ükskõik kui rumal, mulle meeldib, sest laiskus praegu alternatiivi ei leia.

kilomeetrid 2. osa

...Aga see linn on siiski oluline. Nüüdseks hetkeks juba rohkem, kuni järgmise reisini, ideeline ja mittemateriaalne. Aga see linn on oluline ja varem või hiljem ma jõuan selle teema ja loodetavasti ka materiaalse linna juurde tagasi. Ent enne seda on nii üht kui teist.

5.

Fiuggi näiteks.Tunniajase autosõidu kaugusel Roomast.

Tervisevete ja SPAde linn. Ilus linn, öeldakse. Aga öelduga ma peangi piirduma, sest teistkordsest külastusest hoolimata olen näinud vaid ühe hotelli sisemust, ühte supermarketit ja kõndinud mõnel üksikul tänaval. Ja mitte üks eelnevalt nimetatute hulgas ei eristu kuidagi märkimisväärsetest teistest nähtud hotellidest, supermarketitest, tänavatest...Ometi, võib-olla on just Fiuggi see kõige eksootilisem paik, kus senimaani viibinud olen...

Kõigepealt see võõristus ja kuhu-ma-küll-sattunud-olen tunne. Kahekordne barjäär: keelebarjäär (noh, natuke ikka) ja subkultuuribarjäär (kui nii võib öelda). Ulmehuvi on pöördvõrdelises seoses huviga arvutite vastu. Üks võib eksisteerida teisega, ma arvan, aga ühtegi tõestust ma selle kohta ei saanud. Kõigiga ma, tõsi küll, ju ei vestelnud. Tegelikult ma ju vestlesin minimaalselt. Olin hoopis see kummaline nurgas istuv vaikne võõramaalane. Ja-miks-ma-siiski-siia-tulin küsimus painas mind üha pingsamalt.

Aga siis lõppes päev, algas uus ja see tegelik põhjus muutus üha selgemaks. Jah, mulle meenus, kui hästi meid siin eelmisel aastal toideti. Jah, ka see aasta toideti, ei lausa nuumati meid väga hästi. Ja hästitoidetud inimesed on sõbralikud ning leplikud eksole. Ja võõritustunne, mis oli veel tugev hakkas üha enam hajuma....kolmekäiguline lõuna, ettekanne või kaks, kolmekäiguline õhtusöök, ettekanne, uni, priske hommikusöök, lõuna, õhtusöök ja nii iga päev. Neljanda ja viimase päeva keskpaigaks oli küll tunne, et siin olen ma olnud igavesti ja siia ma igavesti ka jään. Ja vähemalt mulle endale hakkas tunduma, et võib-olla ma ei olegi nii meeletult vaikne ja imelik ja võõras.  Aga kui mitte jääda igavesti FIuggisse, siis Itaaliasse ehk ikka, sest sellist nalja ma tegin ja üks Islandi väljahääldamatu nimega vulkaan võttis seda nalja tõe pähe.

6.

Aga lennujaama ma siiski jõudsin. Teel kuulsin autoraadiost veel uudiseidki selle kohta, et Fiumicino on suletud. Aga ei olnud suletud. AirBaltic viis mu Vilniusesse ja Vilniusesse ta mu jättiski. (Jätis sihuke?) Ma ei ole siiski kunagi viibinud lennujaamas, kus pole ühtegi väljuvat lendu  ja ainuke saabuv lend on minu lend.

Tallinnasse tulin bussiga, nagu tulid sellesama bussiga teisedki lennul olnud eestlased, soomlased-rootslased pealekauba. Sihuke reis oli aga just nagu kiusuks kogu selle eelneva vingumise pärast. Ma ju hädaldasin, et mulle ei meeldi enam  üldse teha pikki bussisõite ja et ma ei mõista, kuidas ma küll olin  paar aastat varem võimeline tegema kaks öist otsa liinil Tallinn-Peterburg ja Tallinn-Riia. Juba Tallinn-Tartu on viimasel ajal veidi tüütuks muutumas- Ja nüüd siis virina eest tasuks see pikk igikestev öösõit. Aga kohale ma sain, kange kaela ja seljavaluga jõudsin viimaks ka koju. Või kuidas seda nimetada? Kodu #1? Tartu on ju rohkem...? Eriti praegu, kevadel.

7. 

Ja siis ma siiski suutsin teha selle viimase otsa: Tallinn > Tartu. And she lived happily ever after? Natuke aega küll. Aga....tegelikult ma ei näe sel lool veel kuskil otsa, kuigi sellele jutule, mille lõpuleviimist häbiväärselt kaua edasi lükkasin, tuleb nüüd lõpp küll. 

Kevad. Või isegi juba varjane suvi? Nii ilus, et ei taha minna kaugemale kui esimese muruplatsini. Aga rännata? Jah ikka! Ainult et nüüd ei pea selleks kuskile minema. Vaim on selle valguse ja soojusega vabaks saanud....

kilomeetrid 1. osa

Kilomeetrid. Oi, kui palju kilomeetreid. Üks linn, teine linn, mille kaudu kolmandasse, sealt tagasi esimesse ja siis jälle teise kaudu neljandasse. Väga palju kilomeetreid.

1.
Kaunas on ühe öise autosõidu kaugusel. Kui õhtul veidi enne päikeseloojangut minema hakata, jõuab veidi enne päikesetõusu kohale. Noh, nii see oli vähemalt paar nädalat tagasi. Nüüd loojub päike juba tunduvalt hiljem ja tõuseb märksa varem.

Linn on suures osas sama, nagu ta on alati olnud. Linna iseloom vist viie aastaga ei muutu? (Kas tõesti viimati seal juba viis aastat tagasi?) Natuke liiga hall, natuke liiga tühi isegi kui arvestada sellega, et pühade ajal ongi kõik maale sõitnud. Aga soojem kui siin ja kõigele vaatamata natukene kevadisem. Kuid see kõik polegi nii väga oluline, sest Kaunas ei ole tänavad, majad või isegi mitte päikesepaiste või vihm. Kaunase geograafia moodustub mälestustest, tähenduslikest punktidest, mis on nii häirivalt silmatorkav seoses magistritöö teemaga. Tähenduslikud punktid, saared muidu valge ruumi sees, sest need on siin lihtsalt majad, need on siin alati olnud, aga siin töötas A terve elu, siin käis B koolis, siin kukkus C purskkaevu, siin majas elas kunagi nii- ja niisugune vanamees, selles muusemis oleme ikka ja alati käinud, siin  oli vanasti nädalalastaed ja... ja niimoodi edasi kuni lõpmatuseni. Purskkaevu enam ei ole, muide. Nüüd on samas kohas hoopis lendurite monument. Aga purskkaevu jutt jääb alles. Meil ei õnnestunud välja selgitada, kas C kinda ära varastanud loomaaiavares on veel alles või mitte. Aga jutt on küll alles. Ja nii see linn eriti ei muutugi. On alati natuke hall aga alati nostalgiline. Isegi hoolimata sellest, et igal pool näikse olevat üha enam ja üha suuremaid Maximaid. Ikkagi sama, sest isegi see C või D poolt seina sisse uuristatud auguke on alles (aga keegi ei ole enam päris kindel kumma - tekkinud on mitu "mälestust"). Ma ei saa midagi parata - tagasivaateliselt mõjub jalutuskäik linnas nagu rida stseene mõnest vanast mustvalgest filmist.

2.
Rooma. Nelja lennutunni kaugusel, lend Tallinnast Riiga ja tunnid Riia lennujaamas välja arvata. Teen vahemaad väiksemaks kuigi ka see on aeg, mis on väärtuslik. Aga siiski Rooma. Või õigemini - Frascati. Sals see väike kahetoaline kodu aiaga kus kasvab oliivipuu ja kus praegu õitsevad kirsid. Vaikne. Vihmane pea viimne kui üks pind kaetud raamatutega. Kui selle maja seinad just kummist pole, siis hakkavad need raamatud varsti ustest-akendest välja pressima. Võibolla sellepärast olengi ma alateadlikult viimasel aastal nii vähe raamatud ostnud. Raamatute vaimsest võimust olen alati teadlik olnud, aga alles pärast seal selles vägagi korratus "raamatukogus" elamist olen õppinud arvestama ka raamatute füüsilise võimuga.


3.
Frascati- L'Aquila. Vähem kevadet, kui Roomas. Puud on alles pungades. Mägedes on ju alati jahedam. Väike, peaaegu mittemidagiütlev külake linna ääres. Pealiskaudsel vaatlusel täiesti tavalistena mõjuvad itaallaslikult uudishimulikud naabrid. Uued, ilma erilise ajaloota korterelamud. Või kas siiski? Vastasmaja seintes jooksevad praod nagu valusad armid ja aknakatted on ka keset päeva alla lastud. Kõnekad praod, sest need majad teisel pool tänavat on ikka veel tühjad. 

Linn. Ragbimatš. Inimesed naudivad mängu, vestlevad ja elavad mängijatele kaasa. Elusad inimesed, kes pärast mängu lõppu tungelvad väravatest välja. Kõigil on kindel suund, aga vähesed lähevad mäest üles hoolimata sellest, et osa kesklinnast on nüüd avatud. Toestatud seinad, turvalindid, valvurid...aga tegelikult, miks nad peaksidki sinna minema? Pärast ragbimängu mõjub vaikus eriti dramaatilisena ja mul hakkab väga kurb kui ma näen murtud sabaga kassi. Ma ei tea, mis temaga juhtus, aga tahes-tahtmata seostan murtud saba eelmise aasta kuuenda aprilliga. Olen selles mõttes halb inimene, ütlen IPile, et loomade õnnetused lähevad mulle sageli rohkem korda, kui inimeste omad.

Õhtul lähme sööma. Seltskond, palju lärmi, hea toit. Inimesed on linnas siiski alles. Rusudest hoolimata. Õnneks.

4.
Rooma. Anangina- Piazza Repubblica. Ja muidugi kõik peatused, mis nende kahe vahele jäävad. Unustamine käib kiiresti. Anangina, Cinecittà, Subaugusta..kuskil on Giulio Agricola, kuskil on Lucio Sesto, kuskil Furio Camillo. Aga unustamine käib kiiresti ja enamike peatuste nimed on meelest läinud. Kahest metroosõidust meeldetuletamiseks ei piisanud. Aga... objektiivselt võttes see ei olegi ju midagi õldse olulist?
Sagimine, liiklusummikud, inimesed. Piazza di Spagna on rahvast tulvil. Õhtupoolik ja Rooma on just pimedas eriti ilus. Täiesti ootuspärane, aga ma olin juba hakanud unustama...See rahvarohkus, mis ennist oli mulle linna enda poolt täiesti sisseharjutatud ja millele ma enam isegi tähelepanu ei pööranud, hakkas nüüd häirima.

Käisime Il Vittorianos näitusel, aga nagu Hispaania treppidest, nõnda ka Fontana di Trevist jalutasime lihtsalt mööda ja Colosseumi nägime vaid kaugelt. Pantheoni oleks ju tahtnud näha, aga väga selle pärast vaeva ei viitsinud näha. Ei olnud tohutu suurt huvi neis kohtades ei tea mitmendat korda olla. Turistilik vaimustus on kadunud ja kohalik ma ei ole. Kuidas ma peaksin nüüd nimetama oma suhet selle linnaga, mis mulle tegelikult nii tohutult meeldib?

.....