autosõit, bussisõit ja lumised väljad

Tulin (Tal)linnast. Lumesadu. Mõnus valge ja puhas lumi ning libedad teed. Liiklusummikud ja kibestunud eelkeskealisele närvidele käivad noored, kes üle bussi oma telefonist nõmedat muusikat lasid. See oli 17a. Tartu buss oli palju toredam. Bussijuht kuulas nagu bussijuhid ikka - Elmarit. ja see muusika mis sealt lasti trügis kõrva kui minu muusikas mõjuvad pausid pidid olema. See häiris siiski natuke vähem, sest loodus rahustas mind maha. Pealegi nägin ma bussiaknast põtru ja metskitsi, mis pani mind pea pisarateni heldima. Tühja sest Elmarist.

Eile nägin ma allaaetud rebast. Oli teine alles värske, ainult paar korda rataste alt läbi käinud. Muu tee oli tühi, autosidki polnud väga palju. Sõitsin Tammsaarde ja tegin ühe "päris" tööpäeva. Oli mardi- ja kadripäeva tähistamine. Võtsin kodust triibulise kangatüki(mis oli ostetud mu ema poolt ca 15 aastat tagasi) ja tegin endale haaknõeltest seeliku. Hoolimata sellest, et tragikoomiline element minu elus on suur, püsis mu 3-minuti seelik seljas terve päeva. Siis ilmusin laste ette ja püüdsin hästi pedagoogiline olla. Oma rõõmuks ma nägin, et nad ei igavlenud ega haigutanudki. Väga palju.

Õhtul sõitsin koju ja olin täiesti läbi. Ja mis saaks veel siis kui iga päev tööl käiksin? Isver. Tõusta iga hommik kl 6.30 ja jõuda koju kl 18.30. Selleks on küll tahtejõudu ja ka lihtsat jõudu vaja. Aga mööda talviseid teid üksinda sõita ja mõttetesse kaevuda on imetore (libedus muidugi hirmutab). Appi, kas tõesti tuleb mul tekitada uus märksõna "töö" ?

Ja emme on ka üha toredam. Mis me vanasti tegime, seda ma nii täpselt ei mäleta, aga nüüd veedame õhtuid nii, et joome klaasikese veini ja räägime elust. Tema räägib ema Goirot'st ning mina küsin, kas ta on lugenud seda ja seda raamatut, mida ma talle lugeda olen andnud. Ta tavaliselt ei ole. Ja siis enne kui ma ära lähen, sunnib ta mind mingit toitu kaasa võtma. Täna reisis minuga koos üks väärikas kanakints, kes käis ka loengus ja Dorisega aega veetmas. Nüüd ta aga otseses mõttes chillib külmkapis.

Nüüd on aga nii, et ma pean juttu vestma minema. Meil on Piretiga diil, et kirjutame teineteisele iga päev ühe omaloomingulise teksti. Suurepärane idee. Ja nüüd ma ei arvagi enam poole lause peal, et eelmine pool lausest on nii mõttetu, et parem on kõik maha kustutada. Kes teab, mõni asi hakkab ehk isegi distantsilt meeldima. Ja enne kui ma ümber mõteln, et mis lollusega ma jälle hakkama sain, panen ma midagi uitmõtetesse üles. Endale, et olla julge (ja leppida oma edevusega) ning teistele ajaviiteks. Praegu ma vist kannataks ka väga laitva kriitika välja ning ei pilgutaks silmagi. Ja siis samas tahaks argielu triviaaluste peale lahinal nutma puhkeda....

Asjad peaksid siiski liikuma paremuse poole- nägin unes, et lendasin. Tegelikult oli mul selles unes hästi kiire ja siis ma nägin üht poissi, kes rulatas. Hakkasin ka mina rulatama. Ainult, et minul polnud rula ja nii ma siis hõljusin edasi endale ühe jalaga hoogu lükates. See toimus Ülikooli tänaval ja mina tahtsin jõuda Lossi majja. Aga enne tõi äratuskell mu reaalsusesse. Kahjuks.