Ei jäta maha

Ei. ma ei hülga seda blogi siin. Mitu aastat kirjutamist on tekitanud sõltuvuse ja sellest ma enam ei saa (loe: ei taha) lahti saada. Sest kirjutada on uskumatult mõnus. Värsked lood on igavad, aga vanemad postitused jällegi kohutavalt põnevad ka lugemiseks. Täna hommikul lugesin mõningaid vanu sissekandeid ja tundsin koraga nostalgiat ja rõõmu, et mu eneseväljendus on/oli kohati isegi üsna vaimukas. Näiteks on see siin!

Pealegi oskab iga tola selle blogi ka uuelt aadressilt üles leida. Vaja on vaid google't ja natuke visadust. See, millest ma kirjutada ei tahtnud, oligi põhiliselt hetkeemotsioon ja Liis sai kohe aru, millest ma kirjutada ei tahtnud. Sellest praeguseks piisas.

Üks kuu sai läbi ja teine algas. Noveber tõotab tulla parem, kui oktoober, sest oktoober oli tõesti väga tüütu. Ajas vinguma, aga muidu oli steriilne ja tundetu. Nüüd tuli lumi maha ja emotsioonid pääsesid jälle valla. Vähemalt sisemuses :) Mõtlen igasugustest M-dest ja mmmm...eestest. Üle saja aasta. Äkki ma ei olegi nii kibestunud ja enesessesulgunud kui tundus :) Hormoonid, ma ütlen! Või hoopis esimene lumi?

Nüüd vaatan ma selliseid videosid ja see on korraga mõnus ja natuke piinav. Lähevad hinge...