Ma tahtsin kirjutada sellest teisest tasandist. teadsin kohe, et sõnadesse pannes on see midagi muud, ehk isegi midagi labast. Aga....nüüd ma ei saa sedagi. Kogu tee koju tulles proovisin sisemist lobisejat blogiteksti jutustamise asemel vait olla. Lõpuks ta ikkagi mõtles selle teksti enam-vähem tervikuna välja, aga no nüüd on see jutt kadunud ja see mida ma praegu kirjutaksin, ei väljendaks enam seda tunnet.
Enne oli tunne, et vajun kohe mülkasse, kaotan iseenda ja see nn hirmutis võtab võimust. Aga siis - mõned (minu jaoks) kulunud käibetõed ja ma sain jälle kontrolli enda kätte. Uskumatu, et need nii lihtsad asjad võivad ununeda. Tahtejõud ja otsustamine ja muud polegi nagu vaja. Hõljusin koju. See tunne! Kõige tagasihoidlikumalt öeldes absoluutne tasakaal. Parem veel kui unenäod. Ja see ei olegi nii raske, kui mitte end argiellu ära kaotada :) Mingi kindlustunne, samm lähemale Suurele Taipamisele. Ja sõnad ei väljenda ses suhtes muidugi midagi....Aga eks mõttetöö seminaris ja Kaplinski Athena pööningusaalis oma muusikavalikuga veel süvendasid seda heaolutunnet. Tõepoolest, rõõm ühest ilusast päevast. Kaks minutit veel...
5 ...kaja:
Greta jutud on minu jaoks liiga targaks muutunud,enam ei saa aru ja ei püsi kaasas tekstiga.
Minu jaoks on nad lihtsalt liiga segaseks muutunud :D
Minu jaoks on nad liiga targaks JA lihtsalt liiga segaseks muutunud :D
Mina ka aru ei saa, mis siin kirjas. Aga ikkagi tore
on küll :)
Postita kommentaar