jalgrattanostalgia

Eile olin ma eriliselt vapper ja sõitsin rattaga raamatukokku ja tagasi ka. Ratta seljas juhtides tunnen ma end palju kindlamini kui autoroolis olles ja eks ma muutun nõnda ka veidi ülbeks. Ei, ma ei ehmata jalakäijaid ega sunni autojuhte pidurdama aga kihutamine tuleb nagu iseenesest ning jalakäijatest möödavuhisemine on ju mõnna. Aga ma ei saa eriti ülbe olla, sest ratas kriuksub ja krigiseb ja logiseb. Käiguvahetaja funktioniert nicht. Siis ei saa ju üldse sujuvalt vuhiseda. Üleüldse on tobe, et asjade tootmisel arvestataksegi sellega, et need peavad mingil hetkel katki minema.

Keegi rääkis mulle sellest, et mingine õmblusmasinate tootja (Singer?) läks pankrotti, sest nende masinad olid nii head, et inimesed ei pidanud neid enam mingi hetk üldse ostma. Sest igas perekonnas oli juba olemas masin, mis pidas vastu põlvkondi (ja peab praegugi). Nüüd ma tunnen lausa süümepiinu, et ma olen ostnud igasugu odavaid asju, mis keskmisest veelgi vähem vastu peavad....

Aga ma kaldusin teemast kõrvale. Rattasõidust pidin ju rääkima. Tahtsin kiidelda, et ka täna sõitsin rattaga. Sõitsin lausa Tähetorni mäest üles. Väga uhke tunne oli. Pärast muidugi hingeldasin kohutavalt, aga tunne oli uhke. Nüüd on vist kevad nii kaugele arenenud, et tänavad on kruusast puhastatud ja ma siiski saan vuhiseda- rulluiskudega :)

Kuna telekas on ka mingi kas-sa-mäletad-millal-sa-elus-teist-korda-rattaga-sõitsid reklaam, siis ma hakkasin selle üle mõtlema ja.. tegelikult ei mäleta küll. Esimene kord päriselt jalgrattaga sõitsin aga sellise legendaarse asjaga nagu Školnik ja siis oli Ereliukas mis kuulus mu vennale, oli pulgaga, raske ja suur. Ja sellega kukkusin ma kraavi, sest jalad ulatusid ju vaevu pedaalideni ja kui tee peal oli väike ebatasasus siis kadus tasakaal. Kukkusin kraavi ja sain hästi poriseks. Ja need olid ajad, mil rohi oli rohelisem ja taevas sinisem ja mitte keegi ei kandnud kiivreid...
Oo, nostalgia! Ja minu ema rääkis veel seda, kuidas tema lapsepõlves terve noorsugu altpulga ringi kihutas...

Ahjaa. Ja siis oli see kuulus Kokukas... (pilt on siit)
Neid oli meil peres kaks. Üks oli hea ja teine oli selline, mis ei tunnistanud vabakäiku. See tähendab, et pidurdamine oli raskendatud. Kui ma väiksem olin, siis juhtis tädi või keegi ja mina seisin pulgal. Ja kui ma vanemaks sain, siis sõitsin muidugi täitsa ise. Ja kogu aeg tuli kett maha. Ja siis oli veel tädi edev Turist, esimene ratas, millel olid käsipidurid. Ja siis läksid pidurid katki ja siis sai sellest ratas-millel-pole-pidureid. Ja millega siiski sõideti... Praegu vist väga ei julgeks.... See parem kokukas varastati ükskord ujumas käies ära, aga Turist roostetab vist siiani kuuris ja....

Ja-jah rohi oli rohelisem ja nii edasi....