pudru ja kapsad- juttu ei tule kummastki

Oh mu armas blogikene, minu lemmik, kui oli vaja midagi edasi lükata, ma olen su jätnud hooletusse, sa vaeseke oled pidanud nii pikka aega internetis nii mannetu tekstiga esinema. Nüüd mul on aga see kõige-hirmsam-asi-mu-minu-elus köidetud ja õppetooli viidud ja kuigi mul pole endiselt aega ja mul on endiselt igasugu "asju" teha vaja, on mul vaja lõpetada see kohutav asjalikkus, mis sundis mind raamatukogus tunde veetma.

Nüüd olen ma ikka raamatukogus. Ma olen nädal aega kirjutanud nagu hull orav ja ma kartsin ning tegelikult natuke lootsin, et nüüd hakkabki nii olema- suudan olla palju palju tunde raamatukogus mõistlikke asju tegemas. Ma olen raamatukogus aga hirm suurim motivaator ja hirmu mul praegu ei ole ja nõnda ma istungi siin ja kirjutan ebamõistlikku juttu, sest akadeemiline kirjutamine frustreeris mind nii kohutavalt, et ma pidin siia tulema ja ma ei tea millal see lause lõppeb, sest tõesti olen ma nii palju kirjutanud, et kuigi ma siin blogis akadeemilist laadi enam ei harrasta, siis kvantitatiivne kirjutamine on nüüd nii käpas, et ma võiks üha jätkata, aga kuna ma arvan, et mitte kõik inimesed ei ole maratonlugejad, siis ehk peaks siiski selle lause lõpetama ja nõnda ma seda siis nüüd viimaks ometi ka teen. Vot nii. Tegelikult ei ole mul midagi öelda.

Üldiselt ei olegi mul viimasel ajal midagi öelda, sest ma olen seda blogi nii kaua pidanud et kogu uudsus on kadunud. Ma arvan, et nüüd olen ma selles faasis, et hakkan akadeemiliseks grafomaaniks. Või mis veel parem - hakkan kirjutama romaani! Kohe päriselt must-valgelt, mitte pea sees nagu siiani! Eelmiseks sügiseks pidi see romaan valmis olema, aga ausalt öeldes pole mul praegu veel esimest lausetki kirjutatud....Õnneks on järgmine sügis ka olemas, eksole.

Ma tahtsin veel öelda seda, et ma pole elus kunagi varem nii intensiivselt FreeCelli mänginud. Raamatukogus on natuke piinlik seda mängida, aga see õnnestub seal kuidagi eriti edukalt. Avastasin enda jaoks ka uue mängu: Minesweeperi. Ja selle kõrvalt kirjusin siis seda hirmsat asja. Aga ma sain valmis. Varemalt oli mul ainult üks ambitsioon: saaks kuidagi ära kirjutatud ja vingerdaks kuidagi mingi hindekese välja. Nüüd keegi minu sorkimas käinud ja ma unistan heast hindest. Jube lugu....

Ainult ühest asjast ma ei saa aru. Kuhu kadus meie kass? See teeb mulle tõepoolest muret. Miks ta kodusr ära läks, kuhu ta läks? Kas ta tuleb veel tagasi? Tallinlased, kas olete meie miisukest näinud?