556. postitus

Tere tere metsa tagant! Olen ikka elus ja internetita. Internetita olek on mu terveks ravinud sellest kohutavast haigusest, mil nimeks grafomaania. Või on see ebagrafomaanlus just ebaterve olek, ei tea. Kuna ma nüüd kindlalt järgmisesse astmesse ülikooli pääsen, siis tuleb esseid ja muud säärast vist veel palju toota ja sellistes oludes kulub paljusõnalisus ära, aga no mis teha. (Tagasihoidliku äramainimise taga peitub tegelikult suur rõõm - ma sain sisse!)

Praegu elan nagu naine muiste. Läbi poriloikude väntan tööle teen seda ja teist ja natuke kolmandatki. Siis käin metsa all maasikaid korjamas ajal, mida võiks tõlgendada lõunapausina. Elu ei ole päris lill, aga midagi mahlaka porgandi sarnast on ta küll - tervislik ja lihtne. Ja magada oskan ma taas nii nagu enne keskkooli - kasvõi kaksteist tundi ühtejärge. Maga kaua tahad, keegi ei sega. Hakkan harjuma ka sellega, et kuulen, kuidas keegi ülakorrusel voodis külge keerab või muid toimetusi toimetab. Ei olegi eriti üksildast tunnet. Natuke liiga ebaüksildane on isegi. Ainult see häda on, et unenägusid ma enam hästi ei mäleta - pole ju hommikul neist kellelegi jutustada. Mäletan ainult, et mingil kummalisel seletamatul põhjusel nägin unes seda, kuidas joonistatud ülikonna otsa tuli mingis mängus leida sobiv pea. Oli mitmeid munakujulisestes raamides portreid, aga kõik said välja sõelutud ja alles jäi Medvedjev. See oli minu esimene poliitikasugemetega unenägu.

Tööinimesena olen nüüd puhkepäeva väärtust oma noore ja rõõsa naha peal ise tundma õppinud. Puhkepäev on tõesti püha, tõesti eriline, tõesti väärtuslik. Ja mitu puhkepäeva järgemööda seda enam. Mitte, et mul töötamise vastu midagi oleks, seda mitte. Siiski, nii tore, kui sinna vahepeal minema ei pea :)

Vahepeal käisime hoopis Liisi ja IPiga Saaremaal. Vihma muidugi sadas- telk lasi läbi ja hommikul leidsin, et mu telefon lausa tilgub. Sääsemälestusi kannan siiani säärtel. Aga Sääre oli see-eest tore ja kena paik. Liis korjas kivikesi ja mina nägin tuletorni ja mõtlesin " Külmale nahale". Nii kirjanduslikult rikutud ma olengi. Pilte loodan ma tulevikus saada. Need tulevad importkaubana Saapamaalt. Saare-maal nägime veel linnust ja seda suurt Kaali-auku, Karja kirikut ja tuulikuid. Muhumaal nägime Pädastet, mis oli nii mõttetu koht, et.... Aga Pädaste kaudu Kuivastu poole minek tähendas, et saime praamijärjekorras ettepoole. Ja selle kenakese mehikese taha. Selle mehikese taha, keda Liis juba blogis mainis. Selline karm meretuulte käes karastunud saaremees, kauni naeratusega pruun blond mees sinise särgiga. Oli ilus esteetiline vaatamisväärsus.

Muud vaatamisväärsused jäid osalt nägemata IP kui aeglane lõunamaallane ei suutnud kuidagi eesti-saksa preisi korraga sünkroniseeruda. Ja sellepärast jäigi suur osa ülitähtsatest varemetest ja hüttidest jms nägemata. Muhumaal vedelesime niisama. Ja siis käisime suures tünnis leotumas. Ei, pärismaalased meist suppi siiski ei keetnud hoolimata sellest, et vesi üpris soolane oli. Lolle jutte ja lolle tegusid tegime muidugi ka. Mitte tohutult enam, kui normiks on saanud. Lõbus oli.

Aga grafomaan ma enam ei ole ja kirjutada ei oska/taha. Ja sellepärast läbi see lugu saabki. Ootan suuri seiklusi või iroonilisi juhtumisi. Eks siis kirjutan.