öös on kirjandust

Ja siis juhtus nii, et järgmisel päeval, õigemini küll õhtul, nägin toda rariteetset ameeriklast uuesti. Käisime kirjanduse majas, nagu ikka ja seal ta siis oli rääkimas ühe tähtsa onuga. Aga siis said tähtsa onuga jutud räägitud ja tuli mind tervitama. Ja siis me rääkisime keset Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonda sulaselges leedu keeles. Polnud küll mingit soovi apelleerida eksootikale, aga kuidagi siiski nii juhtus, et just selles keeles rääkima hakkasime. Ja vist mõningaid uudishimulikke pilke ka tunda saime.

Ja siis tahtis Piret Zavoodi minna. Ja siis kutsusin ma tolle tüübi ka kaasa. Ja siis... No mis siis sai? Siis sai nii, et istusime kella kaheni öösel Zavoodis ja rääkisime kirjandusest. No kas pole kole lugu? Ma poleks küll uskunud, et on võimalik olla nii entusiastlik, et isegi uni läheb meelest kirjandusest rääkides. Seda enam, et mitte väga ammu aega tagasi sai kurdetud selle üle, kuidas üks purjus noormees vaimustusega kirjandusest rääkis ja kuidas mina tol hetkel kirjandusse eriti ebaentusiastlikult suhtusin. No teisipäeva õhtu tõestas vastupidist. Vahepeal rääkisime, tõsi küll, ka muudel teemadel, ent domineeriv oli siiski eesti kirjandus, suur osa oli ka leedu kirjandusel, mis tundus põnev, millest ma teisipäeva viimastel ja kolmapäeva esimestel tundidel õige pisut aimu sain ja mis mul praeguseks hetkeks täiesti ununuenud on.

Zavoodis olin ma see semester häbiväärselt küll alles esimest korda muide. Ei muud kui vanadus. Ei ole enam tõmmet lärmaka muusika ja zavoodiliku õhustiku vastu. Seda enam, et need paar viimast korda, kui ma seal käisin, oli kogu zavv täis inimesi, kes minust nii ca neli aastat nooremad. No see purustas need viimasedki illusioonid sellest ,et ma alles noor olen :) Nüüd on need illusioonid taastunud: Zavood oli võrdlemisi tühi ja vaikne ja noorukeid seal polnud.

Rõõmsalt võin tõdeda, et elu mis vahepeal kuidagi liiga üksluiseks ja depressiivselt rutiinseks kiskus, hakkab jälle veidi põnevamaid tuure üles võtma. On lausa uskumat, kuidas mina, teada ja tuntud inimpelgur olen alateadlikult seadnud endale eesmärgiks enda šokeerimise. Uute tutvuste tekitamine ei valmista mulle enam probleeme. Lausa uskumatu, et mina ise suudan alustada vestlust isikuga, kellega ma kunagi vestelnud pole. Vanasti pidin küll lausa kuid vaevlema, kui nägin kedagi, kes pakkus huvi. Nimelt puudus mul mingi rakuke või geen, mis lubaks ise aktiivsust üles näidata. Nüüd on aga see geenike avaldunud...

Murphylikkus seisneb aga muidugi selles, et see huvitav elu tekib siia just siis, kui mina juba mõnda aega veeretan mõtteid huvitavat elu kuskile mujale ise otsima minna.