reede, november 21, 2008

reisijutt Londonist

Et siis Londonist või? No mis seal ikka, väga tore oli. Arvestades, mis ilm praegu väljas on, meenub mulle esimese asjana see, et Londonis valitses ehe oktoober - värvilised lehekesed päevitasid rõõmsasti sügispäikse käes. Selle tõestuseks panen esimese pildina siia üles ühe lehtede sees poseeriva rõõmsa oravahärra. Vot nii! Vaadake!




Vihma sadas suhteliselt vähe ja olek oli eesti ilmaga harjunule suisa troopiline. Neliteist Celsiuse kraadi ilma Tallinna tuulte ja niiskuseta!Mitte kuskilt polnud tunda seda nõnnanimet halba inglise ilma. Vahepeal ju tõesti veidi sadas, aga ainult natuke. Küll on hea, kui ilmaga veab :)

Ilmaga vedas, aga toit oli lausa jube. Kas siis inglased toituvad tõesti sularasvast ja kolesteroolist? No vaevalt küll. Ometi oli selline mulje kerge tekkima, sest kõik mõistliku hinnaga road mõnes pubis olid rasvahunnikud. Ja see hotelli hommikusöök, no taevas halasta - muna, oad (kas ma olen piisavalt rõhutanud, kuidas ma ube ei salli), peekon, ja mumifitseerunud vorstike. Parim osa hommikusöögist oli röstisai. Kõik muu tuli lihtsalt alla neelata teadmises, et nii pea midagi muud hamba alla ei saa.

London Underground jättis mulle aga sügava mulje. Kes võinuks arvata, et isegi minusugune orienteerimispuudega värd saab seal hakkama. Tegelikult sain ma seal nii hästi hakkama, et tundsin end tõelise metrookunnina. Ja i did indeed mind the gap. Ausalt öeldes mööduski suur osa Londonis veedetud ajast metroos. Igasugused ümberistumised, pikad tunnelid ja nii palju treppidest üles-alla liikumist, et aitab terveks eluks. Metrooga sõitsid muideks ainult ilusad ja hästiriietunud inimsed. Igast rassist ja rahvusest oli neid küll, aga paksusid inimesi ma praktiliselt ei näinud. Ometi pidi just Suurbritannia euroopa riikide seas olema esikohal suurima ülekaaluliste arvuga. Tundub, et kõik pontsikud on pagendatud väljaspoole pealinna.

Eks me vaatasime neid vaatamisväärsusi muidugi ka. See on nagu see
kohustuslik osa ükskõik kuhu reisides. Kuivõrd aga reisi eesmärk oli miski muu,
siis ega need vaatamisväärsused nüüd nii väärtuslikud polnudki. Jah, eks me vaatasime Towerit ja käisime Picadilly Circuses ja Trafalgeri väljakul, aga nende maailmakuulsust ma eriti ei mõista ei oska. Ma olen näinud palju palju ilusamaid väljakuid. Tower on põnev oma ajaloo poolest küll, aga mida see siis nüüd nii väga erilist suudab pakkuda sellele, kel peaaegu pidev võimalus Tallinna vanalinnas hulkuda. Aga vot Toweri sild, see Londoni üks sümbolitest, meeldis küll väga. Eriti veel õhtuhämaruses.

Parlamendihoone oli tegelikult ka siiski eriliselt ilus. Tõeline pitsehitis. Midagi nii peent, mida võib ju püüda pildistada, aga mis tegelikult muljet ei jäta, kui oma silmaga ei näe. Suur Ben oli ka päris kobe. Puhtjuhuslikult, peaaegu täielikust inersist, läksime ka parlamenti sisse. Nägime seda, kuidas alamkojas saadikud rohelistel toolidel lösutasid ja miskit arutasid ja kuidas lordid punastel sofadel ka mingit tarka juttu rääkisid. Kõik muidugi ei kuulanud ja neid, kes haigutasid või muidu ebatähelepanelikult käitusid, oli muidugi huvitavam vaadata. Nagu loomaaias ju :)

St Pauli katedraali tahtsin väga näha. Kunagi kunstiajaloos pähetaotu jääb ju kummitama. Nägingi, aga kahjuks ainult väljaspoolt, sest nagu ikka, saabun mina ühte või teise kohta ikka siis, kui seda hakatakse kinni panema või ta juba ongi kinni. Väljast oli see ilus küll, aga seest oleks ju ikkagi ka näha tahtnud. Õnneks oli Millenniumi sild ka piisavalt põnev :)

British Museum on ka üks neist must-see kohtadest.
Käisime siis sealgi. Aga kunst ja vanavara võib hulluks ajada. Nii tegime ainult lühivisiidi. Nagu muuseas tuletasin meelde (väga kehvade tulemustega) seda, mida ma kunstiajaloos kreeka templitest ja skulptuurist mäletan ning vaatasin suure vaimustusega hoopis Asteekide kunsti. Üldiselt olen enda üle lausa uhke, et nii vähe muuseumites käsin. Kummaline küll, aga nii see on. Kahju natuke ka, aga kõikjale ju lihtsalt ei jõua.



Aga teate, mis oli eriti tore? Eriti tore oli Petticoat Lane, mis oli midagi sellist, nagu kunagine Kadaka turg. Ainult, et vene onude-tädide asemel olid seal mustanahalised onud ja tädid. ja ühe seesuguse onu käest ostsin naela eest kaks paari kõrvarõngaid. Veel toredam oli selline koht nagu Camden market, kus müüdi tohututes kogustes teravmeelsete loosungitega t-särke. Lisaks sellele oli seal ka tohutult muud põnevat kraami. Ja seal läksin ma täitsa hulluks. Lihtsalt kõike oleks endale tahtnud (ma ei aimanud, et ma nii ahne võin olla). Aga mitte ainult kaup ei olnud huvitav. Kogu see kant - Camden town- oli kuidagi eriline. Mingi huvitav tundmus, nagu täitsa teine linn oleks olnud. Ja palju huvitavam linn....

Aga siis juba saigi reis läbi. Veetsime veel ülimalt "hubase" öö lennujaamas, et sõita viimaks ometi tagasi sinna helgesse paika, kus ei pea igal hommikul praemuna sööma :)

1 ...kaja:

Anonüümne ütles ...

SUPER! Orav on nii nummi (oled sa kindel, et ta on härra. Ehk on hoopis proua?) ja juttu lugedes tekkis mul nii palju huvitavaid paralleele. Ma tahaks ka reisile..:(