Eilne õhtu möödus valutumalt, kui ma iial oleksin oodanud ja tuleb tunnistada, et tegelikult oli kogu see jama päris tore ja võibolla polnudki täiesti jama. Peamiseks põhjuseks siiski Anna seltskonnahing, mis pani viis-kuus täiskasvanut andunult ja lõbustatult jälgima iga tema väiksematki liigutust. Ja tema liigutused olid tõesti lõbusad. Tema kõne samuti.
Süüa tegi mu vend, kes oli käinud, nagu ta seda ise nimetas, "jahil Eesti moodi" ühtegi looma kätte saamata, ainult neid lähedalt nähes. Ja siis jahi lõppedes sõbralt jahimehelt sügavkülmast põdraliha kaasa võttes. Seda me sõimegi ja see oli imehea. Ja siis olid muidugi kingitused ja vähemalt seal majas polnud majanduslangust kuskilt näha, sest kingipakke oli nii palju, et mine või lolliks. Lolliks ma ei läinud, aga teatud tarbijaühiskonna-vastane okas leidis siiski tee minu hinge. Eriti mõtlesin ma taaskord Annale, kes on kahe ja poole aastane ja kel on kõik mänguasjad olemas. No ei olegi enam võimalik midagi kingituseks leida. Eriti nõmedad on ju mingid suvakad plastmass-see-on-mängult-viiner-plönnid.
Mina saunas ei käinud. Tegelesin põhiliselt mulle omase fotokaga klõpsimisega ja kuulasin siis, et mis jutte ka räägitakse ja siis rääkis ta ikka talle omast juttu sellest, kui mõttetu on kultuur ja kui mõttetu on kunst jne. Ja seda rääkis ta talle omases mitte just kõige elegantsemas sõnastuses. Ma olen ikka tihti mõelnud, et see on tal pigem poos kui tõsine seisukoht, aga tegelikult vist ikka ei ole ka. Igatahes on kummastav, kui erinevad võivad olla inimesed samast perekonnast. Ja siis mõtlesin veel, et kui õudne- selline vist ongi kaine ja praktiline tüüpiline eesti mees. Hakkas natuke õudne.
Samas sain ma teada, et olen oma 22 eluaasta juures siiski juba vanatädi. Nimelt võttis meiega üle aastate ühendust meie suguvõsa aasia haru. Nemad on minu vanaisa vanema õe mehe sugulased (vist). Kuna mu vanaisa õde oli nii palju vennast vanem, ongi tekkinud selline nihe, et mina saan end vanatädiks nimetada. Nooremad elavad Moskvas, aga vanad on endiselt Tažkendis. Ja üks sealkandi sugulastest on leivad ühte kappi pannud hoopis Alžeerlasega. Niisiis on minu eksootiline taust muutunud veel eksootilisemaks ja mulle tundub üha enam, et tegelikult olgu maailm nii suur kui väike tahes, ikkagi on tegemist lihtsalt ühe külaga. Naljakas on aga see kujutluspilt - suur suur suguvõsa tuleb kokku (emaisapoolsed emaemapoolsed, isapoolsed, venna naise poolsed venna naise õepoolsed jne sugulased.) ja see on tõeline rahvusvaheline konverents, sest kohal on leedukad, eestlased, usbekid, norrakad ja kes-teab-mis rahvused veel. Nii, et kui mina peaksingi juhuslikult leivad ühte kappi mõne väljamaalasega panema, siis oleks see pigem reegel kui erand. Õnneks ei pea ma nüüd tundma, et oma väga patriootliku erialavalikuga ma kodumaa reetur oleksin. Oh ei - lihtsalt veri on selline, mis otsib eksootikat :D
Olgu, ameerikas on selline asi ilmselt igati tavapärane, aga kas ka Eestis? Ma ei tea, olen maailma asjade koha pealt loll nigu lauajalg. Kes teab, võibolla on see lausa tavaline, aga mulle tundub kogu selline üle mitme kontinendi hargnev inimsuhete niidistik praegu väga paeluv ja huvitav. Kahju ainult, et kuidagi neid sugulasi vaatama ei saa minna. Raha-nagu-muda seisundi puudumine on teinekord veidi frustreeriv küll....
Aga jõulude teemast, jumal tänatud, olen ma küll kõrvale kaldunud ja see tähendab, et õnneks pole ma kirjutanud tüüpilist pühadeaegset sissekannet. Noh, laialivalguvad on mu postitused alati olnud. Vähemalt üks kord võin selle üle ka rõõmu tunda.
PS: ma olen väga rahul selle sissekande pealkirjaga. Sobiks hästi mõne akadeemilise ettekande pealkirjaks.
Nüüd pean minema, et jälle veidi õgida. Palju õnne jõulude puhul.
0 ...kaja:
Postita kommentaar