neljapäev, juuni 25, 2009

25. juuni

Peale seda kui ma olen joonud meeletutes kogustes teed ning äralutsutanud kaks pakki Halls'i, hakkab kesksuvine haigus ilmutama esimesi väsimuse märke. Sellegipoolest tundub mulle lausa naeruväärne elada juunikuus kinnise nina ja kinniste kõrvadega. Palavikku ei olnud ja seega ma seagrippi ei kahtlusta, aga noh, ebameeldiv sellegipoolest. Ja kes oleks võinud arvata, et ka maailma kõige lihtsamate kodutööde tegemine võib tatti täis peaga väga kurnav olla.

Jaanilaupäeval nuuskasin nina ja sõin kõhu liha täis. Õlu ei joonud, sõnajalaõit ei otsinud. Vaikne ja rahulik jaanipäev on mulle täiesti mokkamööda. Pealegi on viimasel ajal tekkinud kohutav vastumeelsus purjus inimeste suhtes. Üks- kaks klaasi veini või õlut ei lähe arvesse.

Öösiti, õigemini varahommikuti näen jälle und. Näiteks üle Lasnamäe lendamist, bussis ballitantsude tantsimist ja sõda. Päeval saadan aga spämm-kirju, mille sisuks on ühe teatud persooni curriculum vitae. Nüüd, kus tööd on raske saada, tunnen ma, kuidas tahaks kasvõi mõneks ajaks "päris" tööd teha.

Kahe nädala pärast sõidan jälle Rooma. Tunne on küll selline, nagu sõidaks Paidesse või Tartusse. See ei tähenda küll muidugi seda, et süda ei hüppaks rõõmust. Paarist- kahest Trevi purskkaevu visatud mündist näikse jätkuvat lausa eluajaks....

1 ...kaja:

K. ütles ...

oi musi kui tore :) kui kauaks sa sinna see kord j22d?