Aeg tuhiseb mööda ja grafomaania ei jõua järgi. On natuke rohkem Tegelikku Elu ja natuke vähem sõnu, sest isegi sisemine grafomaan on muutunud häbelikuks ja tõrksaks: no kuidas ometi kirjutada nii, et see ei oleks kõikide eelnevalt kirjapandud mõttekäikude kulunud kordus? No kuidas seda teha?
Ei teagi, ei ole veel head lahendust leidnud ja nõnda on fookus sõnadelt nihkunud piltidele. Sama maailm, sama elu, mis enne, aga uus meedium ja uus vorm, mis ehk lisab veidi mitmekesisust ka sisule.
Ja samas on need kordused nii olulised. Kõik need lootused ja unistused ja ootused; teooriad, hüpoteesid, järeldused, mõtteterad ja kõik muu säärane, mis taaskord pähe turgatades tunduvad kuidagi tuttavatena, aga mis pole kunagi täpselt samad, mis nad olid varem. See on pidev muutumine läbi korduste, milles on midagi kinnistavat ja midagi turvalist, aga alati ka midagi uut, kasvõi midagi imepisikest ja peaaegu märkamatut, mis tuletab mulle meelde, et jah - jälle on natuke aega mööda läinud ja Elu (ükskõik, kas tegelik või teoreetiline) on avaldanud ühe saladuse, kusjuures selle saladuse tõeväärtus materiaalse maailma loogika ja loodusseaduste seisukohast pole üldse oluline.
Midagi turvalist ja tuttavlikult valusat on ka selles järjekordses korraga kirglikus ja passiivses kevade ootamises. Aga uut ometi ka.
2 ...kaja:
Ma ei teagi, mis on lummavam: sinu pildid või see postitus. Elu väikesed pisiasjad, mis teevadki elu väärtuslikuks.
Taname huvitava blogi
Postita kommentaar