pilte ka!

Pantheon pärast vihmasadu. Põrand on märg, sest katuses on ju auk :)

Meelelahutaja

Keerduv ja kitsas tee mäe otsa. Mis hullus see oli, mis peale tuli, ei tea

aga - ülesminekul juhtisin autot mina.

Ma pole küll Mona Lisa, aga lähedal juba :D

Cassino kloostri siseõu

Klooster ja linn

Via Appia, Rooma

...

Kuna ma olen ju nõnda tähtis persoon, siis olete kindlasti juba ammu pikisilmi oodanud järgmist blogipostitust. Ilmselgelt olen teil lasknud praeguseks hetkeks juba küllalt oodata ning aeg on viimaks ometi kirjutada üles mõned read maailmale lugemiseks.

Kes teab, kes veel ei tea, aga olen omadega taaskord seal maal. Nüüd oleks kindlasti huvitav teada, mida ma teinud olen. Noh, ei midagi erakordset. Ühtegi olulist vaatamisväärsust ma näinud ei ole ja ega mind nüüd nii väga ei huvitagi enam küünarnukkidega turistirajakatele obadusi jagada. Tahtlikult või tahtmatult seda aeg-ajalt teha tuleks. No hea küll: Pantheoni vaatasime, Campo de' Fioril käisime ka. Ja siis Cassinos. Ja see, et siinoleku ajal Abruzzos ei käiks, ei tule enam vist kõne allagi. Muidu on aga minu "puhkus" möödunud lösutamise ja uimerdamise tähe all.See paneb proovile mu kannatlikkuse. Mina ju tõuseks hiljemalt juba kell 10 ja tõusengi, aga oodata kella kolmeni, mil tõusemb "see teine"--- oh, raske :)  Aga mulle tundub, et mu kannatlikkus on kasvanud. Ja varsti hakkan ka mina igale poole kokkulepitust tund aega hiljem jõudma :)

Homme mu uimerdamine peaks aga lõppema sest just homme alustan ma oma suurejoonelist koduhaldja karjääri. Ei tea, kuidas kujuneb. Peaasi, et jälle miskit uut ja huvitavat saaks proovida. IP on tööl, mina ootan, et pesumasin pesemise lõpetaks. Ajaviiteks blogin ja korraldan IPi kodus arheoloogilisi väljakaevamisi. Ega see korralagedus mind nüüd nii tohtult ei häirigi, aga natuke ikkagi häirib. Samas, neid nn arheoloogilisi väljakaevamisi on põnev teostada. On ju väga põnev leida raamatu vahelt pudingupulbri pakk ja ei tea mitmenda kihi alt see minu enda raamat, mille ehk umbes poolteist aastat tagasi siia unustasin....Üllatusi jätkub. Tõesti on põnev! :)

Aga võib-olla hukutab mind hoopiski enesekriitika?

 Mitte ei tahaks jälle sessiteemalist virinapostitust kirjutada, aga no vot ei saa kuidagi teisiti. Millest muust mul olekski kirjutada? Väljas ma ei käi, sõpradega praegu peaegu üldse ei suhtle, tõusen üles, joon kohvi, mölutan natuke ja proovin siis koolitööd teha. Jõllitan arvitiekraani ja mõtlen, et kuidas küll seda või teist lauset sõnastada. Sest ma ei saa ju ometi teha mingisugust pooletoobist lauset. Ei mingeid mustandeid ja koolis õpetatud, eluks väga vajalikku oskust ma ei ole siiani omandanud. Ei mingit sisust alustamist. Ikka sissejuhatuse esimesest lausest algab mu töö ja juba see esimene lause peab olema täiuslik. Ja nii ma siis veedangi tunde ühte lõiku nokitsedes. Ja siis natuke gmaili ja natuke feissbuki, sest tunde ühe lause juures passida on liiga masendav.  Aga kuna ma siiski tunde ühe lause juures veetsin, kuluski kogu aeg selle esimese essee peale, mida küll A vääriliseks hinnati, aga mis ei jätnud enam eriti aeg muude tööde jaoks. Ka ega see entusiasm kaa just puu otsas ei kasva. Kui kasvakski, oleks ta veel toores ka - päikest pole ju viimasel ajal eriti olnud.

Nojanii ma olengi ajahädas. Kirun oma invaliidust sest kuigi küig kogemused tõestavad risti vastupidist, on minusse kinnistunud mingi usk, et kõik teised istuvad arvuti ette kirjutama ja paari tunni pärast ongi surematu meistriteos valmis. Ainult mina olen see küündimatu, kel ühe lause vormistamiseks kakskümmend minutit kulub. Ja lõpuks, kui essee saadetud, mõtlen ikka selle kirjatöö lausa kiiskavalt silmatorkavatele puudustele. Kaks esseed tegin valmis, nüüd tundub, et see käis nagu niuhti. Nüüd vaevlen veidi teoreetilistemate kirjutiste käes. Ja aeg? No muidugi saab see kohe otsa. Üha lollimana ma end tunnen, aga kriitiline punkt on vist ületatud (nagu ikka iga sessi ajal juhtub) - aega on nii väheks jäänud, et intelligents ei mängi enam mingit rolli. Sisu on ka teisejärguline. Pääasi, et midagi oleks, midagi saaks esitatud ja kuidagi saaks aine arvestatud. Neil tõesti kõige hirmsamatel hetkedel kaob see muidu kõikehõlmav enesekriitika. Aga kuigi ma olen siiski piisavalt intelligentne õppimaks oma kogemustest ja ma tean, et kriitilisel momendil enesekriitika taandub (taotluslik tõvekordus, muide), ei suuda ma sellest siiski üle olla minu vaimne tervis on vaimse haigusega.  Või siis? Kas apaatia on haigus?


Igatahes, vot kui peaks juhtuma, et maine mammona mind siiski ei hukuta, siis hukutab mind see ilmselgelt ülevoolav enesekriitika.

Kõige valusam on aga see, et vaimsete võimete piirid juba paistavadki (vähemalt praegu) ja see ei ole just eriti nauditav tunne.

Jäänud on referaadi kokkuvõte ja tekstianalüüsi (jah - mustand!!!!) kordasättimine. Siis? Päike ja palavus, pizza ja teised mitte p-tähega algavad asjad

Maine mammona meid kord hukutab!

Hoolimata sellest, et üritasin olla see aasta erakordselt tubli ja kogusin minimaalselt maist mammonat, kujunes asjade tassimine ühikast autosse kergeks katsumuseks. Laisk nagu ma olen, eelistasin ühte suurt kotti mitmele väiksele (et ikka vähem kordi edasi-tagasi peaks käima) aga kotti oli pea võimatu mugavalt alla tassida ja juba kümnendal sammul toast lifti poole sain aru, et kott on saatanast ja püüab mind lämmatada. Olles aga siiski sellistest tühistest pisiasjadest üle, tarisin kotti turjal vapralt edasi. Noh jah, vingusin ja vigisesin muidugi küll. Liisile. Tema tassis samal oma kõlisevat. Jaa, kõlisevat oli tal kohe oma kolm või neli kastitäit. Neli kastitäit purke, mis kõlisesid igal pöördel ja mitte perfektselt siledal asfaltil. Aga Liis kodukülla me siiski jõudsime ja mitte üksainuski purk ei läinud tee peal katki. Ma ei tea, kuidas küll jäid lood Liisi egoga, sest kuus aastat ühikasse moosipurke koguv noor naine kes on nende 300 km kaugusele transportimise eest nõus ka raha maksma, ei saa ju olla päris normaalne. Ja seda arvamust ma nüüd vaka all küll ei hoidnud. Eriti siis kui purgid mõnel auklikumal teelõigul jälle kisama pistsid. Vot!

Mis aga minusse puutub, siis ega minagi lihtsalt ei pääsenud. Ikka see hiigelmõõtudes kott, mis mingil määral muutis minu arusaama maailmast asjadest. Enne arvasin ma nimelt, et ukse avamine ja korterisse sisenemine on lihtne. Siis aga selgus et sugugi mitte. Tavaline aseta fonovõti lukule, oota piiksu, ava uks ja sisene muutus tari kott ähkides üles kolmest trepiastmest, koba taskus võtmete järgi, jää kotiga ukse vahele kinni, pressi kott uksest läbi pilla autovõtmed maha, ava uuesti uks, kuku pepuli, tõuse püsti, roni ähkides kolmandale korrusele, pressi kott jälle ukseaugust läbi.

Ja siis pärast kogu varanduse üles toomist avasta, et tuba näeb tavapärasest veel sada korda korratum välja. Tere tulemast minu koju prügikonteinerisse!

unetus

29. mai

See viimane teema oli kui sile ja kõrge kivimüür tee peal ees. Viimaks sain sest tõkkest üle (või läbi? - ei ole päris kindel.) Nüüd siis tahaks taaskord lobiseda vähemalt 12 tundi päevas. Jah, just nüüd kui keskenduma peab teistele asjadele - ikkagi sess ju. Aga ehk just selle kiuste see kirjutamissoov? 

Samal ajal (või jällegi sessi mõjul?) ikka see ründav nukrus, mis on tingitud paljude asjaotlud kokkulangemisest. Või oleks ehk õigem öelda, et huvitavaid ja intrigeerivaid asjaolusid just ei ole? Või nii ma arvasin, kuni hommikul kesklinna poole tulles rääkisin selle Teisega ja siis kurtsin seda õigustamata nukurust. Ja siis,vaevalt viisteist minutit hiljem, kiri, mis sisaldab huvitavat võimalust, mis tõenäoliselt jääbki ainult võimaluseks, mitte enamaks. Aga...võimalus on unistus, mille alusel saab konstrueerida üldjoontes täiesti toimiva tuleviku. Kui see tulevik ei realiseeru, siis jah, natuke on kurb, aga ma olen jälle ühe paralleelse elu poolest rikkam. 

Üha sagedamini mulle tundub, et sellises  koguses ei ole unistustest toitumine eriti tervislik. Aga kohvi ja šokolaad ja kõik muu säärane ei ole ju ka. Ükskõik kui rumal, mulle meeldib, sest laiskus praegu alternatiivi ei leia.

kilomeetrid 2. osa

...Aga see linn on siiski oluline. Nüüdseks hetkeks juba rohkem, kuni järgmise reisini, ideeline ja mittemateriaalne. Aga see linn on oluline ja varem või hiljem ma jõuan selle teema ja loodetavasti ka materiaalse linna juurde tagasi. Ent enne seda on nii üht kui teist.

5.

Fiuggi näiteks.Tunniajase autosõidu kaugusel Roomast.

Tervisevete ja SPAde linn. Ilus linn, öeldakse. Aga öelduga ma peangi piirduma, sest teistkordsest külastusest hoolimata olen näinud vaid ühe hotelli sisemust, ühte supermarketit ja kõndinud mõnel üksikul tänaval. Ja mitte üks eelnevalt nimetatute hulgas ei eristu kuidagi märkimisväärsetest teistest nähtud hotellidest, supermarketitest, tänavatest...Ometi, võib-olla on just Fiuggi see kõige eksootilisem paik, kus senimaani viibinud olen...

Kõigepealt see võõristus ja kuhu-ma-küll-sattunud-olen tunne. Kahekordne barjäär: keelebarjäär (noh, natuke ikka) ja subkultuuribarjäär (kui nii võib öelda). Ulmehuvi on pöördvõrdelises seoses huviga arvutite vastu. Üks võib eksisteerida teisega, ma arvan, aga ühtegi tõestust ma selle kohta ei saanud. Kõigiga ma, tõsi küll, ju ei vestelnud. Tegelikult ma ju vestlesin minimaalselt. Olin hoopis see kummaline nurgas istuv vaikne võõramaalane. Ja-miks-ma-siiski-siia-tulin küsimus painas mind üha pingsamalt.

Aga siis lõppes päev, algas uus ja see tegelik põhjus muutus üha selgemaks. Jah, mulle meenus, kui hästi meid siin eelmisel aastal toideti. Jah, ka see aasta toideti, ei lausa nuumati meid väga hästi. Ja hästitoidetud inimesed on sõbralikud ning leplikud eksole. Ja võõritustunne, mis oli veel tugev hakkas üha enam hajuma....kolmekäiguline lõuna, ettekanne või kaks, kolmekäiguline õhtusöök, ettekanne, uni, priske hommikusöök, lõuna, õhtusöök ja nii iga päev. Neljanda ja viimase päeva keskpaigaks oli küll tunne, et siin olen ma olnud igavesti ja siia ma igavesti ka jään. Ja vähemalt mulle endale hakkas tunduma, et võib-olla ma ei olegi nii meeletult vaikne ja imelik ja võõras.  Aga kui mitte jääda igavesti FIuggisse, siis Itaaliasse ehk ikka, sest sellist nalja ma tegin ja üks Islandi väljahääldamatu nimega vulkaan võttis seda nalja tõe pähe.

6.

Aga lennujaama ma siiski jõudsin. Teel kuulsin autoraadiost veel uudiseidki selle kohta, et Fiumicino on suletud. Aga ei olnud suletud. AirBaltic viis mu Vilniusesse ja Vilniusesse ta mu jättiski. (Jätis sihuke?) Ma ei ole siiski kunagi viibinud lennujaamas, kus pole ühtegi väljuvat lendu  ja ainuke saabuv lend on minu lend.

Tallinnasse tulin bussiga, nagu tulid sellesama bussiga teisedki lennul olnud eestlased, soomlased-rootslased pealekauba. Sihuke reis oli aga just nagu kiusuks kogu selle eelneva vingumise pärast. Ma ju hädaldasin, et mulle ei meeldi enam  üldse teha pikki bussisõite ja et ma ei mõista, kuidas ma küll olin  paar aastat varem võimeline tegema kaks öist otsa liinil Tallinn-Peterburg ja Tallinn-Riia. Juba Tallinn-Tartu on viimasel ajal veidi tüütuks muutumas- Ja nüüd siis virina eest tasuks see pikk igikestev öösõit. Aga kohale ma sain, kange kaela ja seljavaluga jõudsin viimaks ka koju. Või kuidas seda nimetada? Kodu #1? Tartu on ju rohkem...? Eriti praegu, kevadel.

7. 

Ja siis ma siiski suutsin teha selle viimase otsa: Tallinn > Tartu. And she lived happily ever after? Natuke aega küll. Aga....tegelikult ma ei näe sel lool veel kuskil otsa, kuigi sellele jutule, mille lõpuleviimist häbiväärselt kaua edasi lükkasin, tuleb nüüd lõpp küll. 

Kevad. Või isegi juba varjane suvi? Nii ilus, et ei taha minna kaugemale kui esimese muruplatsini. Aga rännata? Jah ikka! Ainult et nüüd ei pea selleks kuskile minema. Vaim on selle valguse ja soojusega vabaks saanud....

kilomeetrid 1. osa

Kilomeetrid. Oi, kui palju kilomeetreid. Üks linn, teine linn, mille kaudu kolmandasse, sealt tagasi esimesse ja siis jälle teise kaudu neljandasse. Väga palju kilomeetreid.

1.
Kaunas on ühe öise autosõidu kaugusel. Kui õhtul veidi enne päikeseloojangut minema hakata, jõuab veidi enne päikesetõusu kohale. Noh, nii see oli vähemalt paar nädalat tagasi. Nüüd loojub päike juba tunduvalt hiljem ja tõuseb märksa varem.

Linn on suures osas sama, nagu ta on alati olnud. Linna iseloom vist viie aastaga ei muutu? (Kas tõesti viimati seal juba viis aastat tagasi?) Natuke liiga hall, natuke liiga tühi isegi kui arvestada sellega, et pühade ajal ongi kõik maale sõitnud. Aga soojem kui siin ja kõigele vaatamata natukene kevadisem. Kuid see kõik polegi nii väga oluline, sest Kaunas ei ole tänavad, majad või isegi mitte päikesepaiste või vihm. Kaunase geograafia moodustub mälestustest, tähenduslikest punktidest, mis on nii häirivalt silmatorkav seoses magistritöö teemaga. Tähenduslikud punktid, saared muidu valge ruumi sees, sest need on siin lihtsalt majad, need on siin alati olnud, aga siin töötas A terve elu, siin käis B koolis, siin kukkus C purskkaevu, siin majas elas kunagi nii- ja niisugune vanamees, selles muusemis oleme ikka ja alati käinud, siin  oli vanasti nädalalastaed ja... ja niimoodi edasi kuni lõpmatuseni. Purskkaevu enam ei ole, muide. Nüüd on samas kohas hoopis lendurite monument. Aga purskkaevu jutt jääb alles. Meil ei õnnestunud välja selgitada, kas C kinda ära varastanud loomaaiavares on veel alles või mitte. Aga jutt on küll alles. Ja nii see linn eriti ei muutugi. On alati natuke hall aga alati nostalgiline. Isegi hoolimata sellest, et igal pool näikse olevat üha enam ja üha suuremaid Maximaid. Ikkagi sama, sest isegi see C või D poolt seina sisse uuristatud auguke on alles (aga keegi ei ole enam päris kindel kumma - tekkinud on mitu "mälestust"). Ma ei saa midagi parata - tagasivaateliselt mõjub jalutuskäik linnas nagu rida stseene mõnest vanast mustvalgest filmist.

2.
Rooma. Nelja lennutunni kaugusel, lend Tallinnast Riiga ja tunnid Riia lennujaamas välja arvata. Teen vahemaad väiksemaks kuigi ka see on aeg, mis on väärtuslik. Aga siiski Rooma. Või õigemini - Frascati. Sals see väike kahetoaline kodu aiaga kus kasvab oliivipuu ja kus praegu õitsevad kirsid. Vaikne. Vihmane pea viimne kui üks pind kaetud raamatutega. Kui selle maja seinad just kummist pole, siis hakkavad need raamatud varsti ustest-akendest välja pressima. Võibolla sellepärast olengi ma alateadlikult viimasel aastal nii vähe raamatud ostnud. Raamatute vaimsest võimust olen alati teadlik olnud, aga alles pärast seal selles vägagi korratus "raamatukogus" elamist olen õppinud arvestama ka raamatute füüsilise võimuga.


3.
Frascati- L'Aquila. Vähem kevadet, kui Roomas. Puud on alles pungades. Mägedes on ju alati jahedam. Väike, peaaegu mittemidagiütlev külake linna ääres. Pealiskaudsel vaatlusel täiesti tavalistena mõjuvad itaallaslikult uudishimulikud naabrid. Uued, ilma erilise ajaloota korterelamud. Või kas siiski? Vastasmaja seintes jooksevad praod nagu valusad armid ja aknakatted on ka keset päeva alla lastud. Kõnekad praod, sest need majad teisel pool tänavat on ikka veel tühjad. 

Linn. Ragbimatš. Inimesed naudivad mängu, vestlevad ja elavad mängijatele kaasa. Elusad inimesed, kes pärast mängu lõppu tungelvad väravatest välja. Kõigil on kindel suund, aga vähesed lähevad mäest üles hoolimata sellest, et osa kesklinnast on nüüd avatud. Toestatud seinad, turvalindid, valvurid...aga tegelikult, miks nad peaksidki sinna minema? Pärast ragbimängu mõjub vaikus eriti dramaatilisena ja mul hakkab väga kurb kui ma näen murtud sabaga kassi. Ma ei tea, mis temaga juhtus, aga tahes-tahtmata seostan murtud saba eelmise aasta kuuenda aprilliga. Olen selles mõttes halb inimene, ütlen IPile, et loomade õnnetused lähevad mulle sageli rohkem korda, kui inimeste omad.

Õhtul lähme sööma. Seltskond, palju lärmi, hea toit. Inimesed on linnas siiski alles. Rusudest hoolimata. Õnneks.

4.
Rooma. Anangina- Piazza Repubblica. Ja muidugi kõik peatused, mis nende kahe vahele jäävad. Unustamine käib kiiresti. Anangina, Cinecittà, Subaugusta..kuskil on Giulio Agricola, kuskil on Lucio Sesto, kuskil Furio Camillo. Aga unustamine käib kiiresti ja enamike peatuste nimed on meelest läinud. Kahest metroosõidust meeldetuletamiseks ei piisanud. Aga... objektiivselt võttes see ei olegi ju midagi õldse olulist?
Sagimine, liiklusummikud, inimesed. Piazza di Spagna on rahvast tulvil. Õhtupoolik ja Rooma on just pimedas eriti ilus. Täiesti ootuspärane, aga ma olin juba hakanud unustama...See rahvarohkus, mis ennist oli mulle linna enda poolt täiesti sisseharjutatud ja millele ma enam isegi tähelepanu ei pööranud, hakkas nüüd häirima.

Käisime Il Vittorianos näitusel, aga nagu Hispaania treppidest, nõnda ka Fontana di Trevist jalutasime lihtsalt mööda ja Colosseumi nägime vaid kaugelt. Pantheoni oleks ju tahtnud näha, aga väga selle pärast vaeva ei viitsinud näha. Ei olnud tohutu suurt huvi neis kohtades ei tea mitmendat korda olla. Turistilik vaimustus on kadunud ja kohalik ma ei ole. Kuidas ma peaksin nüüd nimetama oma suhet selle linnaga, mis mulle tegelikult nii tohutult meeldib?

.....

jalavarjud

Läksin poodi kummikuid ostma, aga nagu loodusseadused (või Murphy või kelle iganes) nõuavad, olid kõik kummikud koledad, kallid või kui nad olid ilusad ja mõistliku hinnaga, siis oli järgi ainult numbrit 36. Ja nõnda ma kummikud ei ostnudki. Seda enam, et kummikud jäid üha enam tahaplaanile ja fookusesse sattusid kõiksugu kaunid suvekingad. Lögane reaalsus jäi üha kaugemale ja mida kauem ma neid suvekingi vaatasin, seda tõelisemaks muutus tunne, et tegelikult on kohe-kohe käes suvi.  Tegelikult muutus iha suve järele nii suureks, et õues valitsev tegelikkus kadus täielikult ning alles jäi ainult suvi. Vaatasin neid kingi ja oleksin neid kindlasti jalga proovinud kui ainult.....kui ainult oleksin viitsinud vabastada jalad pikkadest saabastest, kui ainult oleksin valmis olnud pärast kingade proovimist püksisääred jälle suure punnitamisega saapasäärtesse toppida. Kui ainult poleks mulle meenunud, kuidas ma ikka ja jälle iseendale etteheiteid teen, et kõige ilusamad riided ja kingad, mis ma endale aegade jooksul kokku olen ostnud, on sellised, mille jaoks on Eestis ilma ainult kahe nädala jagu.

Jah, kui ainult....Aga kingi ma ei ostnud, kummikuid ka mitte, ja see tohutult tore seelik jäi samuti poodi (sest mul pole selle kandmiseks sobivaid kingi....). Nii tulingi Lõunakeskusest tagasi jalad märjad ja hinges närimas kahetsus ostmata jäänud kingade pärast.

Need kingad said sümboliväärtuse ja mina pean õudusega tunnistama, et olen Carrie Bradshaw'le palju lähemal, kui ma iial tunnistada tahaksin....

Võibolla pean veel täna kogu mõistuspärasuse prügikasti viskama, jalad jälle märjaks kõndima ja need kingad siiski ära ostma....


See video ei haaku eriti eelneva tekstiga, aga ma millal ma ometi jälle kingadest kirjutan?

26. veebruar

Aeg tuhiseb mööda ja grafomaania ei jõua järgi. On natuke rohkem Tegelikku Elu ja natuke vähem sõnu, sest isegi sisemine grafomaan on muutunud häbelikuks ja tõrksaks: no kuidas ometi kirjutada nii, et see ei oleks kõikide eelnevalt kirjapandud mõttekäikude kulunud kordus? No kuidas seda teha?

Ei teagi, ei ole veel head lahendust leidnud ja nõnda on fookus sõnadelt nihkunud piltidele. Sama maailm, sama elu, mis enne, aga uus meedium ja uus vorm, mis ehk lisab veidi mitmekesisust ka sisule.

Ja samas on need kordused nii olulised. Kõik need lootused ja unistused ja ootused; teooriad, hüpoteesid, järeldused, mõtteterad ja kõik muu säärane, mis taaskord pähe turgatades tunduvad kuidagi tuttavatena, aga mis pole kunagi täpselt samad, mis nad olid varem. See on pidev muutumine läbi korduste, milles on midagi kinnistavat ja midagi turvalist, aga alati ka midagi uut, kasvõi midagi imepisikest ja peaaegu märkamatut, mis tuletab mulle meelde, et jah - jälle on natuke aega mööda läinud ja Elu (ükskõik, kas tegelik või teoreetiline) on avaldanud ühe saladuse, kusjuures selle saladuse tõeväärtus materiaalse maailma loogika ja loodusseaduste seisukohast pole üldse oluline.

Midagi turvalist ja tuttavlikult valusat on ka selles järjekordses korraga kirglikus ja passiivses kevade ootamises. Aga uut ometi ka.

Miki Hiir ja kuldsed sültjad tulnukad

Ma juba ammu järjekordset põnevat unenägu oodanud. Ja nüüd see lõpuks tuligi!

Unenägu algas sellest, et mingil põhjusel oli minu itaalia-treener Gianluca Tartusse tulnud ja vaatas pealt vehklemistreeningut. Ütlesin talle siis tere ja puha, aga tema ei teinud minust väljagi. Siis otsisime sealt vehklemisvarustuse ruumist sobivaid maske ja jakke ning nagu unenäole ikka kohane, miski ei sobinud. Ikka oli mask liiga väike või liiga suur. Aga siis me ikkagi tegime treeni ja mina tundsin end kogu aeg veidi ebamugavalt teades, et Gianluca sealsamas ruumis on ja mind jälgib.

Aga siis sai trenn läbi ja ma läksin tädiga teatrisse. Istusime esimeses või teises reas ja kuskil tagapool istus jällegi ei keegi muu kui Gianluca. Ootasime, et etendus peale hakkaks, aga seni andis tädi minu kätte ühe klade. Küsisin, et mis see on, aga enne vastuse kuulmist arvasin juba ise ära, et see on minu kunagine koomiksiklade. Tegin klade lahti ning ühekorraga imestasin ja tundsin uhkust oma joonistamisoskuse üle. Hakkasin koomiksit lugema sattusin sellisesse vaimustusse, et teater ununes täielikult.

Koomiksi peategelasteks olid Miki ja Kupi, kes pidid takistama seda kurja kassi. USA president läks aga kosmosesse eksursioonile (Kosmoses ringi lendamine oli nimelt tavapärane). Ma ei tea täpselt, mida kurja see kass korda tahtis saata, aga see oli midagi nii ohtlikku ja koledat et Argi-Miki ja Argi-Kupi sellega toime ei tulnud ning mõlemad tormasid Super-Mikiks ja Super-Kupiks saama, kusjuures nii Miki kui ka Kupi olid oma Superkangelase staatust kaaslase eest varjanud. Aga siis tormasid nad kostüümidesse riietuma ja põrkasid kokku ning kumbki sõber sai teada, et ka teine on superkangelane.

Kurja kassi takistamiseks oli ainult üks võimalus. Tuli teha hiigelsuur hüpe. Seda hüpet ei saanud aga teha, sest siis oleksid Miki-Kupi kokku põrganud presidendi süstikuga ning see oleks plahvatanud. Olukord oli kehv ja koomiksikangelased nõutud. Kuni järsku! Järsku ilmusid kuldsed sültjad tulnukad, kes teatasid et nad saabuvad tulevikust. Neil oli kaasas väga ebatulevikuline filmilint, mille pealt nad näitasid, et katastroof hoitakse teistmoodi ära (ilma hüppeta). Aga kuidas, seda ma ju ei tea, sest just siis kui tulnukad filmi mängima panid, tuli Anna ja teatas, et on aeg üles ärgata. Kell oli kaheksa hommikul.

2. veebruar

Tahaksin väga midagi kirjutada, aga ma ei taha enam kirjutada lumest. Ometi on see ikkagi see hetke kõige domineerivam teema ja...üllatus-üllatus: õues sajab lund.

Vahelduse mõttes olen jälle Tallinnas ja kuigi meie korter on alati tundunud jahedavõitu, siis tegelikult alles nüüd oskan ma hinnata kui soe ja hea siin on. Teate, võrreldes ühikaga on siin vaat et palav! Magan ka ainult ühe tekiga!

Sess on nüüd üldiselt läbi. Ootan veel kahte hinnet. Tegelikult ei ole see tulemus niivägaoluline ja tegelikult on asi kaugel elust või surmast. Tean, et ega mul väga kehvasti ikka minna ei saa. Ometi käin ÕISis tühje lahtreid vaatamas ja tunnen end nagu armuandmist ootav surmamõistetu. Tuleks nüüd ometi nüüd need kaks viimast! Siis ma julgeks jälle tänaval uhkelt püstipäi käia. Mitte nii nagu vahetult peale järjekordse essee ärasaatmist, mis paneb mind tundma tõelisi oivukupiinu: Nüüd kus ma nii kehva töö esitasin, ei saa ma ju edaspidi sellele õppejõule otsagi vaadata. Kindlasti jääb talle meelde et just s e e tüdruk esitas selle käki. Oivikulisusest olen ma kaugel. Ometi sellised pained....

elutõde #2

Tekiila on saatanlik jook. Aga peale tekiila joomist hakkab põrgulikult lõbus!

päeva mõttetera

Mina: "Oi, Liis, see sviiter teeb sind nii saledaks. Tõeline sipelgapiha!"
Liis: " Muidugi, eks mõni sipelgas on ju pontsakam ka!"

sess

Kuigi iga aasta saan ma selle kõigega lõpuks hakkama, küsin ma endalt iga aasta ikka seda sama küsimust: kaua veel enne kui ma hulluks lähen? Kirjutamine õnnestub küll ja kõige raskemad esseed on seljataga, aga siiski on selline tunne et enam lihtsalt ei jõua ajada seda tarka juttu, mis lõpuks ikkagi parajaks mulliks moondub. See aasta on sess eriti pikale veninud, aga loodetavasti saab selle õudusega varsti siiski ühele poole.

Tänan tähelepanu eest!

PS: see aasta pole ma peaaegu üldse sessimänge (point-and-click ajuvabadusi) mänginud, aga ma ei saaks öelda, et ma seetõttu edukamalt sõnamassi oleksin tootnud. Pigem isegi vastupidi....

Ikka veel lumi

Lumi, ikka veel lumi. Nii tore ja nii hea, et....
Et iga kord kui ma välja lähen pean silmi hõõruma ja natuke aega kohanema. Ma ei ole tõesti enam harjunud, et talv nii ilus võib olla. Või õigemini: et lumi nii kaua ilus ja valge püsib. Tõeline võlumaa ja ükskõik kui kole ka tuju poleks, õue minnes on tuju jälle hea. Kui kõik talved oleksid nii ilusad kui selle aasta talv, siis ma ei viriseks enam kunagi, et küll on külm ja küll on kehv see ilm.

Jah, pidin ükskord sõitma Tallinna kesklinnast mööda Pärnu maanteed Pääskülla. Hämarus, lumi ja liiga palju autosid. See oli küll kole ja närvesööv. Aga see oli üksainus kord ja nii pea, kui ma värisevate jalgadega autost välja tulin, läks tuju jälle heaks. Valge on rahustav värv. Ja mis kõige toredam - kui lumi on maas, pole öösel väljas ka nii pime. Eile tulin kümne paiku koju ja ei suutnud kuidagi aru saada, kuidas nii valge on :)

Ainukene mure on see, et kõike seda ilu pole võimalik fotodele püüda. Aga parem ongi õues käia ja kõike seda ilu kolmemõõtmeliselt nautida :) Selline tunne on, nagu elaksin Narnias... Natuke tekitab see lumi niisugust igavikulist tardumise tunnet, aga talv peabki olema vaikne ja järelemõtlik.

Või siis mõnikord hoopiski lihtsalt nunnu ja lõbus. Meil näiteks on ühika ees Cupido helikopteri maandumisplats:

Aga tegelikult...huvitav-huvitav, kes see H on?

...

Ma ei ole mitte kunagi olnud see inimene, kes kasvõi kunagi oleks libastunud ja suures liigsöömise meeleheites oleks hakanud mingisuguseid uusaasta dieedilubadusi tegema. Aga praegu olen ma siin Tallinnas jõudnud juba sellisesse seisu, et võin vist õnne tänada, et infarkti pole saanud. Hea küll, nüüd kus Kolmekuningapäev on möödas, enam verivorsti ja seapraadi ei sööda, aga ega see argipäevatoit nüüd ka eriti lahja ei ole. Ikka pekk ja rasv, rasv ja pekk. Šokolaad ja magus tee veel lisaks. Milline rõõm, et ma nüüd kohe-kohe Tartusse lähen, kus nagu Liis ütles mitte midagi süüa ei ole. Hea meelega paastuks veidi....

Ega ma teisiti ei suudagi paastuda, kui sunnitud tingimustes. Mõned päevad peale Jõule hilisel hommikupoolikul küsis mu ema, kas ja mida ma lõunaks süüa tahaksin. "Oo, ma ei söö enam mitte iialgi! Mul on kõht lihtsalt nii täis!" "Oled sa kindel?" küsis ema. "Jah, ma tõesti ei taha enam midagi süüa" Siis läks pool tunnikest mööda. Pliinid ja meremari. "Noh, tegelikult olen ma uudishimulik, eks ma siis üheainsa pliini proovin"...."Päris hea oli. Ma võtaks veel ühe." ....
"Oi, kas ma võin veel kolmanda ka võtta?" Kõht, mis veel hommikusöögist täis, saab kohe ülimalt täis. Aeg veereb omasoodu edasi ja saabub õhtupoolik. Tervet päeva sisustan ma ikka mandariinide söömisega, sest ükskõik kui täis kõht on, mandariine mahub sinna alati. Aga õhtu jõuab kätte ja mu ema küsib, mida õhtusöögiks võiks teha. "Oo, ma ei söö enam mitte kunagi mitte midagi!"

See nädal lähen loodetavasti jälle trenni. Tippsportlastega. Loodetavasti piirdub esimene trenn vaid tomatiks värvumisega ning südamerabandust ma siiski ei saa....

Jälle muutused!

No kuidagi ei saa mina stabiilselt ühtainsat kujundust pidada, kui internetis kogu aeg nii palju uusi, ilusaid ja isuäratavaid template'eid pakutakse. Praegu tundus mulle just sihuke pruun ja kristeldustega bloog igati sobiv....
Jah nüüd on siis natuke aega raisatud. Ega's midagi - tagasi esseede kirjutamise juurde!

Eila veel... oli blogikujundus niisugune

Film - Avatar 3D

Kus siis minagi pääsesin, eks minagi pidin kinno minema. Tahtsin ka teada, mis see kolm-dee endast kujutab ja mõningad sõbrad ütlesid, et Avatari tasuks vaadata. Kaks asja kokku liites saabki järeldada, et vaatasin Avatari 3D versiooni.

Väga põnev, kõigile anti mingid imeprillid ette ja film muutuski ruumiliseks! Mingisugused kaunid tuustid (püha puu seemned) hõljusid silme ees ja tõesti oli selline tunne, et neid on võimalik näpuotsaga puudutada. Lahe ja natuke õudne ka, sest piir reaalse ja illusoorse vahel on jälle vaksa võrra väiksemaks muutunud.

Film kui selline oli tõesti vägev vaatemäng - väga ilus keskkond, loomade ja inimeste väga loomulikena mõjuvad liigutused, näoilmed...Eriti meeldis mulle see, kuidas need Na'vid oma kõrvu liigutada oskasid. Põnevust oli, armastust oli, ilu oli, fantastikat oli, 3D variandi tõttu oli veel eriti palju seda mõnusat illusoorsust ja veidikeseks reaalsusest põgenemise tunnet. No kellele siis ei meeldiks näha, kuidas lennatakse draakonitega ja kuidas elatakse suure võimsa puu sees. Tõeline muinasjutt!

Olen siit-sealt lugenud, et kõik on väga rahule jäänud filmi visaalse küljega, aga lugu nagu polegi. Eks see on tõsi küll. Kohati lihtsalt ei saanud teisiti, kui ainult naerupurtsatustega. No lihtsalt liiga tobe! Aga keegi ei ootagi kunagi, et Lumivalgukese võõrasema oleks midagi enamat kui lihtsalt kuri nõid. Ei tea siis, miks ma muinasjutufilmi vaadates ootasin, et tegelased väga mitmeplaanilised oleksid.....

Mis puutub keskkonnateemasse, siis küllap vist oli see selle filmi peamine moraal. Jälle on inimesi, kes moraalilugemist ei üldse ei kannata. Eks see käib tavaliselt ka mulle närvidele. Aga kui asi puudutab keskkonda, siis tundub see mulle veidi rohkem õigustatud. Lootus on muidugi imeväike, aga ehk mõni inimene siiski mõtleb veidi enam selle peale, kuidas raiuda maha vähem puid ja kuidas hoida jõgede-järvede vesi puhtana. Selle, et filmi peamine eesmärk on siiski kasumit teenida, jätan ma praegu kõrvale. Selle, et nn "päriselanike" mõtteviis filmis oli minu jaoks üks-üheselt indiaanlastelt ülevõetud, jätan ka praegu kõrvale. Mõned päevad võiks ju lummust nautida :)

Tundub siiski, et seda filmi saabki nautida vaid suurelt ekraanilt. Tegemist on silmailu, mitte sisuka looga. Telekast-arvutist küll vist väga vaadata ei viitsiks.....

hetke lemmikteema - lumi

Käisime Stroomi rannas sumpamas. Noh, ma ei mäleta millal viimati lumi põlvedeni ja üle selle oli, aga täna vot sai seda asja ka kogeda - ja ülimalt mõnus oli. Selline õhuline ja värske (st puhas) lumi. Nõnda me seal möllasime ja nautisime. Autoomanikud võivad küll vist hulluks minna, aga mina ei mäleta, millal ma viimati talve niimoodi nautisin :)

Ilmselt tuleb 60 cm lund siin Tallinnas maha küll. Ja siis on ka 1968. aasta rekord purustatud....