kuhu ma siis nüüd jõudnud olen?

Laupäev, rahu, vaikus, võimalus lõõgastuda, lihtsalt nautida elu ja...mind valdab mingisugune õudne vaimne piin. keegi on kõik mu mõtted kokku köitnud, mingisse laekasse lukustanud. Säärane loominuguline kriis, kus justkui nii väga tahaks midagi öelda, kirjutada... Aga mõtted on lukus, väljenduse vahendid kaotsis. ja selline tunne juba pikemat aega. Tunnen, et mul on ees nähtamatu sein. Üks samm ja olen sellest üle aga...kuidagi puudub jõud selle ületamiseks. Pffff! Tean oma taset nii pildis kui sõnas, saaksin justkui edasi areneda aga...ei saa :( Sõnad lihtsalt ei jookse... Jube, kui palju sõltub minu puhul spontaansusest. Olen leppinud sellega, et tuleb siis kui tuleb aga nüüd voeh...justkui kõhukinnisus :D

See selleks...Bloogis polem ul mingit taset, seega siin võin kirjutada täitsa vabalt. Kohe tulebki järgmine postitus juba mõnel muul teemal