reede, august 25, 2006

mets, mu sõber

Ma ei väsi kordamast minu jaoks vana tõde- kui vaimen olemine on halb, tuleb end liigutada. Ideaalne oleks ju rulluisutamine või rattasõit, aga üksinda on seda kuidagi kurb teha või...on laiskus liiga suur.

suutsin vähemalt jalutama minna. Armas sütiste mets kutsus mind tegelikult juba eile, aga vähemalt täna suutsin oma kondid kokku korjata ja ka reaalselt metsa minna. Puud, linnud, vaikus, männilõhn - tõesti väga tore ja kena. mets on vähemalt minu jaoks siiski veelgi enamat.

Kuulsin kord üht giidi rääkimas, et ligi 60% eestlastest usub, et puudel on hing ja parim viis lõõgastuda ning stressist vabaneda on minna metsa. Olen sellega täiesti nõus. Puudel on hing ja puudel on võime inimesi rahustada. minul on igatahes alati peale metsaskäiku eriliselt hea tunne. lülitun ümber teisele lainepikkusele, kus miski ei häiri, kus miski ei ole nii nagu tavaliselt. Ühelt poolt on roheluses hea unustada tühised mured ja soovi korral ka mediteerida, teisalt on
ükskõik millises metsas eriline muinasjutuline aura. natuke fantaasiat ja... Põnev on ju mõelda, et vastutulev vanamees on metshaldajs ja kivi, mis taamal paistab hakkab end kohe liigutama. tegelikult kes saab väita, et see tõsi ei ole :D

kui nüüd natuke proosalisemalt asjale läheneda, siis metsas on lihtsalt imetore olla :)

2 ...kaja:

L ütles ...

mina käin ka tihti metsas, aga mitte selle aura ja hingede tõttu, vaid seepärast, et saaks puude ja kändude otsas ronida :D

greta ütles ...

muidugi on ronida ka lihtsalt imetore