depressiv-maniakaalne psühhoos

Hoiatus: tekst on keskpärane vingumine elukaugete pseudoprobleemide valdkonnas

Ehk siis sellest, kuidas mu essee mitte kuidagi ei edene. Nagu täiesti ületamatu raskus. Lehekülgede arv kasvab visalt, aga sisu neis on ikka samamoodi tuim ja tsiteeriv. Kuhu mu oma mõtted on lennanud? Mis toimub? Miks ma hakkama ei saa? Olen proovinud öist kirjutamist, päevast kirjutamist, hommikust kirjutamist. Olen ära konsumeerinud terve paki teekotte. Ikkagi ei mõju! Kasutusele on võetud juba täiesti uskumatud meetmed: Kiri õppejõule, kus ma praktiliselt ise endale tähtaja määrasin. tavaliselt kummitav tähtaeg toimib. seekord läks esimene tähtaeg siuhti mööda. Äkki teine mõjub? Kui miski muu ei aita, siis ma lihtsalt pean oma asjad kokku pakkima ja kohe Tartusse sõitma. Äkki on ühikatoas, kus valitseb nälg ja tegevusetus parem akadeemiline aura? Aga mis juhtub siis, kui isegi see ei aita?

Käin hullumeelsena mööda korterit ringi. Teetass kadus ära. vahin aknast välja, vahin kassi, vaatan 10- min lõikude kaupa Boratit. Käed veel ei värise, aga palju ei puudu. närin rosinaid, ohkan ja hädaldan. Õhtul enne magamaminekut pesen tõelise jõulisusega oma hambaid, unes näen Matjust ja Merilaid. Ärkan üles kohutava murega. Ja kirjutamine ikkagi ei tule.
Vahepeal avastan, et olen lihtsalt 2 minutit midagi tegemata ekraani jõllitanud, kuhugile ära kadunud. aga ikkagi: the only way is trough. Milline piin ja õudus, aga pole muud lahendust kui see asi ära teha.
Liiga raske ja laialivalguv teema ehk? aga ma ei saa seda pooleli jätta. Jonnakus! Võtku kaua võtab, see tuleb endale selgeks teha ja välja kirjutada....
aga ma ei taha ju !