Kui ma lonkisin eile varahommikul kõrvetavkülma pakase käes kodu poole, siis vaimustusin ei tea kui mitmendat korda sellest maailmast, mida ma enamasti ei näe. Ma armastan oma unesid, ma armastan magada, kuid...See pilt, see tunne, mis tekib inimtühjadel tänavatel, kus ainsaks märgiks elust on kollasena vilkuvad valgusfoorid ja mõni üksik möödasõitev auto, on tajumist väärt. Maailm, mis on nii iseenesestmõistetav näis hapra ja ajutisena, kummalisel kombel tundusin mina end selle kõrval igavikulisena hoolimata sellest, et adusin ka oma surelikust tugevamalt kui tavaliselt. ja ma mõtlesin sellest, kuidas tõesti absoluutselt iga hetk elus on niivõrd väärtuslik.
Kui ma vaid saaksin elada igavesti nende ilusate piltide lummuses. Kui palju aega ma lihtsalt ära raiskan....teen kasutuid asju kui võiksin võtta end kokku ja saavutada täiesti uskumatuid asju. (Ma usun, et inimesed on kümneid kordi võimekamad kui nad ise arvavad, kui nad ise seda vaid tõesti tahavad.) Aga...üha enam hakkavad need "kasutud" hetked väärtuslikuks muutuma. Öösel kui külm värvib nina punaseks ja ajab silmad vesiseks ja hommikul kui soe päike lihtsalt pressib tüütult silma ja muud ei jää üle, kui ärgata. Ja kõik mis jääb nende kahe äärmuse vahele. Neid "ärkvel" hetki ei ole sugugi palju. Aga kui nad on, siis on nad nii kirkad. Mingi täiuslik igavikulisuse tunne ühes hetkes. Ehk mingi lohutusauhind selle eest, et kunagi tuleb ikkagi surra?
(Jälle hõljus akna tagant mööda üks kilekott. Sellest kihutas mööda üks must lind...)
2 ...kaja:
õnneks minu jaoks pole kunagi olnudki mingeid nn kasutuid hetki, kõik kõige tühisemgi on mõjunud väga väärtuslikuna :)))
tore, siis sa tead mida ma mõtlen :)
Postita kommentaar