minu kaks armsamat

Loomulikult ei räägi ma meestest. Merest ja jalgrattast hoopis :) (Puid ja pilvi armastan ma ka)! Tegin oma kirjatükile kokkuvõtte, saatsin ära, haigutasin ja vegeteerisin niisama ja otsustasin siis, et tuleb liigutada. Eriti kuivõrd siin soodsates kodustes tingimustes olen ma mingi kolm-neli kilo juurde võtnud. Eks seda on muidugi vaja ka- külmal ajal kulub rasv ära- aga ikkagi. Selg hakakb ka juba küüru tõmbama jne. Otsustasin siis, et lähen välja. Ilm oli ka suuuuuuuurepärane.

Metsas ma juba käisin. Nüüd tahtsin mere äärde. Pirita on liiga kaugel, Stroomi randa tuleb ka lisaks trollisõidule pikalt kõndida. Kuidas Kakumäle bussiga saab, ma päris kindel ei olegi...
Aga mere äärde ma ju minna tahtsin...Pilte tahtsin teha näiteks. Noh, läksin siis oma kullakese juurde ja tirisin ta õue. Lume peal ei olegi eriti raske sõita. Ekstra boonus on veel ka - äratallutud ebatasane lumi on tõeline käerasvaraputaja. Alguses oli soe. Päike paistis ja oli muidu tore. Mida lähemale ma merele jõudsin, ja mida higisemaks muutusin, seda varjulisemaks läks. Kuradi kuradi külm oli. Lõpuks oli küll selline tunne, et mu jäsemed kukuvad otsast ära. Aga vot ei kukkunud! Läksin hoopis sooja vanni ja tundsin tõelist naudingut sellest, et üks kergem ekstreemsus ette võetud sai. Miks ennast piinata? Aga sellepärast, et pärast on hea ennast jälle hellitada :P

Noh, jäsemed jäid alles ja mis veel parem - meri sai ka nähtud! Niii vapustavalt ilus! Võibolla on merevesi ka suviti vahel sama sinine, aga kindel on, et valge lume taustal tuleb see värv ekstra esile. Just minu lemmiktoon! Ja pilved ja puud...Imekaunis! Mis veel parem - olin täitsa üksinda, mis tähendas et võisin mõttetult klõpsida, mõttetult passida- võisin end vabalt tunda.
Ma kannatan külma küll, isegi kui ta vastik on, peaasi et looduse ilu nautida saab :P

Ja selle piinarikka esseekirjutamise tagajärg on suuurepärane hinne! Eufooria!