Lõhkusin hiljuti ära oma armsa ja auväärse take it easy tassi. Oli teine juba praguline ja kulunud, aga küll oli kurb. Kiirustasin enne kodust lahkumist nõusid pesema ja tass jäi kõrvapidi ukselingi külge. Eile lõhkusin oma kalli jaapani taldriku ja Helika kingitud triibutaldriku. Kui tassi katki minemist võtsin kui tavalist elus ikka tulevat juhtumist, mida liiga südamesse võtta ei tasu, siis kahest taldrikust on mul küll kahju. Nutma ei hakanud, aga üks kurrrat lipsas küll suust välja.
Ju ma saan siis lihtsalt väga väga õnnelikuks? Loodetavasti lähimas tulevikus? Samas, ega mul ju tegelikult millegi üle vinguda pole. Elu on imeilus ja imepõnev. Liisiga saab iga päev nalja, kevad on juba suveks muundumas, tasapisi hakkab mõistus ka pähe tulema ja....Tõesti ei ole millegi üle vinguda ;)
Eile, enne kildudeshow'd, käisin ma endale rikkusi ahnitsemas :) Oi, ma sain kastitäie raamatuid. Sealhulgas päris rariteetseid Noor-Eesti trükiseid isegi. Oeh, oleks ainult aega see kõik läbi lugeda. Visnapuu ja Suits on vägagi kutsuvad....Aga ei! Ma pean lugema kirjandusteooriat, õppima kunstiajalugu ja raamatuarvustuseks ka veel ühe teose läbi lugema (ja see on ju nii igav). Iseenesestmõistetavalt edeneb kõige paremini ikkagi "vabatahtlik" kirjandus - just "Seesama jõgi".
Eksamiteks olen moraalselt valmis. Eksamite kõrval saan hakkama ka arvustega ja loodetavasti ka seminaritööga. Üleüldse kipub mu elu ainult tsüklitena toimivat. Vegeteerimise tsükkel, tõsise töö tsükkel, masenduse tsükkel, õnnelikkuse tsükkel....
praegu pole mul tegelikult õnnelikuks vaja saada - olen seda niigi :) Olen laisk ja rumal ja lohakas ja mida kõike veel, aga näete - õnnelik. Alati on muidugi unistused. Ka mina ootan, mil nad ometi täide läheksid. Aga üldiselt? Nalja ju saab. Kogu aeg! Ja see ongi kõige olulisem.
Käisime Liisiga jalutamas. Irvitasime ja käitusime nagu kaks puberteetikut. Klõpsisime pilte teha, ostsime mullitajad, rääkisime lolli juttu. Samamoodi irvitasime ja tegime omavahel nalja sünnipäeval täiesti tundmatute inimeste keskel. Hea, et ma saan olla friik. Üksi on see alati riskantsem kui kellegagi koos.... Perfect match nagu Liisi kursaõde ütles.
Ja muidu? Eks ma pajatan teinekord jälle. Praegu tuleb mul hakata nautima Liisi kokakunsti. Blogima tulingi ainult sellepärast, et Liis käskis....Kirjutamise asemel tuleb mul praegu lugemine ja niisama unistamine palju paremini välja. Ju siis on praegu see tsükkel...
