No ma siis kirjutan!

Keegi juba igatses uue sissekande järgi. No ma siis kirjutan! Tõesti, mõni aeg on juba mööda läinud. Aga mul on tegelikult vabandus täitsa olemas. Mul oli lihtsalt liiga palav. Hommikuti paistab julm päike aknast sisse ja ülejäänud aja on lihtsalt liiga umbne olla. Meil on siin nimel troopika. 20+++ kraadi ja pidev äikesevihma ootus. Mulle sellised ilmad ei kõlba. Olen uimane nagu kevadine porikäbes. No mitte kuidagi ei suuda ennast erksaks muuta. Mõte on tönts mis tönts.

Tahate teada, mis ma vahepeal teinud olen? Olen teinud põhilselt tavalisi asju: õppisin eksamiks, käisin poes, naljatlesin Liisiga, lugesin raamatut....Veidi erilisemaid asju tegin ma ka. Meil käis Tiina külas. Vot see on juba kvartali suursündmus! Tema külaskäik oli eriline, aga meie tegime ikka tavalis asju. Lobisesime, jalutasime, käisime kinos, käisime inimtühjas zavoodis... Ikkagi oli tore.

Tiina oli iseloomult sama, aga nahatoonilt mitu korda tumedam ja kehakaalult kilosid kergem. Kas teeb kadedaks? Muidugi teeb. Samamoodi nagu minusuguseid väiklasi inimesi ikka rõõmustab, kui keegi on paksemaks läinud. Hahahaa! Ega me Tiina juuresolekust muidugi kergemaks ei saanud. Tiina jätkas oma tavapärase laia joonega - külakostiks toodi torti, kartulikrõpse, siidrit, valgehallitusjuustu. Millal ma õieti sain viimati torti süüa? Ma arvan, et eelmise Tiina külaskäigu aegu. Iidseltel aegadel seega.

Olgu Tiina pealegi lummavalt ilus ja kadestamisväärselt trimmis, pede on ta ikkagi, ihihii. Fotopede nimelt. Oi jestas, isegi mina ei suuda nii palju klõpsida kui tema suutis. See-eest tuli ilusaid pilte ka küllaga. Mina polnud küll eriline modell, aga Liis sai küll staaritseda ja edvistada (ega minagi muidugi patust päris prii pole).

Ja laupäeval käin Piretiga ühes paigas. Hääletasime kultuurilooliselt väärtuslikku kolkasse. Nüüd on meil, kui kõik jätkuvalt hästi läheb, suveks madala palgaga kirjandusega seotud töökoht. Aga seal on pääsukesed ja lambad ja karjamaa... Idüll missugune. Rikkaks ei saa ma ju niikuinii?

Hääletamine on endiselt tore. Need paar üksikut kogemust kinnitavad, et see ei ole sugugi midagi rasket. ootad veidi ja saadki auto peale. Ja seekord saime lausa luksusautodega sõita. Milleks maksta 100 kr umbes bussis sõitmiseks, kui sihtpunkti saab tasuta nahkistmetega maasturis? Et jõuab kindlalt kohale, et keegi ei sõiduta põõsasse? Nojah... :D
Aga üks tore väikelinnamees viis meid lausa kaugemalegi, kui ta ise sõita kavatses - lihtsalt heasüdamlikkusest. Meie seisime tihedas vihmas, totrad kilekeebid üll. Kõik möödasõitjad vahtisid silmad pungis. Aga tema tuli ja võttis meid peale. No kas pole tore, et maailmas ka omakasupüüdmatuid inimesi on?

PS: see on mu 399. postitus !