if only i could get started

Eilne seltsimine kujunes päris pikaks ja nii ma ärkasingi alles kell 11. Hommikul kuulsin, kuidas Liis toimetas, aga mõtlesin, et veel üles ei tõuse. Siis jäi kõik korraga vait, aga just nagu viis minutit hiljem hakkas Liis jälle toimetama. Siis selgus muidugi see, et sel ajal kui mina justkui viis minutit magasin, käis tema juba loengus ära. Ja nii ma kulutasingi oma väärtusliku hommiku hoopis magamisele. Ausalt öeldes on aga magamine üks parimaid asju elus ja ma ei kahetse mitte. Hoopis õnnelik olen, et mul nii kaua magada õnnestus. Tavaliselt ma ju rohkem kui üheksani magada ei suudagi.

Ma olen nüüd peaaegu terve nädal järgemööda und näinud. Ärkamise hetkel on kõik meeles, aga praeguseks enam muidugi mitte. Ei olnud mingit ilusat stoorit, mida mäletada. Aga nüüd on mul kahju, et ma isegi neid katkeid üles ei kirjutanud. Mäletan vähemalt üleeilset und, kus ma tahtsin pesumasinat osta ja kui ma olin mudeli välja valinud, pidin liikuvatele nööridele kinnitatud kalu sööma hakkama. Nii, nagu tsirkuses. Kuidas see pesumasina ostmisega seotud oli, ma küll ei tea. Täna öösel nägin unes, kuidas ma olin korraga zavoodis, koduteel ja juba ühikas. Nagu mingi astralprojektsioon. Põnev! Ma tahtsin minna raamatukokku ja midagi kasulikku korda saata, aga väljas sajab vihma ja mina viskasin oma vihmavarju ka ära (oli teine lihtsalt nii katki). Ja üldsegi on kell juba üks. Kohutav, kui kiiresti kihutab aeg! Mitte midagi peale blogimise ei jõuagi ette võtta :D


Aga tegelikult ma avastasin ükspäev, et kiirustamisel pole mingit mõtet. Kõndisin ülimalt aeglases tempos koju ja mõtlesin, et mis ma enam ikka ajaga võitlen. Rahulikult ja uimerdades elades on kõik palju nauditavam. Uimerdis olen ma muidugi kogu oma elu olnud, aga enamasti on mul ikka süümepiinad olnud, et sel ajal, kui teised aina toimetavad mina lihtsalt jõude olen. Jõude on nii hea olla. Tõesti on. Aga loomulikult saabub õige varsti see päev kui tuleb terve kuu uimerdamine paari päevaga ära teha. ja siis ma olen enda peale küll pahane. Ja siis ma mõtlen, kui paljuks ma tegelikult võimeline oleksin, kui ma iga päev nii tubli ja osav oleksin nagu nendel kriitilistel päevadel. I would be unstoppable, if only i could get started, eksole. Nutt ja hala, nutt ja hala.


Üldiselt hakkab mulle üha enam tunduma, et ma olen juba tõeline vanainimene. Aina kordan ja kordan end. No minge lugege mõnda selle blogi igivana postitust. Jutt, või vähemalt mõte, on täpselt sama, kui siinses postituses. Aga jah, eks me käimegi seni ringides, kuni me sellest välja saame. Tsüklid pidavat olema 7-aastased. 21 peaks olema ühe tsükli lõpp. Äkki juba järgmine aasta võib leida siit blogist hoopis teistsuguseid mõtteid ja probleeme? Ausalt öeldes, ma ise küll juba ootan seda :)

Hmmm, muidugi tulin ma blogisse kirjutama sellest, kui tore meil eile oli, aga jah... eks siis teine kord kirjutan ka trallimisest. Piret on veel mõnda aega ju siin...

PS: ilm läks ilusaks! Lähen siis raamatukokku :)
PS2: See uus Lotmani skulptuur (Toru-Jüri) on väga lahe :):)