jõin palju teed ja käisin haldjatemaal

Niisiis. Umbes peale kahte- kuni kolmekümmet tassitäit kõrge kofeeinisisaldusega jooke, on kirjutis või mingisugunegi variant sellest valmis. (Täpsuseihalejatele: valmis sai eile.)
Mina lollike arvasin, et aja jooksul läheb arvamuse avaldamine lihtsamaks. Vat kus lops - hoopis raskemaks, sest kui ennevanasti võis kõike naiivselt lihtsalt üles kirjutada, siis nüüd tekib iga sõnakese ja lausekese juures küsimus, et kas see on ikka tõsiseltvõetav avaldus. Ühesõnaga - vastutustunne. On tekkinud mingisugune vastutustunne selle suhtes, mida ma suust välja ajan ja mida kirjutan.

Üldiselt ammu pole (no minu kirjutamissagedust arvestades) siin blogimas käinud. Tavaliselt see tähedab seda, et on palju tegemsit olnud. Ja ongi, kuigi ega ma hästi ei mäleta, et mida ma siis täpselt tegin. Vastaks umbmäärselt: igast asju. Laupäeval ma käisin näiteks poes ja pesin pesu. Ja jõudsin lausa valgustusliku avastuseni: mida tihemini koristada, seda lihtsam seda teha on :D
Suures kirjutamispaanikas pidin ma ju mõtted eemale juhtima...ja koristasin. Hoolimata sellest, et Liis oli seda meie mõistes alles hiljuti teinud. Kahjuks või õnneks ei leidnudki ma eriliselt priskeid tolmurulle. Kõik olid kuidagi kiduravõitu. Ja vähe oli neid ka....

Täna nägin ma üle pika aja põnevat und. No kuidas võtta, eksole. Ma olin "Sõrmuste isandas" mingi asjapulk ja me olime just Elrondi haldjateriiki jõudnud. Siis hakati seal seletama, et millised reeglid ja kombed riigis kehtivad. Ainuke häda oli selles, et seletati haldjakeeles, millest ma midagi aru ei saanud. Noh, olid ka subtiitrid, mis oleks pidanud abistama aga.....subtiirid olid mingid imelikud sirimigrid, mis meenutasid ehk araabia tähti. ja nii ma siis ei saanudki teada, kas ma käitun korralikult :) pärastpoole ei olnud me enam sugugi kuskil kaunis lossis, vaid pigem mingis hoones, mis meenutas Salme keskust. Selline, kus on keskel suur läbi mitme korruse kõrguv saal. Me jooksime mööda treppe sihitult üles ja alla ja mina mõtesin süvafilosoofilisi mõtteid sellest, et kas mulle oleks sobivam mees mingi vapper orkidetapja või mõni kidur intelligent.

Ma olen sattunud Orkutis tõsise seksuaalse ahistamise ohvriks. Juba neli korda olen saanud kutse mingisse seksikate eesti tüdrukute komjuunitisse. Väga meelitav küll aga... neljakordne keeldumine peaks olema selge märk sellest, et ma ei ole huvitatud. Eriti kuivõrd kogu vestlust niguinii brasiillased üleval hoiavad. Mis keelt seal räägitaksegi? Portugali? Igaljuhul sellist keelt, mida ma ei oska. Ja "Hello, beauty girl.Me your friend. Webcam open please" ka eriti ei eruta...

Täna käisin ujumas. Evaga. Oli hästi tore. Võttis võhmale, aga ikkagi oli tore. Kaalusin end enne vetteminekut ja pärast peale saunaskäiku ning täiendavat liigutamist. Kaotasin 150 grammi. Saavutus misugune. Peale ujulast väljumist olin muidugi kohutavalt näljane ja janus ja arvatavasti manustasin vähemalt topeltkoguse gramme. Moraal? Ei mingit moraali! See on niisama loba :)

Muidu on Tartu elu ikka Tartu elu. Sügis ja kollased lehed; ühikas ja rumalavõitu vestlused Liisiga; raamatukogu ja lugemine; kohvikud ja lattemõtted; loengud ja vaimsed kabinetid....
Tore ja mõnus!