ühest ja teisest....

Eile öösel põgenesin loodusest ja saabusin Mustamäele. Peale päevapikkust harjutamist hakkab mulle tasapisi meenuma, kuidas ikkagi on võimalik saata mööda pikki pikke tunde internetis mitte miskit tehes. Vaheapeal hakkas ununema, taevas tänatud, nüüd oskan seda jälle. Mis aga televiisorisse puutub, siis seda vaatan ma ka väga harva ja ma olen täiesti vaimustunud kõigist neist arulagedatest reklaamidest, mida seal näidatakse.

Minu ema ütles, et suured võidud koosnevad väikestest võitudest jne jne bla bla bla. Väga pateetiline reklaam. Arvasin, et see on mingi pangareklaam või mingi rahakogumisaktsioon. Aga ei! Hoopiski pesupulbrit reklaamitakse! Ma ei oska kirjeldada, milliseid tundeid see minus tekitaks. Oleksin ma olnud seltskonnas, oleksin ilmselt leidnud mingi iroonilise kommentaari või lihtsalt silmi pööritanud, aga olin üksi ja seetõttu lihtsalt segaduses. Et niimoodi reklaamitakse pesupulbrit? Tõepoolest äärmiselt paeluv. Nüüdsest hakkangi ma telekat vaadates pöörama erilist tähelepanu reklaamidele. Need on lihtsalt vaimustavad.

Reklaame võin ma ju vaadata, aga millegi ostmine on juba teine ooper. Ma olen täiesti kohutavas olukorras! Käisin poes, õigupoolest lausa mitmes poes ja...ma ei tahtnud absoluutselt mitte midagi osta. Kas pole mitte kohutav? Mitte üksainuski hilp mind ei meelitanud, ei ükski tuhvel ei kutsunud end ostma. Isver, olen tarbimisühiskonna heidik! Ma olen murelik! Loodetavasti homme mul siiski õnnestub rehabiliteeruda. Tegelikult on mul vaja igasuguseid nõmedaid tarbeasju nagu näiteks nõudekuivatusresti ja riiuleid. Aga ma lükkan nende tarbeasjade ostmist ikka edasi, sest tarbeasjad on ju nõmedad :) Nendeta ei saa elada, aga ikkagi on nad nõmedad ja eelkõige nii igavad ja praktilised. Üks vähestest praktilistest asjadest, mis mulle meeldib, on vokk. Aga vokki oskaksin ma kasutada mitte tarbeeseme vaid kergelt võltsina mõjuva kujunduselemendina ja pealegi ma ei tea ka ühtegi poodi, kus vokke müüdaks. Jälle häda!

Muuseumis on jälle teater. Vaatasin ka tüki ära ja mulle meeldis ning seetõttu on kahju, et info sellest lavastusest eriti rahva sekka pole jõudnud - kümmekond inimest on ju ilmselgelt liiga vähe, et korraliku publiku mõõtu välja anda. Teater teatriks. Tahaksin veidi ka oma nn inimlikumat külge näidata ja tunnistada, et mul oli kohati väga raske etendust jälgida. Laval oli lihtsalt selline silmarõõm, et.....noh, et...mõistate ehk isegi. (Muuseumis ei ole ühtegi meessoost töötajat ja paratamatult veedan ma praegu suurema osa oma ajast just tööl.) Aga loomulikult on kõik need silmarõõmud puhtalt esteetiline nauding, eksole.

Mis siis veel? Vaarikad muidugi! Tuli väikene plastmassäbritäis. Ja võtsin peotäie ja järgmise ja järgmise ja aina toppisin vaarikaid suhu ja kurgust alla. Hurraa, vitamiinid! Siis on veel parmud, kohutavad elukad. Ega ilusad ilmad ei tähenda siis seda, et viimaks saab elu nautida. Oh ei, siis tulevad parmud ja võtavad ära minu vere, mida ma kogusin selleks, et see verekeskuses šokolaadi või järjekordse tassi vastu vahetada. Eks ma proovin, äkki on verd siiski veel piisavalt. Eks verekeskuse tädid otsivad sellise koha, kus mõnda punetavat kuppu ees ei ole.

Ja unenäod on ka. Mõni on ikka ülitobe, aga siin mõni nende seas on selline, kui saaks, koliks kohe uneilma. Kus siis veel saab nii fantastilisi asju kogeda kui seal? Et lähed ühte linna, kus on hösti kitsad tänavad ja kus on natukene hirmus olla, sest inimesi ei liigu, aga kõik kohad on täis vaime, keda sa ei näe, aga tunned. Ja siis kõnnid sa päikesepaistelistelt tänavatelt natuke edasi väljakule, mis on ümbritsetud puudega ja kus on juba hämar. Ja seal on sellised automaadid, kuhu vanu kaltse sisestades näed kolmemõõtmeliselt ja heliefektidega ufot mööda lendamas. Aga muidugi oleks võinud valida ka kummituselaeva või midagi muud. Ja turul müüdi puurides hingekesi....Mõned uned jäävad õnneks meelde. Mõned uned jäävad hoivad mind õnneks või õnnetuseks tükk aega oma lummuses. No ma lihtsalt ei saa neist üle ega ümber :)

Ja nüüd ma lähen magama!