kontsert

Jah, see oli täiesti vapustav kontsert. Mõtlesingi, et tuleb lavale 75-aastane vanamees, veidi hädine ja pikast tuuritamisest täiesti ärakurnatud. Aga ei - Leonard tuli lavale lausa joostes ja hiljem lahkus lavalt rõõmsalt kekseldes. See hääl on jätkuvalt vapustav ja kõik need laulud elavas esituses oli nii võimas kraam, et siiamaani võtab sellele mõtlemine lausa hinge kinni. O2 mahutab 20 000 inimest, saal oli puupüsti täis, kuid sellegipoolest mõjus kogu kontsert nii isiklikult. Saalis oleks olnud pigem nagu 10 inimest....

Laulud olid muidugi vapustavad. Ega ma viimastel aegadel tema muusikat nii väga ohtralt ju kuulanud polegi, kuid ometi tundsin enamiku repertuaarist ära pärast paari esimest takti. Muusika kõrval oli vaimustav aga see kuivõrd austusväärselt suhtus Cohen oma bändi ja publikusse. Peale iga laulu kõlas aplaus ja tema kummardas ja kergitas kaabut. Ja aplaus ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Ja kui see siis lõppes ja Leonard midagi ütles, siis oli selles nii palju huumorimeelt ja elurõõmu ja....mind on alati võlunud see tema eripärane ülimalt rafineeriud eneseväljendusviis. Noh, mulle pole kunagi meeldinud ühegi prominendi üleidealiseerimine, aga seal saalis oli tõesti maagiline õhkkond. Noh, kui kõik nii vaimustunult plaksutasid, tegin seda ka mina ja sugugi mitte vastumeelselt. Ka peale seda kui kaval Leonard oli juba kaks-kolm korda teeselnud kontserti lõppemist ja siis kekseldes tagasi tulnud. Ja siis kõige-kõige viimase lauluna laulis ta: I tried to leave you/.../Goodnight my darling, I hope you're satisfied /.../And here's a man still working for your smile. Sobis nagu rusikas silmaauku.

aga pärapeo asemel oli hoopiski soojenduspidu. Süüa anti hästi. Mida see eelroog endast kujutas ma ei tea, aga kogu einestamine oli parim kogu Londonis viibimise aja, sest vähegi mõistliku hinnaga mõistlikku toitu küll ei anta - ainult rasva sai. Toit oli hea, aga palju põnevam oli see toitumise protsess. Istusine nimelt üheksakesi lauas, üldse oli laudades nii 9-10 inimest. Eelroog toodi kohale, aga keegi sööma ei hakanud. Pime oli, kibelevaid või mittekibelevaid pilke ma ei näinud, kuid peale veerandtunni möödumist tundus siiski naeruväärne see, et mitte üheski lauas polnud veel keegi sööma asunud. Noh, ja siis pidi loomulikult välismaalane, mats, barbar, sovieetnaine - minu ema - initsiatiivi enda kätte haarama. Asuski sööma ja seejärel alustasid kõik teisedki. Vanem daam tema kõrval oli tema algatuse üle eriliselt tänulik olnud. Hiljem selgus, et britid, kui üliviisakad inimesed ei saa kuidagi näidata välja kannatamatust. Noh, ja siis oleksidki kõik kannatanud ja kannatanud ja kontsert oleks enne ära lõppenud? Õnneks siiski mitte.

Kontsert kestis aga lausa kolm tundi. Tõeline kingitus Coheni poolt. Olen käinud kontsertitel, kus üle tunni aja laulda ei viitsita. Aga tema aina laulis ja laulis ja laulis. Ja ta oleks võinud ju veelgi laulda, sest peaaegu kõik tema laulud vääriksid kontsertil ette kandmist....aga üleküllastumus pole ju ka hea....Noh, siis tuli ikkagi metrooga lõpuks sellest suurest O2-nimelisest "telgist" hotelli sõita.....