november

Zavood ja Doris. Z ukse ees kriiskab rastapatsidega noormees heleda plikaliku häälega. Melu näikse olevat suur. On ju tõepoolest juba teisipäeva õhtu. Sees tekib kerge pettumus: Z on tühjavõitu, olek on unine. Mainstream rokk, õlu ja friikartulid. Is there reality without dream, küsib postkaart. Ma ei oska vastata. Ma ei tea ja ma ei viitsigi mõelda. Kõrvallauas habemega õigeusu preester ja temaga vestlev kergelt tibi moodi ajakirjandustudeng. Sellised Tartule nii omased kummalised kooslused üllatavad siiski ikka ja jälle.

On november. Tervitan karget jahedust, kuid närbun pimeduse käes. November on raske kuu. Tahan ainult magada. Ei taha lugeda, ei taha mõelda, ei taha ei taha. Tahan kirjutada, aga Wordi valget paberilehte silmade ees nähes satun krampi. Mida rohkem pingutan esseede ja ettekannete kallal, seda enam kumab läbi soov kirjutada mõni ükskõik kui kehv luuletus. Aga tegelikult kirjutaks siiski parem esseesid. Need ei lähe ju mulle nii väga korda. Kesine anne paberile valatuna on aga valus.

Kasutasin olemise parandamiseks tuntud ja nii läbinähtavat nippi: juuksed on nüüd teist värvi. Komplimentide tulev nagu ei lõppekski otsa, aga hoolimata kõikidest tähelepanuavaldustest on tuju täpselt selline nagu ta on. Ei halvem, ei parem. On stabiilne eihalbeihea tuju.

Ees ootab reis. Unistuste kontsert. Midagi sellist, millest poleks unistada osanudki. Ja nüüd tuleb see justkui hõbekandikul kätte. Ei, ma ei kurda sugugi mitte. Aga tõepoolest- is there reality without dream? Ükskõik kui võltssügavmõtteliselt see ka ei kõlaks....