kevadhaigus

Siin ma jälle olen :) Pühapäev, päike ja kevad. Muusika ja teine tassitäis kohvi. Laiskus, oo laiskus.
Ennist olin ehk veidi üleolev selle üle kuidas mina nii terve ja tugev olen samas kui linn on täis haigeid inimesi. Saan nüüd aru, et eksisin rängalt. Ka mina olen haige. Mitte nohu, köha või palavik ei paina mind. Hoopis hullem -koledad mõtted ja apaatia. Selline on minu kevadine haigus. Ühelt poolt vaevab mind spliin, soov pugeda oma urgu ja mitte välja tulla. Teisalt põletav soov jätta kõik selja taha, rännata silmapiirini või kaugemale, alustada seiklust. Selline lõhestatus. Kisub ja kisub..
Ei tea kas ka teised mitmuses tähtkujumärkide esindajad (Kaalud, Kaksikud) samasugusi lõhestatusi tunnevad? Või on see täiesti minu isiklik kiiks?

Ja mõtted, mis mul niigi kogu aeg hajali, on nüüd täiesti kättesaamatud, libedad ja vormitud. Iga kirjutatava lõigu järgi pean pikke pause, kustutan ja kirjutan, kustutan ja kirjutan. Tahan lugeda, kirjutada, joonistada, õppida, areneda, teha midagi....aga ikka kisub mind õue, sest seinad, seinad, seinad on nii ahistavad ja silm uitab ikka kaugustesse. Sinna silmapiirile, kus paistab Vooremägi. Kevadine rahutus. Jah, muidugi kisub magusaks poeetiliseks klišeeks. No mis teha. Äkki olengi ma üks suur klišee. Esimesed soojad ilmad ajavad mu peast segi. Iga aasta.

Liis kuivab ära ja siis me teeme ühe pika jalutuskäigu. Lugemisest ei tule niikuinii midagi välja.