Blogimist olen ma harjutanud juba kolm aastat. See tähendab, et mul peaksid juba olema suured oskused eneseväljendamiskunstis. Siiski tunnen end sageli mitte meistri vaid õpiposina. Oskan väljendada neid lihtsaid ja labaseid igapäevaseid tundeid ja toimetusi, vahel tuleb välja ka midagi enamat - ilusat, unistuslikku, õrna. Sellegipoolest on mul raske kirja panna midagi, mis tõesti midagi on. Muidugi on mul hea vabandus: neid tõesti väärtuslikke hetki ongi vähe. Ja mida vähem neid on, seda vähem saab neist ju ka kirjutada? Samas inimesed on sellised veidrad olendid, et väärtuslik on alati napp ja haruldane. Olgu siis pealegi nii- ka mina olen inimene ja liiga palju ilusat on ka minu jaoks läila.
Aga end väljendada on vahel ikkagi kohutavalt raske. Kavõi juba sellepärast, et ilusat ei taha ma ise läbi oskamatute kirjelduste liigmagusaks muuta. Ja sõnad....ma õpin neid üha paremini kasutama, aga keel ja sõnad on lõpuks ikkagi vaid tõlge sellest, mida tuntakse keha ja hingega. Ma olen tundnud nii mõndagi. Tunnen ka edaspidi - alles algas kahekümne esimene eluaasta.
Oli sünnipäev, oli Zavood, oli palju-palju südamlikke õnnesoove ja ülitoredaid inimesi. Üks soov läks muide täide. Ma ei oskagi enamat tahta. Kõik oligi peaaegu, et täiuslik. Räägitakse, et täius ei vaja sõnu. Sellepärast jään nüüd vait :)
0 ...kaja:
Postita kommentaar