Laupääv

Ma olen seda vist vähemalt kümme korda öelnud, aga kordamine on tarkuse ema: Liisiga ei hakka kunagi igav! Noh, väga väga harva võibolla, siis kui üks meist väga väsinud on. Aga kui me unevajadus on normaalselt täidetud, siis on meil alati lõbus. Lase kaks väärakat kokku ja mis on saagis? Liisi ja Greta reality tsirkus.

Liis juba oma bloogis rääkis, aga kordamine on tarkuse ema! Eile oli meil üks ilus laupäev. Kõigepealt võtsime vanad cosmod ja lõikasime ilusaid naisi lõhki. Need naiste (ja meeste)
tükid kleepisime kokku plaadiümbristeks. On ju palju põnevam kui sul plaadiümbrise paberiks Acme CD, 700MB, 80min asemel on mingisugune roosamannavahune tüdruk vaarikatega taustal, eriti kui muusika selline ilusalt naiivne ja plikalik on :) Terve hommikupooliku me tegimegi plaadiümbriseid, tootsime palju prahti, itsitasime ja kuulasimegi oma endisaegset lemmikmuusikat (just sedasama plikalikku ja naiivset).

Seejärel läksime jalutama. Kuna mina pole enam mitte inimene, vaid sült, jõudsime vaid Lõunakeskuseni. Teekond ise oli jälle naljakas. Miks, seda ma eriti hästi ei mäleta. Aga oli :)

Tulime koju, kaks sülti, ja hakkasime trenni tegema :) Mina ostsin täisterahelbeid ja sain mingisuguse veebiaadressi ja koodi. Seal saidil on üks multikanaine, kes harjutusi ette näitab. Asusime Liisiga innukalt järgi võimlema. Enim võimlesime oma kõhulihaseid. Suurest naermisest muidugi. Mina kandisin treeningdressina oranže trussikuid ja Liisi kaltspluusi (oranž pluus millest suur tükk laualapiks välja lõigatud) Liis kandis dressidena pikka punast seelikut ja rinnahoidjaid. Võimalik, et meil oli ka vastasühikast publikut, aga ma ei ole siiani teada saanud kui selge ja detailne sealt avanev pilt on. Mõnikord on teadmatus õnnistus :)

Tegime harjutusi ja itsitasime. Küll oli alles tore. Täna enam nii tore ei ole. Lihased on haiged. Tuleb välja, et isegi sült-inimestel on lihased, mis valutada võivad :) Tähendab, et varsti teeme jälle seda trenni. Siis võibolla tekivad meile lihased, mis kohe valutama ei hakka :)

Õhtul läksin Aimari poole. Püüdisn olla mitte liiga tüüpnaine ja sättisin end valmis 10 minutiga. Siis astusin penikoormasamme, sest mulle tundus, et ikka olin liiga kaua sättinud. Liis oli mulle kaasavaraks andnud igasuguseid põnevaid kommentaare, neile vastaminegi võttis oma aja :)
Kõndisin kokkulepitud koha poole ja avastasin, et minu orieteerumisoskused on sama kehvad kui 10-aastaselt. Vähemalt kokku me siiski saime...

Oli huvitav näha seda tähtsat tuba nii umbes viis aastat hiljem. Muud huvitavat ei olnudki. Aimar oli kuskilt palaviku hankinud ja kuna temal paha ja minul liiga hea, et endalegi haigust hankida, lonkisin koju tagasi. Pea oli kummalisi mõtteid täis. Kas "endistega" ikka tasub nii aktiivselt suhelda? Vastust pole ma siiani välja mõelnud...

Kui Greta koju tuli, oli Liis juba siidri ära joonud. Jätkasime Rockiga. Nüüd on mul õlu-naerupohmakas. Ma ei mäleta midagi :D Aga me naersime....vist. Siis ma nägin imelikke unenägusid ja nüüd ongi pool pühapäeva läbi, hehehe :)

(jajaja, viimasel ajal on mul tõesti igavad postitused. No mis teha :) )