lobalugu

Terekest. Minu kullake-kallike on ellu äratatud, nett ka olemas, aga blogimissagedus on justkui samasuguseks jäänud.. Pole olnud midagi olulist, mille pärast klahve toksida? No ei tea isegi, mis kirjutanud pole. Nüüd olen siin. Eile õhtul olin ka, aga trükkimise asendasin hoopis magamisega. Uni oli suur ja mõnus, nagu karud Kivirähki viimases raamatus :)

Unenäod kahjuks mitte :( Ei tea, mis pinged on minusse kogunenud, aga viimasel ajal olen ma näinud koledaid lugusid sellest, kuidas ma oma ema ja vennaga tülli lähen. Täna nägin veel eriti jubedat und. Ema oli hulluks ja dementseks läinud. Kui mina Tartust Mustamäele läksin, nägin kuidas kaks kiirabimeest mu pooloimetut ema autosse tarisid. Mingi hääl rääkis kuidas terve pere on laostunud. Läksin trepikoja uksest sisse ja korteri ukseni jõudes nägin, et see on laudadega kinni löödud.Kangutasin lauad lahti - tubades valitses hirmus segadus. Koridori välimusest ma rääkima ei hakkagi. Kogu selle segaduse keskel istus mu vend läpakaga MSN-s. Ma vist lõin teda suures vihas. Mõtlesin, et kuidas võis ta sellise suure kaose keskel lihtsalt niimoodi istuda? Miks ta midagi ei teinud? Rääkimata sellest, et läpaka est oleks saanud ehk piisavalt raha, et võlad ära maksta...Kahjuks sellise koleda koha peal uni lõppeski.

Teine uni oli niisugune, et mingisuguses suurte vaateakendega hoones toimus möll. Söödi ja joodi, laamendati. Mina kaasaarvatud. Siis aga tekkis kaks tülitsevat leeri. Meie kamp hakkas neid teisi kinni siduma ja hüpnotiseerisime neid isegi endale süste tegema, mis neid laamendamisest ja meile vastu hakkamisest eemale hoiaksid. Siis tuli välja, et vaateakendega hoone ei olnud pood-restoran, nagu alguses tundus kaupade ja toidu tõttu, vaid hoopis lastehaigla. Mingi mees tuli uksele ja tahtis oma imikut arsti vastuvõtule viia. Valetasin ukse peal midagi kokku, miks haigla suletud on. Tuli välja, et on nõukogude aeg. Rääkisin vene keeles, ise kartsin, et äkki saab mees aru, et midagi lahti on (minu vene keel ei olnud just perfektne).
Meie, kinnisidujad hakkasime kartma, et meid võetakse kinni ja pannakse vangi. Tahtsime põgeneda, aga ei teadnud, kuidas.... Ka see uni jäi lõpplahenduseta...
Lisaks sellele olen unes näinud palju seksi ja palju rasedust/imikuid. Kahtlane....

See nädal pole olnud pooltki nii pillerkaariline nagu eelmine. Nädal on lihtsalt mööda tuhisenud. Pole eriti söönud, pole eriti lugenud, pole eriti seltskondlik olnud. Ometi on reede käes.

Tore päev oli pühapäev. Õigemini küll õhtu :) Peale sõnavõttu bloogis, sõitsime tädiga Tartusse. Sättisin oma asjad paika, lugesin, sõin. Siis tuli külaline. Arvan, et Aimarit võib nimetada nimepidi? Ei ole tema mõni salapärane tema. Lihtsalt üks endine tema. See esimene ja kõige intensiivseim. Ma olen vist kiiksuga inimene, aga kõik inimesed, kes mulle on hinge tüginud, jäävadki hinge. Paljudega olen ma küll kontakti kaotanud, aga Aimariga õnneks mitte. Tundub, et temalgi on see sama kiiks. Iimesed, kes on olnud olulised, ei unune. Aeg-ajalt me suhtleme ja tunneme siiski huvi, mis me eludes teoksil. Muidugi siiski üsna harva.

Pühapäeval käis ta mul külas. Tavalise tere-headaega asemel oli ta mul külas pikka aega. Rääkisime, rääkisime, rääkisime. Teemadel, mis enne jutuks ei ole tulnud. Häbita ja avameelselt. Sai nalja, oli tore. Ja tundus, et see valu ja distants, mis peale suhte lõppu tekkis, on ehk lõplikult kadunud? No mine sa tea, mis siin ikka filosofeerida. Tore oli see-eest küll :)

Kuhu kadusid esmaspäev, teisipäev, kolmapäev ei tea. Ühe päeva kohta tean küll. Veetsin mõttetu päeva netis. Päris elu on vajunud kuidagi tahaplaanile. Vestlesin siis vaat, et terve päeva ühe itaallasega. Järjekordselt oli tore ja lõbus. Järgmine vestlus oli jälle kurjemapoolne. Solvumine ja pahameel. Nüüd leppisime jälle ära Naljakas. Internet ja inimsuhted - minu pseudoelu täis intriige ja kirge :D

Natuke ma muidugi liialdasin. Aga aga...Kuidas sellesse MSN-i maailma suhtuda? Ma ei suhtu väga tõsiselt. Aga ma pean endale aeg-ajalt ikakgi teadvustama, et ma räägin inmese, mitte masinaga, olgugi et too inimene on tuhande kilomeetri kaugusel. Ikkagi on mingisugune vastutus olla inimlikult viisakas ja heatahtlik, aga kerge on seda vahel unustada... Nüüd vaevavad mind süümepiinad, et olen olnud üks pealiskaudne pits. Aga mittepealiskaudse suhtumise korral tuleb pettumusega tõdeda, et näe - jälle üks pervert. Oeh, mõttetu jutt. Kogu häda on ilmselt selles, et ma pole miljon aastat kohtingul käinud. Noh sõbrannad, otsige mulle nüüd päris lihast ja luust mees, kellest mõeda. Pseudoelu on lahjavõitu :)....