Piretile pakuti katust ja Greta oli päris purjus

Lubasin endale põnevat nädalavahetust. Vaat kus lops! Lubad ja saadki :) Reedel tuli Brita mulle järgi ja sõit Tallinna võis alata. (Viimasel ajal olen ma üldse nii tõusiklikuks saanud, et Tallinnast Tartu ja vastupidi (suhteliselt sageli ka) sõidan ainult autoga. Mõni me siis, et kogu minu raha on bensiini eest makstes kiiresti kokku kuivanud.) Kõigepealt olin ma intelligentne ja kultuurihuviline inimene. Tallinna läksimegi kolmekesi (kolmas oli Piret) just seetõttu, et võtta osa kirjanduslikust üritusest - Jüri Ehlvestile pühendet konverentsist. Oli küll põnev. Mõni ettekanne muidugi põnevam kui teine. Veel põnevam oleks kõik olnud ilmselt siis, kui ma ka Ehlvesti korralikult lugenud oleksin. Õnneks see võimalus mul ju on :)

Terve päev kirjandust, terve õhtu lihtsalt logelemist. Pakkusin Piretile katust :) Passisime põhiliselt niisama, lugesime lehti ja vaatasime telekat. Siis aga tuli mul romantiline mõte viia Piret päikeseloojangut vaatama. (Noh, tegelikult vajasin ma lihtsalt ettekäänet, et autoga sõita :P ) Viisin ta ilusasse klišeelisesse paika- me mõlemad ju armastame klišeesid :) - viisin ta Kakumäe pangale. Klišeeline Piret tegeles seal lisaks päikeseloojangu vaatlemisele nurmenukkude korjamisega. Ja nagu igale korralikule kodanlasele kohane, käisime meiegi nädalavahetuse puhul kaubanduskeskuses :)

Kummalisel kombel olin ma laupäeva hommikul kell 6 tõustes värske ja puhanud. Jõin kohvi, limpsasin jogurtit, sirvisin ajalehte. Siis läksin tööle :) Muidugi nagu ikka kombeks, pidi midagi juhtuma. Seekord juhtus nii, et laev eksis ära. Hommikul oli paks udu ja laev ei saanud randuda. Pärast tuli välja, et laev oli vale kai juurde eksinud. Mina ei kuulnud, aga räägiti, et laev oli udus üsna nukralt tuututanud. Ja meie giidide ja busside armee ootas ja ootas....

Siis sain ma oma ostlemishuvilised kokku. Oleksin tahtnud maad ja ilmad kokku pajatada, aga öelda sain jälle nii vähe. Sellegipoolest tundub mulle vähemalt praegu, et giiditöö on ikkagi tore :) Värske õhk versus kontoritöö, inimestega suhtlemine versus arvuti ees istumine, lühike tööpäev, vaba graafik... Oeh, ma arvan, et ma ei otsigi muud tööd :D Nagu karta oli :P

Pärastlõunal jõudsin Vildesse tagasi. Võtsin Pireti käekõrvale, jalutasime bussipeatusesse ja sõitsime siis Bussijaama. Aga mitte selleks, et bussiga sõita. Ei, me hoopis hääletasime :) Kui keegi vingub, et elu on igav, siis võib tõesti öelda, et ta ise ei oska oma elu põnevaks muuta. Hääletamine on üks võimalus elu veidi huvitavamaks teha. Inimesed, kes peale võtavad on küllatki tavalised, aga alati on neis midagi erilist, mingi väikene kiiks. Ja minusugusele inimvaatlejale on nendega kohtumine väga õpetlik ja mõtlemapanev. Seekord parajalt paks mulk, kes meid Viljandini sõidutas ja omapärane ambient-muusikat (oli vist ambient?) armastav paarike, kes meid sealt edasi Tartusse tõi.

Õhtul läksime pidutsema. Greta jäi paarist viinatilgast väga purju. Maailm virvendas ja ühe sammuga sai läbida seitse penikoormat. Mitte ükski jututeema polnud tabu või häbiväärne. Hoopis naljakas ja samas ka iseenesestmõistetav. Ma kartsin, et ma tuigun või olen liiga purjus, aga mind lasti klubisse ikkagi sisse. Raha ei haise :) Väga harvadel kordadel maksan ma tantsimise eest raha. Noh seekord siis tegin seda. Tantsisin end küllaltki kaineks. Põnev oli ikkagi. Ikka need inimesed ja eriti meesinimesed. Saatsin naljaga pooleks nende poole kõiksugu pilke, aga ilmselt olid mu silmad veel liiga kõõrdis. Vastupilgud vastasid väga harva minu ootustele. Ja mingit sebijanaist minust ikkagi ei saanud, kuigi ükskord olin mõtteis endale lubanud seda proovida. Keegi ei olnud lihtsalt piisavalt ahvatlev... Tõesti ei olnud.
Tantsida oli tore, aga purjus olemine on meeles palju eredamalt :P Ja pühapäev? Lugesin, lõõgastusin, valutasin alko järelmõjudest pead ja olin niisama.

Ilmad on nii ilusad, et tuleb ilmtingimata hakata seelikud kandma. Oleks siis jalad ilusad... Oh ei! Teel tartu poole sain mingilt putukalt mürgise hammustuse - parem kintsul on suur paistetus. Vasakul sääre eesmisel poole on mingi müstiline sinikas ja tagumisel poolel lausa kriimustuse ja sinika kombinatsioon - mälestus viinaõhtust? Ei tea, ei mäleta. Seelikukandjat minust praegu vist siiski kahjuks ei ole :D Kui tavaliselt olen Liisi jaoks piisavalt "ahvatlev" igas olukorras, siis nüüd olen arvatavasti ka tema jaoks lihtsalt liiga rõve. Hahaa!

Ja nüüd, ja nüüd? Ei midagi. Kavatsen raamatut ehk raamatuid lugeda, Krissule vastuse kirjutada, palju unistada ja aknast välja vaadata, muusikat kuulata, ehk kohvi juua, Liisi koolist tagasi oodata...ja nii edasi ja nii edasi.

Pean oma filosoofilisemapoolesid mõtteid veidi viimistlema. Äkki saaks midagi sinna hüljatud bloogi kirjutada?