Imeline elukas

Loomulikult käib see jutt kassist.
No vaadake ise. Kas Kass ei pane
mitte heldima?
Tal on tõeline anne poseerimiseks ja
tundub, et ka väga head fotogeenid.
Niisiis ei saa ka mina mitte kuidagi
Kassi lihtsalt mitte pildistada.

Eksole?
Selline see kasside sugu kord juba on.
Koledaid kasse ei olegi ju olemas.
On vaid räpaseid kasse ja haigeid kasse,
aga ka neis on palju ilu potentsiaali.



Eks kassidele kulub see nunnuks olemine marjaks
ära, sest eks vaid see kompenseerib nende pahateod. Näiteks meie kass ronib puhaste linade vahele magama, ajab kogu voodi sassi ja puistab siis kõik kohad oma karvu täis.

Meie kass on vanemaks ja rahulikumaks muutunud, aga ka vanad väärikad kassidaamid peavad vahetevahel oma küüsi proovima. Ja parim viis oma küünte (ja hammaste) proovimiseks on ikka rõõsa inimliha. No vahel teenin ma selle oma käitumisega ära, aga vahel tuleb see küll täiesti ebaausalt.

Muidugi on tore, et elukal iseloom on :)


Meie kassil on kindlasti iseloom ;) Inspektor Kass on tema hüüdnimi, sest üle kõige armastab ta korda ja täpsust. Kõik, mis toimub, peab olema kontrolli all. Nii on loomal üles seatud valvepostid, kust elutegevust jälgida. Vajadusel käib ta saabuvaid inimesi isiklikult inspekteerimas. Lõhnad ananvad enim informatsiooni :) Ja korraarmastus väljendub selles, et kui hommilul heliseb kell, siis tuleb voodisolijal kindlasti kohe üles tõusta. Kui ei tõuse, siis võtab Kass kasutusele meetmed. Ja kui üles tõusta ei ole vaja, siis valvab Kass magajat niisama. Kaks hommikut olen silmad avanud kassi jõllitavasse näkku.

Muidugi ma kahtlustan, et äratamise ja jõllitamise eesmärk on anda märku sellest, et kõht on tühi, sest kui subjekt end voodist välja ajab, suundub kass vilkalt kööki oma toidukausi juurde. Aga mine sa tea, mis tal tegelikult mõtteis.

Igatahes kassid on toredad. Ja kõiksugused kohatud kassid on mu südames kindla kohakese leidnud. Dorise kass, Tiina kass, Liisi laudakassid, kassid, kassid, kassid ;)