jälle natuke pajatusi

Ma olen näost punane nagu paadunud joodik, aga põhjus pole mitte selles, et mulle hirmsasti odekolonn meeldiks. Põhjus on hoopis selles kõrvetavkuumas Eestimaa päikeses. Kolmveerand aastat teda pole ja siis järsku laksti ta ründab. Päikesest imbetsillistuvaid eestlasi on ka küllaga- algusest mõnulevad päikese käes aga pärast oigavad ja hädaldavad oma rumalust. Noh, mina pidasin end juba päikesekiirtega harjunuks- aga vot - lollakas olen ka mina.

Tegelikut süüdistan ma päikesepunetuses oma liigset innukust. Käisime nimelt oma Tagareaga (Meil on nüüd oma siseringi "snooblik" meililist ja koos sellega ka nimi Tagarida) viimaks ometi ka kuulsas Nüpli kevadkoolis. Ettekanded olid huvitavad, murul lamamine nii mõnus. Nii see päike mu lõksu püüdiski. Tõesti oli tore :) Akadeemiline sisu vabas mitteakadeemilises õhkkonnas. Kui loenguid kevadeti ka mätta peal peetaks, siis oleks küll tore. Mõni oleks armunud ja kuulaks loengu asemel linnulaulu, aga teised suudaksid ehk paremini keskenduda, sest audikas päikese ja värske õhu järele igatsemise asemel olekski päike ja värske õhk- Seega oleks mõnusam keskkond ja teatavasti jääb meeldivate aistingutega seotu paremini meelde. (Äkki peaks eksamiks õppides lakkamatult kõike head-paremat suust sisse ajama? Kuni paha hakkab. Teatavasti tahab aju ebameeldivad asjad (ja sellega seotu) unustada. Nii kaob muidugi ka kogu eksamiks pähe kogutud teave :))


Minu fotohullus võttis väikese puhkuse. Käisin Tallinnas, aga oma fotoka jätsin ühikasse. Mõtlesin, et palju ma neid äravahetamiseni ühesuguseid pilte ikka teen. Ilu on ikka silmades, mitte tardunud kujul paberil. Nii jäigi üks kaunis mereäär pildistamata. Minge vaadake parem ise. Koha nime ma täpselt ei tea, aga rand asub kuskil Muuksi ja Leesi vahel. Külm ilma tõttu oli rannariba inimtühi. Liivatormid ja kärbserünnak. Aga vesi oli väga selge ja puhas ning meretuul puhastas nii vaimselt kui füüsiliselt. See varjatud teadvustamata närvilisus ujus pinnale. Ma loodan, et ma suutsin teda aga veidi vähendada :) Tunne oli küll väga hea. Ja seda juba pildile ei saa. Ehk saab, aga see pole see. Muidugi alles hiljem taipasin ma, et Tallinnasse fotokat kaasa mitte võttes ei võta ma seda kaasa ka Nüplile. Sellest on mul veidi enam kahju. Brita oli nii nunnu ja intelligentne :D Oleks ju võinud selle meie Tagarea arhiividesse jäädvustada...Noh, mis siis ikka...

Aga Tallinnasse sõitsin ma koos emaga ja mitte lihtsalt rongiga, vaid lausa rongiga 1. klassis. Elu viskab mulle viimasel ajal nii palju võimalusi luksuse nautimiseks. Ja mina kasutan need kõik varmalt ära :) Muidugi teeb see mind veel laisemaks ja lodevamaks kui ma niigi olen. Palju õnne mulle!

Keskaja kunst on tegelikult päris keeruline. Oeh...Või siis on Volli tõeline oma ala friik ja on jälle veidi liiga põhjalikult kirjutanud. Jaak kirjutab jälle veidi liiga napilt. Arvan, et tuleb minna raamatukogusse ja vaadata, mida kirjutad David :)

Aga Liis sai K-arvutisalongist oma pildid kätte. Tunudub, et neil tegelastel on sela väga verejanuline fotomasin - Oli pilt Liisist, aga ilma peata. Teinekord oli jälle pilt Liisist, aga ilma ajuta. Kehvvereliseks olid kõik need pildipeal olijad ka tehtud - hallid ja värvitud. Mina sain küll K-st head fotod. Liisil jälle ei vedanud.

Minul on ka huvitavad unenäod. Ainult, et segased ja virvarrilised on nad jätkuvalt. Sellepärast pole mul tegelikult eriti midagi kirjutada. Ükskord nägin unes, et vaatan mingit filmi isast ja pojast, kes jäid naisest/emast ilma ja leinasid teda taga. Siis magas poeg mingi naisega ja isa nägi kuidas nad teki voodis suigatasid. Isa oli rahul, et pojast mees on saanud. Aga ainult hetkeks, sest järgmisel momendil nägi ta, et naine poja kõrval oli hoopis isa eakaaslane. Järgmises stseenis oli see sama naine saanud isa uueks naiseks ja kamandas ning kärkis teenijaitega, kellesse isa ja poeg alati väga suure viisakuse ja austusega olid suhtunud. Siis tuli välja, et see uus naine oli tegelikult vana naine ehk ema, kes oli segastel asjaoludel ära kadunud ja tegelikult mitte kunagi surnud olnud. (seep :D)

Ja täna nägin unes, et maailma oli jäänud peale minu veel ainult kolmteist inimest. Mingi kammajaa käis siis seal....

Ja ükskord (enne kirjanduse eksamit) nägin unes, kuidas mind ahistas Olavi Ruitlane :D

Vot sellised lood!