see linn

See linn on siiski huvitav. Siin on krišnaiidid, kes tantsisklevad kirevates hõlstides läbi linna ja ehk ka läbi elu. Trollibussis räägib umbes 12-aastane tütarlaps jumalast. Tal on ka isiklik vene keele tõlk. Inimesed muigavad, või püüavad jumala saadikuid ignoreerida. Aga mõned neist on jumala kullerite peale lausa pahased. Miks tuleb jumala vihast ja armastusest nii kõva häälega rääkida?

Kõik kohad on ikka turiste täis. Nad armastavad meie väikest iidset aga kõbusat vana linna. Linn on väike ja vana, aga mitte kibestunud. Seni on ta kõik need turistid ja nende meelitused vastu võtnud. Lasnamäed nähes tuntakse vaesele piinatud linnale kaasa, aga eks seegi on tähelepanu ja linn armastab tähelepanu. Kohalikud on aga liiga ametis ja nemad ei imetle linna lihtsalt piisavalt tihti. Tähtsam kirikutornist või munakivitänavast on leida varjupaik vihma ja tuule eest. Mina ja mu neli turisti peitsime end kohvikusse ja turgutasime end kohviga. Muidu toredad inimesed, aga irooniasoont neil ei kipu olema. Aga mis nali see on, kui see pole torkav ja irooniline?
Mina vaatan antiigiäris maali ja ütlen: "Oo, meie sõber Lenin!"
turist nr 1: "Oi, kas see on tõesti sinu sõber?"
Mina: "ei, ma tegin lihtsalt nalja."
turist nr 2, mitte nr 1 sõber: "See on ju V.I. Lenin, vene revolutsionäär. Ta tegi lihtsalt nalja! [paus] Eksole?"
Jah, tegin küll. Aga iroonia on üks peenike vidin. Selleks peab vist olema samamoodi soont nagu hapupiima ja verivorstide tarvis. Või mis toimub?
Ja miks pean ma neile niisama küsitud "Do you have a boyfriend?" küsimustele üldse vastama? "Yes, I have many," ütlen ma tavaliselt. Aga see on ju ka iroonia ja jälle olen ma sattunud kultuurilisse džunglisse, sest nad tõesti arvavad, et ma räägin tõsiselt. Miks ma ei ütle "ei" ? Ma tõesti ei tea. Mul on see mõtteis olnud, aga sisi tuleb see küsimus jälle nii ootamatult esile, et ma pean selle üle kasvõi enda tarvis nalja tegema.

Aga inimesed meeldivad mulle sellest hoolimata. Rahvusest ja kommetest hoolimata. Ainult ninakad ja ülbed mulle ei meeldi. Mis puutub igasugustesse boydesse ja friendidesse, siis nemad meeldivad mulle isegi siis, kui nad on veidi ülbed ja rohmakad. Ikka tekib mingi tunne. See ei pea olema iha või kirg. Vahel või isegi tihti on see lihtsalt midagi, mis on rohkem ligimisearmastus kui erootika. Aga nad panevad mind unistama ja siis muutub agape eroseks, kes jälitab mind unes ja ilmsi. Ja ühest väikesest mõttest hakkab kogu keha värisema.
Ja vahel piisab ühest juhuslikust naeratusest või pilgust selle linna tänavail, et muuta tuju heaks. Ma olen vähenõudlik. Enamat polegi tarvis,

Öised telefonikõned ei pane mind värisema. Vähemalt mitte see tänane. Ei tea, kas mind tuimestasid need betoonseinad või lihtsalt oli see lugu ajaga liialt ära kulunud aga
ma ei võtnud seda kõnet vastugi. Ja hommikul ei olnud ma enam kindel, kas see oli uni või tegelikkus, et telefon helises. Siis nägin, et telefon on peidetud padja sisse ja mõistsin, et see oli päriselt. Ma loodan, et ma tegin õige valiku. Miks siis see olematu kõne mu mõtteisse trügib? Kas tõesti on loobumine nii raske? Loobumine ka sellest, mida sul kunagi pole olnud? Siiski, süda väriseb. Mõned inimesed, ka need kes on rohkem võõrad, kui tuttavad, lähevad korda. Aga tormideni on vist veel aega. Sest minu tormid elavad Tartus ja sinna ma vist enne sügist ei satu.

Aga linn võib mind muidugi üllatada. Kes teab, mis palukesi ta mu teele visata võib. Mida te teate rääkida Tallinna huumorisoonest?