unenägu

Ma nägin niisufust põnevat unenägu, et ei või olla. ja natuke olin ma selle ajal ka lucid. Mis siis, et ainult natuke :) Aga uni oli selline, et mingisugune sõjaväelane hakkas II ms üht juudionu aitama. Sõjaväelane teadis nimelt seda, kuhu on maetud üks eriti vägev allveelaev. Häda oligi aga just selles, et see laev oli merepõhja maetud nii, et nood kas meest pidid sukelduma ja siis hinge kinni hoides laeva välja kaevama. Sõjaväelasel ei läinud just kõige paremini. Sakslased said haisu ninna ja tulid mehi tapma. Sõjaväelasel sai õhk otsa ja ta tõusis pinnale oma surma vastu võtma. juut ga mõtles, et surma saab ta niikuinii, seega võib ta ka lihtsalt uppuda. Aga ta jõudis siiski läbi kaevatud tunneli allveelaevani. ta sai sinna sisse ja kuigi ta seda eriti juhtida ei osanud, valdas teda ellujäämise pärast suur joovastus. ja siis ma mõtlesin, et mis küll saaks kui see masin ka lennata suudaks. Ja masin hakkas lendama. Ja nii see juudike lendas ja mina elasin talle kaasa. Aga mingi hetk tuleb ju maanduda? Mees seda teha ei osanud. Nii sättisin ma talle maandumise merevette. kaldast täpselt parajasse kaugusesse, et juut ikka kaldale jõuaks ujuda. Meri oli nii ilus türkiissinine ja läbipaistev :) kaunis troopika. Juut jõudis kaldale, aga kaldal elasid kannibalid. Jooksis mehike, mis ta jooksis, ei aidanud ka minu lucid-olek- holokaustist põgenenud juut söödi kannibalide poolt ära.

Siis nägin ma unes veel seda, et minu väga vanal klassiõel Karoliinal oli mingisuguses lossis hiiglaslik korter. Ja igasugst muud kraami nägin ka...