Kuna ma pean tegelikult praegu midagi muud kirjutama, tulin muidugi kohe siia möla ajama ja "soojendust" tegema. Oeh, kolmapäev juba. Esmaspäeval pidin ma Krissu kirja posti panema aga kiri vedeleb siiamaani laua peal suure paksu paberi- ja raamatukuhila all. No mida teha- lihtsalt keegi koletis neelab mu aeg ja mälu. Tundub, et see pool nädalat on kestnud umbkaudu kaks tundi.
Midagi olen ma siiski jõudnud ka ette võtta. Kõige tähtsam on muidugi see, et sain jälle ropult raha kulutada. See-eest on mul nüüd eiteamitmes seelik ja kaks paari uusi kingakesi. Lisaks sellele veel uued kõrvarõngad ja uus suurem fotoka mälukaart. Kõik ikka selleks, et mu reis erakordselt tore välja kukuks. Mälukaart on 1GB. Ma võin end ogaraks pildistada. Ometi on õnn mu õuele saabunud! Eestlaste uus rahvussport on tarbimine. Tundub, et ma olen sel alal juba päris edukaks muutumas.
Esmaspäeval käisin ma isegi kinos. Kuna meil on Evaga tekkinud potteri-vaatamise traditsioon, läksimegi just seda uut, viiendat osa vaatama. Film oli üle ootuste hea. Mina ootasin ikka põhiliselt enam-vähem kerget lastefilmi ja meelelahust aga eest leidsin ma midagi enamat. Samas hakkas mul veidi lastest kahjugi, sest nemad vingusid ja neil oli ilmselt igav. Eriefektidest hoolimata. Need olid aga vägevad. Kinos meeldibki mulle vaadata muinasjutte ja plahvatusi, sest kinos on neil tõesti mõju, samas kui emotsioonidel ja dialoogil põhinevaid filme ongi mõnusam vaadata kuskil diivanil lösutades.
Teisipäeval sain ma veidi ujuda. Tegelikult ei olnud see ujumine, vaid suure tahtejõuga külma vette plärtsatamine aga mõnus sellegipoolest. Eksootika ja uudishimu rahuldamise nimel käisime Tallinna uusimas ametlikus rannas Pikakaril. Romantiline ja tühi ja tundus, et puhas. Kastsime end vette ja ronisime külmast veest õnnelikena välja. Siis nägime, kuidas rannavalve poisid punase lipu kollase vastu vahetasid :)
Kolmapäeval käisin jälle turiste sõidutamas ja jalutamas. Seekord hirmsas vihmas. Virisejaid õnneks ei olnud ja üks paar ütles isegi, et vihm neile meeldib, sest nende kodus seda pole. Mulle ka vihm meeldib, eriti suvine soe padukas. Aga rattaga mulle vihmas niiväga küll sõita ei meeldi. Seda enam, et riided pärast märjad ja porised on.
Õhtul läksime Britaga Piretit vaatama. Jõime veini ja rääkisime nii tarka kui ka lolli juttu. Tore oli :)
No näed siis Krissu, mul tõesti pole olnud aega seda kirja posti panna :D Ma enam ei anna lubadusi ka, sest siis pean jälle vabandama hakkama. Aga kuidas vabandada välja üks kanaaju?
Ma peaks nüüd seda teist asja kirjutama aga mulle tundub, et õige pea jätan selle katki ja tulen jälle netti aega viitma....
Midagi olen ma siiski jõudnud ka ette võtta. Kõige tähtsam on muidugi see, et sain jälle ropult raha kulutada. See-eest on mul nüüd eiteamitmes seelik ja kaks paari uusi kingakesi. Lisaks sellele veel uued kõrvarõngad ja uus suurem fotoka mälukaart. Kõik ikka selleks, et mu reis erakordselt tore välja kukuks. Mälukaart on 1GB. Ma võin end ogaraks pildistada. Ometi on õnn mu õuele saabunud! Eestlaste uus rahvussport on tarbimine. Tundub, et ma olen sel alal juba päris edukaks muutumas.
Esmaspäeval käisin ma isegi kinos. Kuna meil on Evaga tekkinud potteri-vaatamise traditsioon, läksimegi just seda uut, viiendat osa vaatama. Film oli üle ootuste hea. Mina ootasin ikka põhiliselt enam-vähem kerget lastefilmi ja meelelahust aga eest leidsin ma midagi enamat. Samas hakkas mul veidi lastest kahjugi, sest nemad vingusid ja neil oli ilmselt igav. Eriefektidest hoolimata. Need olid aga vägevad. Kinos meeldibki mulle vaadata muinasjutte ja plahvatusi, sest kinos on neil tõesti mõju, samas kui emotsioonidel ja dialoogil põhinevaid filme ongi mõnusam vaadata kuskil diivanil lösutades.
Teisipäeval sain ma veidi ujuda. Tegelikult ei olnud see ujumine, vaid suure tahtejõuga külma vette plärtsatamine aga mõnus sellegipoolest. Eksootika ja uudishimu rahuldamise nimel käisime Tallinna uusimas ametlikus rannas Pikakaril. Romantiline ja tühi ja tundus, et puhas. Kastsime end vette ja ronisime külmast veest õnnelikena välja. Siis nägime, kuidas rannavalve poisid punase lipu kollase vastu vahetasid :)
Kolmapäeval käisin jälle turiste sõidutamas ja jalutamas. Seekord hirmsas vihmas. Virisejaid õnneks ei olnud ja üks paar ütles isegi, et vihm neile meeldib, sest nende kodus seda pole. Mulle ka vihm meeldib, eriti suvine soe padukas. Aga rattaga mulle vihmas niiväga küll sõita ei meeldi. Seda enam, et riided pärast märjad ja porised on.
Õhtul läksime Britaga Piretit vaatama. Jõime veini ja rääkisime nii tarka kui ka lolli juttu. Tore oli :)
No näed siis Krissu, mul tõesti pole olnud aega seda kirja posti panna :D Ma enam ei anna lubadusi ka, sest siis pean jälle vabandama hakkama. Aga kuidas vabandada välja üks kanaaju?
Ma peaks nüüd seda teist asja kirjutama aga mulle tundub, et õige pea jätan selle katki ja tulen jälle netti aega viitma....
1 ...kaja:
pole viga :) mul võttis kaa sada aastat aega :D
Postita kommentaar