armunud kärbes

Hommikud ja õhtud veedan ma koos ühe kärbsega. Praegugi tiirutab ta siin ringi kuigi meelsamini puhkaks ta minu varbal, käsivarrel või põsel. Kogu oma aja veedab too kärbes minu läheduses ja mulle hakkab tunduma, et siin on armastuse kuri käsi mängus. Aga kas tõesti olen ma suutnud panna ühe väikese kärbse endasse armuma ja kui jah, siis kuidas? levib minust ehk mingisugust vastupandamatut roiskumislõhna? Või meelitavad kärbsekest minu ärakraabitud sääsepunnid?

Mis iganes see ka poleks - minu kärbes mind ei jäta. Olen ta oma armuvõrku püüdnud. meelsasti laseksin ma ta küll akna kaudu jälle vabadusse aga küllap te teate isegi kui keeruline kärbest kinni püüda (välja arvatud kevadel). Nii siis ongi, et kaks hommikut järgemööda olen ärganud kellegi armunud sumina peale. Kui see ei aita, siis istutakse mulle põsele ja see garanteerib edu. Muidugi sirutan ma otsekohe käe ja ajan selle tegelase ära kuid tegelane on väga visa ja peale paari tiiru õhus on ta tagasi. ikka summmmmsummsummmsummm ja kõdi-kõdi.
Praegu istub kärbes monitori peal. Puhkab. Et järgmine hommik jälle uue hooga peale hakata. Ikka summmmmmsummmmmsummmm ja kõdi-kõdi.

Hetkeks püüdsin oma võimsate armumagnetitega siia enda juurde tuppa ka ühe pääsukesepoisi. Aga tema võttis mõistuse pähe ja püüdis siiski kiiresti toast ära saada. Aitasin ta aknast välja. Ta lendas kiiresti tamme otsa ja ausalt öeldes ei vaadanud ta isegi tagasi mitte. Kahju! Pääsu meeldis mulle rohkem see tüütu kärbes.
Aga... isegi solvamine ei aita, ta ei lähe ära. Ja oh õudu! Nüüd on siin juba kaks kärbest....