mõtted elupöördest

Ootan pikkisilmi oma Loomingut ja Vikerkaart aga kumbki pole veel saabunud ja nii ma veedangi siin arvuti taga vahel mõttekalt ja sageli mõttetult oma aega. Mul on tunne, et midagi muud ma praegu lugeda ei suuda (ajalehti juba sirvisin...).

Kui ma näen eriti intensiivseid unesid, siis on pool vahel isegi terve päev ainult nende unenägude päralt ja miski muu mulle eriti mõttetesse ei mahugi. Nii ka täna. Aga sellest, mida ma unes nägin ma teile rääkima ei hakka, sest miski peab jääma siiski ka ainult minule. ja pealegi - niikuinii oli kõik liiga segane ja loogikavaba selleks, et seda sõnadega edasi anda. Mina kannan edasi seda tunnet. Ja see tunne oli nii hea ja mõnus, et ma tahaks kohe uuesti tagasi unedemaailma seda und jätkama minna. ma ei salga, et sellised uned on seotud minu igatsuste ja soovidega. Vahel on keegi nii suuremeelne, et kui ma seda päriselt kogeda ei saa, siis vähemalt unes antakse mulle see võimalus. Või tehakse seda just selleks, et ma sisemise vingumise ja hädaladamise asemel teeksin just seda, mida tarvis, et seda tunnet ka päriselus tunda?

Oeh, ma ei tea, ma ei tea. Igatahes valdab mind selline kummaline tunne, mis ei võimalda mul teha midagi muud kui lihtsalt blogida ja passiivselt vahtida samas kui nii mõnegi asja kordasaatmise pärast oleks vaja ainult imeväikest pingutust. ma ei saa praegu tegutseda. Saan ainult vaadelda ja kirjeldada seda, mis mu hinges toimub. Tegelikult ma nii väga seda kirjeldada ei tahakski. Need tunded ja protsessid näivad olevat veel liiga õrnad, et neid päevavalgusesse tuua. ma ise olen muidugi surmkindel, et kõik on õige aga kahjuks on mul kombeks meelt muuta ja nii ma ei tahakski enne hõiskama hakata kui esimene samm pole tehtud. Ja nii hirmus kui see ka poleks, kahtlen ma isegi oma kindlameelsuses nii palju, et isegi praegu tõelise vaimustuse tipul veidi kõhklen.


Segane jutt? Jah, segane mulle endalegi. Ma ei tea, kust sellised mõttekäigud üleüldse tulevad aga nagu näha nad tulevad. See on mingisugune lummuseseisund, mis ei saa kaua kesta aga mis oma lühiajalisuses on seda ilusam. Naljakas! Sain just teada, et mu töö Vargamäel lõppeb ära (asendatav tädi tuleb tööle tagasi) aga mina tunnen ennast nii kohutavalt hästi. Arvustust, mille ma kirjutasin, tuleb täiendada ja parandada aga mina ei muretse üldse.

ja tegelikult- te võibolla ei usu seda - on kõik kõige kiuste ilus. Niikuinii te ei usu seda, sest maailmas on miljon asja mille pärast muretseda. Aga minul on täna muredevaba päev. Niisiis kõik need küsimused stiilis "aga kuidas sa ära elad?" "aga kust sa raha saad" "aga nii on ju ohtlik ja vastutustundetu" jätke endale. Ma leian maailmast üha rohkem inimesi, kes ei ole sellepärast veel oma vabadust maha müünud, et sellistele küsimustele kindlaid vastuseid anda.
praegu on selline tunne, et viskaks oma senise elu nurka ja teeks midagi täiesti uut. Aga viimane vargamäe-nädal, prantsusmaa jaa kõikide korralike inimeste küsivad pilgud võivad muidugi mu hoo maha võtta. Eks kahe nädala pärast ole näha...