esmaspäev, september 24, 2007

elutükikesi

Oeh-oeh! Kui on vaja kirjutada, loen ma blooge, guugledan pilte ja tegelen loomulikult kõige muuga välja arvatud sellega, millega tegeleda tahan. Kirjutan-kustutan-kirjutan-kustutan. Kas see ei lähegi kunagi kergemaks? Siiamaani pole ükski kirjutis, mis peab jätma tõsiseltvõetava mulje, valminud muudmoodi kui põrgupiinades. Kas ma pean siis lihtsalt alistuma? Tähtaeg on 1. oktoober. Niisiis, 30. september on mul sisustatud? Tundub nii. Praegu, peale kahte lõiku, mida veel ära kustutada ei jõudnudki, olen loobunud. Arvan, et olen valmis kirjutamisest pääsemiseks kasvõi Põldmäe värsiõpetust lugema.

Ainult see tore mõttetu blogi-loba läheb libedasti. Asi seegi! Ma tean- vanaduses, kui lapselapsed juba liiga vanad on, et vanaemaga lollitada, istun netis ja loen mitmekümne aasta vanuseid blogisissekandeid ja itsitan omaette. Siis arvavad lapsed-lapselapsed, et näe- vanainimene on puha segaseks läinud!

Enne ärkamist nägin, et ema Peugeot sai autopiloodi ja rikkus siis liikluseeskirju. Keegi seisis kuskil kõrgustes rippsillal ja mina kartsin. Siis olen ma veel näinud selliseid geniaalsusi, et käin suurpoes ekstra-tervislikke kookosejogurteid ostmas ja seda, kuidas Liisi rinnahoidjad kahanevad D- korvist A- korviks.

Hommikul jõin teistmoodi kohvi. Piima ei olnud. Häda pärast kõlbab ka must. Tegelikult kõlbab nii hästi, et olen valmis veel teisegi tassitäie ära jooma. Ooo, aastaid olen tahtnud sõltuvust, sest see tundub nii inimlik ja põnev. Nüüd mul siis lõpuks mingi sõltuvusealge ongi tekkinud. Milline õnne ja rõõm!

Liis läks kooli aga privaatsust mul pole. Praegu käib järjekorras ei-tea-mitmes lukuparandamine. Nii ongi minu selja taga lõgistamas-nagistamas järjekordne töömees. Ootan nüüd, et ta mu kosmosse viiks. Ma olen sinna alati minna tahtnud! (Kes naljast aru ei saa: väike vihje!) Njah. Kahjuks läks ta nüüd ära. Ilmselt mitte kosmosesse. Lukk, ptui-ptui-ptui, praegu töötab.

Neljapäeval sai palju nalja. Istusime Britaga (tagareas muidugi) ja aina itsitasime. Olime avalikus kohas, aga aina itsitasime. Õnneks oli piisavalt hämar ja loodetavasti me itsitamised olid piisavalt tasased selleks, et teisi mitte liialt häirida. Igal juhul nägime vähemalt kahte kirjanikku, ühte minu jaoks ikooniks muutuvat luuletjat, paari lühifilmi, absuridibändi, zavooditäit filosoofia rebaseid ja ilmselt veel palju muudki.

Reedel ronisin poolest ööst rongi peale. Tundsin uhkust oma tahtejõu üle. (Mis jah, vahetevahel ikkagi avaldub. Aga mitte kunagi enne kriitilist hetke. ) Viis tundi und ja ma suutsin end rongile vedada! Sõitsin Tallinna, et laenata emalt autot ja sõita Albusse. Sõitsin Jürini ja sõitsin siis tagasi. Auto kolises nii hirmsasti, et mina ei julgenudki kaugemale minna. Pärast selgus, et autol on tagasilla latt (mis iganes see ka poleks) katki. Tore! Ikka on tore uneajast reisima hakata, niigi kasinatest varudest pileteid osta ja siis avastada, et kogu aktsioon oli mõttetu :)

Vähemalt sain ma Annaga suhelda. Täitsin tädikohuseid sellise hoolega, et võin vist salamisi rõõmustada- laps on müramisega enda poole võidetud! Jooksime, naljatlesime. Hüpitasin teda ja... Mis te arvate, kes pärast rohkem väsinud oli? Aastane või kahekümneühe aastane? Tegelikult olime vist mõlemad väsinud. Aga aastane läks lõunauinakule ja taastas oma energia samal ajal kui kahekümenühe aastane aina enam zombistus (5 h und tavapärase 10 asemel).

Aga ah- kell on jälle kohutaval palju. Ma teen endale nüüd mingi kuuma joogi ja näitlen siis, et teen midagi asjalikku :) Tegelikult on kummaline, et mul pole enam üldse kohtustuslikku ilukirjandust. Mmmmmida ma siis loen? Šamaaniraamatut? Proovime!




2 ...kaja:

Anonüümne ütles ...

Ja muidugi nägid sa Zavvis sjuurepärast mind :P

bret ütles ...

minul on kirjutamisega samamoodi. üldse ei suuda, mida peab. aga muidu paras grafomaan.