neverland tartu

Tartu on nagu pilvede peal kõndimine. Olgu pealegi tegemist liialdusega, praegu ma ei oska millegi täpsemaga välja tulla. Tartus on hea ja kerge ja vaba olek. Noh, oleme küünilised ja lisame: esialgu.
Ometi on sügis ja Tartusse saabumine üks vähestest korduvatest/rutiinsetest tegevustest, mida ma naudin. Tere, Tartu, ma igatsesin sind nii väga!

See on minu jaoks üks roosamanna linn, kus inimesed parandavad katkisi kingi nätsu ja haaknõeltega ja näevad ometi elegantsed välja, sest nende näos ei paista olevat vähimatki muret olmeprobleemide pärast. Kui on ilus ilm, külitavad kõik lihtsalt muru peal ja vestlevad, kui külm käivad sandisente kokku kraapides kohvikus kuumi jooke joomas. (Ja nüüd ma tean, kust saab soodsa hinnaga lattet) Nagu Ivan Orav ütleks : isegi kaskede otsas kasvavad õunad. Jah, Tartus kujutaksin ma seda isegi ette...

Seda kõike nii kaua, kuni ma tööl ei käi. Raha on hädasti vaja, aga mul on paaniline hirm zombiks muutuda. Töö kurnab ja aheldab aga mina tahan olla värske ja vaba. ja siis ilmselt ka rahatu. Aga see on elu - kõike ei anta. Ja siis kui ma tõsiselt tööle lähen....Ma pean siis vist Tartust ära kolima. Siin näikse olevat juhtunud ainult head asjad. Ja ma ei taha seda väsimuse ja tujukusega ära rikkuda...

Aga praegu on kõik veel ideaalne. See aeg saab varsti läbi ja viimaseid vaba kui linnuke hetki tuleb veel eriti nautida. Kasvõi seetõttu, et minu imedemaa on kadumas. Mu lemmiksild võeti võeti maha, Supilinna-äärne Emajõe kallas betoneeriti, ühika-tagusele väljale ehitatakse uut keemiahoonet ja minu lemmik mõtisklus-kulgemisrada jääb tara taha. Muutustega on sageli raske leppida....Keskkond võiks stabiilne olla...

Samas, isiklik elu on ikka stabiilne, liiga stabiilne. Mitte, et ma kurdaks - on hea ja mugav ja turvaline. Ainult, et igavavõitu vahel. Siiski, pole vaja mulle helistada kell pool viis hommikul! Nii häid sõpru on mul mõni üksik. Aga nemad teavad, et sellisel ajal helistatakse ainult siis, kui tuumakatastroof on valla pääsenud. Loomulikult ma lihtsalt ei võtnud seda kõnet vastu. Millal ma üldse selliseid tutvusi sõlmida suutsin?

Jah, üldiselt olen ma praegu täies hoos antisotsiaalne ja pühendunud misantroop. Mõningate suurepäraste eranditega õnneks....

Ja raamatud. Ikka raamatud. Brita laenatud "Sina, Matilda" sai rongis viimaks läbi loetud. Pärast elas see lugu minus edasi, moodustasin ülejäänud rongisõidu mõttes samas stiilis lauseid ja lõike, jutustasin endale uut lugu. Head ja/või südamlikud lood mõjuvad mulle niimoodi. Neid pole ammu olnud. Ja peale raamatute on veel mõned loengud. Esimesel nädalal olen ma koolist alati vaimustuses.

Ja taevas olgu tänatud ööülikooli eest! Ja Liisi eest! Ja vaimustavate unenägude eest:) Ma poen nüüd magama :)