Eile oli peaaegu ideaalne päev. Tähtis ei olnud mitte niivõrd see, mis toimus välismaailmas, kuivõrd see, mis toimus peas. Aga peas tekkis arusaam, et ma olen (oma) maailma valitseja. Kõik lihtsalt läks täpselt nii nagu pidi ja kõik allus ideaalselt minu kontrollile. Tõsi, mitte küll viimsete pisidetailideni, aga üldises plaanis ikkagi. Uimerdasin kodus ja hakkasin siis kokkusaamisele kiirustama. Panin kõndima asudes pähe klapid hüpnootilise muusikaga ning astusin vist hiigelsamme. Aga tegelikult ma ei astunud. Ma arvan, et kuna ma olin maailma valitseja, siis oli mul lubaud eirata aja voolamise ja gravitatsiooni seadusi. Kõndimise asemel ma hoopis lendasin. Teistele jäi mulje hoogsast sammumisest ainult seetõttu, et ma ei tahtnud neid liigselt šokeerida.
Ja kõike muud kontrollisim ma ka. Valgusfooril käskisin roheliseks jääda seni, kuni olen tee ületanud. Jalgratturil käskisin ma mind märgata ning läbi lasta. Tegelikult oleksin ma lihtsalt võinud temast läbi hõljuda, aga kuna ma seda totaalset kontrolli nii vähe harjutanud olin, tekkis mul hetkeks hirm, et äkki see ei õnnestugi.
Aga kohtumisele Britaga kino ees, saabusin ma, paar sekundit välja arvata, täpselt õigel ajal. Siis läksime kinno kiitustega üle külvatud "Sügisballi" vaatama. Film, mida ma nii hirmsasti näha olin tahtnud, et isegi treilerit kümmekond korda vaatasin.
Oli tõesti kiitusi väärt. Seda enam, et tavaliselt valmistavad paljukiidetud filmid ja raamatud mulle pettumuse. Veel enam: film ei olnud kramplik Undi teose järgimine, vaid selle loov edasiarendus. Rusuv, õõvastav film, kus koledates kohtades tuli vahetevahel lihtsalt naerma hakata. Mõnus kultuurne masohhism. Soovitan kindlasti vaadata.
Pimedast kinosaalist kerge masendustundega õue minnes leidsime end viimase nädala kõige päikesepaistelisemas ja soojemas hetkes. Ideaalne päev jätkus. Tellisin endale prillid. Külastasin Anu. Seal jõime seltskonnaga veini ja tundsime end hästi. Siis jalutasin Brita sõbrannaga koju ja nalja-rõõmu oli voodis magamajäämise hetkeni.
Siis algas tänane päev. Ärkasin vaevaliselt, poolavatud silmil ähmasesse ja veidi külma hommikusse. Seni kuni ma üritasin selgeks teha kes ma olen ja kus ma olen, unustasin unenäod, mis selle tõttu, et ma neid enam ei mäleta, tavalisest märksa huvitavamad tunduvad. Siis lürpisin kohvi ja lugesin meile. Sain kirja, mis mind argimaailma tagasi ehmatas. Materiaalsus ja justkui igavesti kestma määratud olmejamad. Täna ma küll kõndisim, mitte ei lennanud. Muusika kõrvaklappides oli küll hüpnootiline aga maailmavalitsemise tunne oli läinud. Pool teed mõtlesin nördinult sellest, kuidas mingi universumi seaduse kohaselt peab väga heale päevale järgnema päev, milles on mingi kibe tõrvatilk või muu häda. Teise poole teest püüdsin oma head tuju taastada.
Hea tuju enam-vähem taastus. Aga nagu Universum lahkesti meelde tuletas, ei kesta idüll kaua. Ma kavatsen hea tuju nimel küll võidelda, aga ma kardan, et see võitlus ei kujune kergeks. On koledate sügisilmade aeg ning hinges vohab liigagi elujõuline misantroopiataim. Ja Sügisballi muusika (Virmalised -Naer) kummitab mind.
Hinges kõle sügistuule naer
hinges kõle sügistuule naer...
edit: juba ma pidin võitlema. Esimene variant sellest postitusest kadus lihtsalt ära. Õnneks oli minus piisavalt veendumust ikkagi kogu juttu uuesti kirjutada.
Ja kõike muud kontrollisim ma ka. Valgusfooril käskisin roheliseks jääda seni, kuni olen tee ületanud. Jalgratturil käskisin ma mind märgata ning läbi lasta. Tegelikult oleksin ma lihtsalt võinud temast läbi hõljuda, aga kuna ma seda totaalset kontrolli nii vähe harjutanud olin, tekkis mul hetkeks hirm, et äkki see ei õnnestugi.
Aga kohtumisele Britaga kino ees, saabusin ma, paar sekundit välja arvata, täpselt õigel ajal. Siis läksime kinno kiitustega üle külvatud "Sügisballi" vaatama. Film, mida ma nii hirmsasti näha olin tahtnud, et isegi treilerit kümmekond korda vaatasin.
Oli tõesti kiitusi väärt. Seda enam, et tavaliselt valmistavad paljukiidetud filmid ja raamatud mulle pettumuse. Veel enam: film ei olnud kramplik Undi teose järgimine, vaid selle loov edasiarendus. Rusuv, õõvastav film, kus koledates kohtades tuli vahetevahel lihtsalt naerma hakata. Mõnus kultuurne masohhism. Soovitan kindlasti vaadata.
Pimedast kinosaalist kerge masendustundega õue minnes leidsime end viimase nädala kõige päikesepaistelisemas ja soojemas hetkes. Ideaalne päev jätkus. Tellisin endale prillid. Külastasin Anu. Seal jõime seltskonnaga veini ja tundsime end hästi. Siis jalutasin Brita sõbrannaga koju ja nalja-rõõmu oli voodis magamajäämise hetkeni.
Siis algas tänane päev. Ärkasin vaevaliselt, poolavatud silmil ähmasesse ja veidi külma hommikusse. Seni kuni ma üritasin selgeks teha kes ma olen ja kus ma olen, unustasin unenäod, mis selle tõttu, et ma neid enam ei mäleta, tavalisest märksa huvitavamad tunduvad. Siis lürpisin kohvi ja lugesin meile. Sain kirja, mis mind argimaailma tagasi ehmatas. Materiaalsus ja justkui igavesti kestma määratud olmejamad. Täna ma küll kõndisim, mitte ei lennanud. Muusika kõrvaklappides oli küll hüpnootiline aga maailmavalitsemise tunne oli läinud. Pool teed mõtlesin nördinult sellest, kuidas mingi universumi seaduse kohaselt peab väga heale päevale järgnema päev, milles on mingi kibe tõrvatilk või muu häda. Teise poole teest püüdsin oma head tuju taastada.
Hea tuju enam-vähem taastus. Aga nagu Universum lahkesti meelde tuletas, ei kesta idüll kaua. Ma kavatsen hea tuju nimel küll võidelda, aga ma kardan, et see võitlus ei kujune kergeks. On koledate sügisilmade aeg ning hinges vohab liigagi elujõuline misantroopiataim. Ja Sügisballi muusika (Virmalised -Naer) kummitab mind.
Hinges kõle sügistuule naer
hinges kõle sügistuule naer...
edit: juba ma pidin võitlema. Esimene variant sellest postitusest kadus lihtsalt ära. Õnneks oli minus piisavalt veendumust ikkagi kogu juttu uuesti kirjutada.
0 ...kaja:
Postita kommentaar