Ärge seda lugege!

Ma istusin üksinda seal tillukeses Mustamäe köögis ja ärkasin tasapisi üles. Oli hästi külm ja ma klammerdusin kuuma tassi külge, et veidigi sooja saada. Oli natuke kurb olla. Mitmel põhjusel. Ma siis kurvastasingi, aga mida rohkem ma kurvastasin, seda rohkem süvenes minus tunne, et see kurbus on kuidagi rumal.

Mõnikord ei saa midagi parata, ma tean. Aga tol hetkel sadas lund ja see kole Mustamäe oli puhas, valge ja vaikne. Eufooriat just polnud, aga kurbus kadus ära ja oli kuidagi hea ja mõnus olla.

See on nii tavaline tunne, et sa oled nii pisike ja maailm on nii suur ja sa ei saa tegelikult midagi parata, kui asjad lähevad teistmoodi kui sa tahad ja... ja siis sa vaatad oma Gmaili ja sa saad kirja, milllele sa vastust ei oodanud. Mitte päris see. Aga midagi ikka ja siis sa oled suur ja võimas, sest see asi läks korda, või miski natukenegi õnnestus....

Lumi ja linn. Külm ja valge. Juba lumepudru, aga muidu ilus. Ma tahan Tartusse minna ja ma ootan bussi nr 17a, aga see ei jõuagi kohale kuigi ma pool tundi oodanud olen. On nõme ja ajab närvi, aga tegelikult mulle meeldib, kui loodus näitab, mis ta tegelikult suudab. Bussidest ja põrandasoojendustest hoolimata. Tund ja viisteist minutit hiljem olen bussijaamas. Kohalejõudmine võttis aega ainult pool tundi kauem aga Liis ootas mu ära ja me rõkkasime Tartu bussis naerda. Meeleolukas sõit. Kõik ei ole päris korras, aga ei ole ka viga. Tegelikult see on ikkagi veidi rumal kurbus, aga no mis sa ikka teed! Pealegi, see on selline kurbus, et vahepeal teeb rõõmsaks ka. (Te ei peagi sellest aru saama! Ja ma ei saa isegi aru)

Ahjaa, pilt on Kallastelt Peipsi äärest. Enne lumesid. Itaallase foto-CD jõudis kohale :)