Elu jne

On hilisõhtu ja koju tuleb sõita läbi lumetuisu. Teed pole ollagi ja võibolla tekib alles praegu, alles esimest korda see tunne, et on vastutus mitme elu eest. On ilus, on ohtlik. Tahaks jõuda koju, kiiremini ära maanteelt, kus midagi näha ei ole. On nii ilus ja üle viiekümne sõita ei saa.

Hommik. Tegelikult küll juba varajane pärastlõuna. Oleme hiljaks jäämas. Väljas olles selgub, et oleme kinni pargitud. Mis teha? Noh, sõidame siis need kümme meetrit kõnniteel. Midagi ei ole parata. Eespool on pingviinikõnnakuga naine. Ta jääb ju lausa seisma. Ootame, et ta kõnniks kaugemale. Teeb sammu ja peatub, vaatab tagasi, samm, peatus, tagasivaatamine. Sõidame mööda. Ta näitab sõrmega vastu oimukohta ja demonstreerib oma hoomamatust. Ja siis lööb ta jalaga vastu autot ja sekundi jooksul tahaks autoakna alla keerata ja öelda kõike, mida justkui peaks ütlema ja see sekund on väga pikk ja selle sekundi jooksul ma saan aru, mis meid kahte eristab. Aga see väikene stseen jääb tükiks ajaks okkana hinge. Tähtsusetu, muidugi tähtsusetu, kas ma siis seda ei tea? Torkiv siiski. Aga lahtilaskmine ei olegi nii väga raske, kui arvata võiks. Las läheb! Hakkas kergem.

Ja tegelikult on imekaunis päev. Kuigi üldiselt hall, paistis veidi päikest. Inimesed, majad, detailid. Argine poeetika laupäeval. Sõitsime kogemata Lasnamäe asemel Piritale. Vaatasime, vaatasime merd, oli ilus, oli hea. Siis äkitselt tuli tõeline siht meelde.

Ja ma näikse kuulavat ühtejärgi ja ainult seda ühte imekaunist laulu, mille sõnadest ma peaaegu aru saan.