uni

Täna nägin unes ühte neist topeltunenägudest, kus reaalsus ja uni on veel rohkem segamini kui tavalises unenäos ja kus tegelikult valitseb mingi kummaline "kristallselge" loogika. Nägin unes seda, kuidas ma näitasin oma sõpradele mingeid videolõike, mida ma olin filminud. Tegemist oli mingi üritusega, kuhu ma olin mingil põhjusel kaasa võtnud ka oma kassi. Ja loomulikult keskendus siis sellest hetkest peale kogu tegevus kassile. Filmisin küll onukest, kes kõnet pidas, aga koos onuga jäi kaadritesse kiisuke, kes loomulikult oli palju armsam ja põnevam kui mingi kiilaspea.

Aga miks topeltunenägu. Aga sellepärast, et kogu unnenägemise aja mõistatasin ma, kas see video, millest ma teistele näitasin, oli päriselt filmitud? Või olin ma teinud sellise filmi mõnes varajasemas unenäos? Kaldusin arvama viimast ja ise veel omaette imestasin, kui kummaline on aju - et mäletab mu varasemaid unesid ja liidab neid uutega. Aga kui ma üles ärkasin, siis tundus mulle küll, et mingit kassivideo und ma küll kunagi varem näinud ei ole (vähemalt ei mäleta).

Uni uneks, aga ma igatsen ikka oma kiisukest. Nii kole, kui keegi on kadunud. Ja pole teada, kas ta on elus või surnud, hulkur või mõisapreili. Elust võib oodata kõige hullemat, aga teated puuduvad, on ikka selline ebamäärane tunne ja nüüd pool aastat hiljem on ikka see "aga äkki....?" tunne.